Talvel ilmunud artiklis tutvustasime San Francisco seiklusi, avastusi ja võimalusi „kõikide võimaluste maal“. Kõigepealt meeldetuletuseks kevadise teksti algus, kellega ja millega oli tegemist, ja siis ootab meid teekond Los Angelesse.
Krister Kalda, ettevõtluskoostöö koordinaator
Idarannikut käisime vallutamas 2019. aasta aprillis ja seal saime aru, et meil TalTechis on, mida ameeriklastele pakkuda. Seega oli loogiline jätk võtta ette ka läänerannik. Novembris 2019 suundusime Ameerikasse 10-päevasele ekspeditsioonile veelgi suurema esindatusega: energiamajast Tarmo Korõtko ja Merylin Pill, geoloogiamajast Veiko Karu, inseneeriast Raivo Sell, Vladimir Kuts ja Nicolae Spalatu ning IT-st Mairo Leier. Tõsine logistiline ime, sest igaüks saabus ja lahkus ning osales programmi eri osades, nii et isegi meie hankemeeskond teatas, et nii keerulist reisihanget pole neil veel olnud! Seda kinnitas ka hanke võitja Estravel, kes kogu selle liikumise ja majutamise valemi pidi ära lahendama. Kuid kohale me jõudsime ja pärast koju tagasi ka… olgugi et osade pagas alles mõned päevad hiljem.
Kuna San Franciscos saime oma programmi sobivalt nädalavahetuseks lõpetatud, ei valinud me sealt Los Angelesse kergemat teed, vaid kõige ilusama. Lauludes ja lugudes on kuulsaks tehtud Route 66, aga tee number 1 – State Route 1, USA kõige läänepoolsem maantee – on see, mis tegelikult vääriks palju suuremat tähelepanu. Meie kuulsime seda healt kolleegilt Innar Liivilt, ja tõesti – nägime Ameerikat hoopis uudse nurga alt, nii ilusat kui koledat. Viimast esindasid Kalifornia suurtest põlengutest maha jäänud musta värvi väljad, ent kõik muu oli isegi väga ilus. Suurem osa aega kulus mägede vahel tiirutamisele ning iga järgmise kurvi taga peatudes ja autost väljudes hingematvalt imeilusate vaadete pildistamisele. State Route 1 on teekond, mis vähemalt kord elus tuleb läbida!
Jõudsime Los Angelesse ööpimeduses. Meie peatumispaigas nimega Millennium Biltmore Hotel, downtown LA, on filmitud nii mõnedki kinomaailma kassahitid, fotod nendest filmidest kaunistasid ka tubade seinu. Hotellis oli filmide jaoks isegi täiesti eraldi vastuvõtuala, mida ka agaralt kasutati. Ei teagi nüüd, millisesse filmi hommikusöögile minnes sattusime, aga prožektorid olid peal ja kaamerad käisid. Sellest inspireerituna sõitsime pühapäeval ühte kuulsamasse Los Angelese eeslinna, et Hollywoodi staaride majade vahel ilmakuulus silt ära näha ning Hollywood Boulevardil oma käsi ja jalgu filmitähtede omadega võrrelda.
Esimeseks töiseks kohtumiseks suundusime oma teisel Ameerika-nädalal University of Southern Californiasse (USC). USCs õpib 40 000 üliõpilast, mis teeb ülikoolist ühe suurema eraülikooli USAs. Töötajaid on seal 10 000. USC on USA ülikoolide edetabelis 2. kohal, mis puudutab uudiste edastamist ja PRi.
Sissejuhatuse sellesse ülikooli tegi meie oma kaasmaalane – USC Assistant Professor of History Aro Velmet, kes sealmail juba pikemalt resideerub ja töötab. Tema andis meile kätte ka teeotsa kohtumiseks Price School of Public Policy METRANS projekti (big data transporditehnoloogia sektoris ja linna mobiilsus) linnaplaneerimise ja linnaruumi analüüsi osakonna vedaja hr Marlon Boarnetiga. Metrans Transport Centeri põhiülesandeks on lahendada suurlinna transpordiprobleeme, selleks korraldavad nad interdistsiplinaarseid uuringuid: uuritakse käitumist ja valikuid reisimistel-liikumistel, uuritakse ja arendatakse kaubavedusid linnapiirkonnas, luuakse poliitikat ning uuritakse seaduslikke seoseid valdkonnas ja aidatakse rakendada vajalikke muudatusi. Uurimisportfelli suurus on 30 miljonit dollarit – suurim osa sellest tuleb riigiga partnerlusest, kuid lisaks on näiteks Volvo loonud ülikooli juurde fondi teadusuuringute toetamiseks. Samas pole kogu teema tsentraliseeritud, mitmed valdkonnad on dekaanide all ja mitmed uurimisgrupid töötavad ka enda rahastusega. Nad on väga valmis ka koostööks TalTechiga. Eriti huvitab neid koostöö targa linna valdkonnas – autonoomsed sõidukid ning nutikas ja turvaline infrastruktuur. Kõige tihedam on koostöö ikkagi oma linnaga ja LA linnavalitsusest on üks inimene ka USC nõukogus. Keskuse kodulehekülg annab kõige parema ülevaate käimasolevatest uurimisprojektidest ja seeläbi on ka lihtsam mõista, millist koostööd ja millises valdkonnas nendega arendada.
Järgmine peatus oli USC kampuses Viterbi School of Engineering, kus Integreeritud meediasüsteemide keskuses võttis meid vastu arvutiteaduste professor dr Seon Kim. Nimetatud keskus on praeguseks rohkem nagu suurandmete keskus: nemad haldavad arhiiviandmete juhtimissüsteeme. Suures LAs on keskuse sensorid kõigil suurematel maanteedel ja tänavatel ning kogutud sõidukite liiklusvoolavuse infot töödeldakse just siin keskuses. Kuni aastani 2011 tegeleti ainult info kogumise ja arhiveerimisega, alles siis lisandus rahastamine info uurimise jaoks (3 miljonit dollarit igal aastal). Infovoog sisse toimub reaalajas, 30–60-sekundilise intervalliga. Lisaks sõidukitele uuritakse ka mikrotolmu – kui kaugele see levib liiklusest. Üks olulisi teemasid on ka navigatsioonialgoritmide arendamine kiirabiteenustele. Tegemist pole avaandmetega, uurimistulemustest kirjutatakse artikleid, aga seda kooskõlas linnaga.
Sama üksuse teises majas tutvusime USC Price School of Public Policy ja nende targa linna laboriga. USC Price loodi 1929, seal on 70 täiskohaga professorit ja üldse kokku 200 professorit. Nii rektori kui ka dekaanide kontorites kehtib „diversity reps“ põhimõte, et etniliselt, sugupoolte ja igas muus mõttes erinevate inimeste esindatus ja õigused oleksid tagatud.
USC Price doktorantuuris on kaks peamist õppesuunda: avalik haldus ja juhtimine ning linnaplaneerimine ja arendamine. Targa linna labor teeb LA linnale uurimusi ja lahendusi ning on alati valmis koostööks uuringute ja arendustega. Euroopas tehakse koostööd Milaano Ülikooliga, mujal maailmas Hiina ja Argentiinaga; globaalselt on neil külalisteadlaste platvorm ja rahvusvaheline juhtide õppeprogramm.
Price teeb kõvasti tööd ka bürokraatia vähendamiseks. Koostöös Bocconi Ülikooliga valitakse igal aastal välja üks teema ja identifitseeritakse sellega seotud potentsiaalsed kliendid, et luua 3–5 aastat kestev projekt tulemuste saavutamiseks. Sama strateegiaga ollakse valmis ka TalTechiga koostööd arendama. Näiteks Hiina riik võttis USCga ühendust, et teadlased töötaksid Hiina jaoks välja bürokraatia vähendamise poliitika. Price’i professor Eric Heikkila, kes võiks olla üks hea kontakt sellise koostöö arendamiseks ka Eestiga.
Meie viimane ülikoolikülastus seekordsel reisil oli CalTech. Kuid enne seda sai meie delegatsioon kogeda midagi vägagi erilist, mille jaoks tuli juba nädalaid varem saata dokumente ja andmeid. Nimelt külastasime NASA kosmosejuhtimiskeskust!
Saime vaadata, kuidas ehitati uusimat marsikulgurit – loomulikult turvalisest kaugusest ja akna tagant. Isegi töötajatel olid skafandrid seljas, et mitte viia Marsile kogemata soovimatuid „organisme“. Meie nähtud Mars Rover saadeti kosmosesse 30. juulil. Saime näha ka ehtsat kuukivi; aerogeeli, mis on selline müstiline tahke ollus, millest tegelikult 99,8% on õhk.
Siinses Jet Propulsion laboris ehitatakse ehtsaid kosmoselaevu ja seepärast oli eriti hämmastav, et ainus koht, kus fotosid ei lubatud teha, oli detailide ehitussaal. Ei ole neil mingeid saladusi, kuigi sisenemiseks tuli läbida korralik taustauuring ja kontroll. Giidiks oli meile Wayne NASA divisjonist, millel nimeks Planeetide kaitseüksus!
Kosmosest maa peale ja tagasi CalTechi linnakusse jõudes olime taas õnnega koos: tänu kohaliku EASi esindaja, TalTechi vilistlase Andrus Viirgi väga headele kontaktidele saime ka siin eestikeelsed teejuhid CalTechis postdokki tegevad Allan-Hermann Pooli (bioloogia ja bioloogia inseneeria) ja Joosep Pata (arvutiteadused).
Joosep tutvustas meile enda valdkonda selles ülikoolis – andmeteadus füüsikas. Osakeste füüsika uurib, millest universum on tehtud ja mis selle tööle paneb. Uuritakse ka universumi energiajaotust: 5% on normaalne mateeria, 26% tumeaine, 69% tumeenergia (dark energy). Me teame, et on olemas tumeenergia, kuna planeedid meist kaugenevad, ehk et on olemas energia, mis neid meist eemale lükkab. Seda nähtust pole veel suudetud seletada. Ühtlasi tahetakse teada, miks universum on lame.
Joosep tutvustas ka FPGAd – see on kiip, mille võid ise disainida. TalTechi linnakus on ka üks start-up, Testonica, mis sellega tegeleb. Probleem on selles, et tänapäevastest arvutitest oleme maksimumi kätte saanud ja et need rohkemat suudaks, peaksime kogu arvuti struktuuri täiesti ümber mõtlema. Masinõpe on üks, millele selles suunas praegu palju lootust pannakse. Joosep teeb oma uurimistööd CERNis, kaasates ka mitmeid Eesti ettevõtteid ja inimesi.
Allan-Hermann Pool tegeleb aju uurimise ja käitumisteadustega. Allan purustas igasuguse illusiooni inimhinge kohta, väites, et kõik see, mida hingeks peetakse, on meie ajude närvisüsteemis. Allani üks uurimisobjekte on geenid ja rakud. Kaardistades aju funktsioone on võimalik neid ka n-ö sisse ja välja lülitada, samuti eri meeleelundites närviimpulsse kontrollida. Enamik neuroloogilisi haiguseid on tingitud häiretest kindlates rakutüüpides. Värskeimad eesmärgid on epilepsia, kroonilise valu, motoorikahäirete ja meeleoluhäirete uuringud ja ravi ning Allan väidab julgelt, et järgneva viie aasta jooksul lahendatakse näiteks epilepsia ravi. Ometi on palju ka arusaamatut: vähki on hiirtel ravitud tuhandeid kordi, aga sama ravi ei toimi inimestel.
Kaks viimast päeva Los Angeleses veetsime nutika transpordi ja targa linna messil Comotion LA. Los Angelese kesklinnast viisid kollased koolibussid otse expo alale. Lisaks asjalikele, kuid siiski peamiselt Los Angelese linnatranspordile keskendunud seminariettekannetele toimus õues mess. Väljas olid mitmed mootortõukerataste firmad, isejuhtivad bussid, elektriautod, aga ka väiksemad agregaadid, näiteks inimesele ise järgnev ostukäru/kott. Meie soov oli tutvustada oma võimekust ja võimalusi ning leida huvitavaid tegijaid meie huvivaldkondades. Näiteks Iseauto jaoks leidsime mitu koostööpartnerit ning kohal oli ka IAMTS (International Alliance of Mobility Testing and Standardization), mille akadeemiliseks partneriks ja liikmeks TalTech sellel suvel vastu võeti.
Kirsina tordil avanes enne tagasi kodu suunas liikumist võimalus külastada Richard Bransoni Hyperloopi. Branson ise tegelikult jõuab vaid mõned korrad aastas Hyperloopi peakontorisse LAs, aga huvi TalTechi vastu oli seal juba täiesti olemas. Nimelt on ka nemad kuulnud kavandatavast Helsingi-Tallinna tunnelist ning neil on huvi selle lahenduse arendamisele kaasa lüüa. TalTech kui lähedalasuv teadusorganisatsioon oleks heaks partneriks, et koostöös lahendusi leida. Selline üleskutse esitati TalTechile otse ehk et kui me teemaga tegeleme ja tahame koostöös midagi arendada, siis Hyperloopi uksed on meile lahti. Teeme!
Selliste avatud sõnumitega, targemana ja inspireerituna me sealt Ameerikamaalt koju naasimegi. Meist seal juba teatakse, vaja on veel enda initsiatiivi, tegutsemishimu ja midagi lauale panemiseks ning Ameerika on vaid kokkulepete sõlmimise käepigistuse kaugusel.
Lõpetuseks aga hoopis üks sügavam mõte, mida kuulsin USAs ühest raadioreklaamist: „Talk is cheap. Music is priceless!“
