Sigrid Kirss õpib doktorantuuris kolmandat aastat. Ta on professor Peep Palumaa metalloproteoomika grupis ning uurib vase metabolismi Alzheimeri tõve korral. Aju energiavajadus on kõrge, mistap see tarbib teiste organitega võrreldes rohkem hapnikku. Raud aitab hapnikku kehas laiali kanda ning vask on oluline raku hingamisahelas. Vask hoolitseb ka närvirakkude suhtlemise, luude kasvu ja hormoonide eraldumise eest. Keha kontrollib metallide tasakaalu rangelt, sest nii puudus kui liigsus põhjustab erinevaid haiguseid.

Ja Alzheimeri puhul on tasakaal paigast. Amüloidvalgud on ajus vajalikud õiges koguses aga Alzherimeri tõve puhul ei koristata neid enam ära ja/või hakatakse rohkem tootma, mistõttu ladestuvad nad neuronite vahele. Muuhulgas need seovad endaga vase ioone kiiremini, kui närvirakud seda teha jõuavad. „Ühesõnaga vaske on rakust väljas palju, aga raku sees vähe ja meie uurimisgrupi hüpotees on, et vase normaliseerimine võiks aidata ennetada või leevendada Alzheimeri tõve kulgu,“ selgitas Kirss.

Hetkel uurib ta looduslikku alfa-lipoehapet. See on antioksüdant ehk kaitseb rakke kahjustumise eest. Keha toodab alfa-lipoehapet vähesel määral ise, kuid seda leidub ka toidus – näiteks pärm, spinat ja kartulid. Alfa-lipoehape suudab siduda vaske hästi aga samas piisavalt nõrgalt, et jätta see alles teistele olulistele valkudele.

„Me oleme näidanud, et lipoehape suudab neuroni-laadsesse rakku sisse viia vaske nii, et see ei ole toksiline. Osad sünteetilised vaske siduvad ühendid viivad liiga palju vaske rakku, mis muutub toksiliseks ja tapavad rakud ära,“ kirjeldas Kirss.

Katsed äädikakärbsete peal on näidanud, et see hape võib aidata ennetada Alzheimeri tõbe.

Eelmisel aastal tuli ka selle kohta välja Sigrid Kirsi esimene artikkel - Α-Lipoic Acid Has the Potential to Normalize Copper Metabolism, Which Is Dysregulated in Alzheimer’s Disease - IOS Press.  Aasta jooksul loodab ta jõuda teise teadusartiklini.

„Valisin selle teema, kuna neuroteadus on mind alati väga huvitanud ja professor Palumaa laboris oli koht magistri praktikandile siis läksin hea meelega sinna - töö on väga põnev ja seetõttu jätkasin ka oma doktoriõpinguid tema juures,“ kirjeldas doktorant oma teekonda. Talle meeldib, et saab kasutada rakukultuuri Alzheimeri tõve uurimiseks ja samas teha in vivo katseid äädikakärbestega. 

Doktorantuuri astumine kujunes tema jaoks magistriõppes õppides kuidagi loomulikult, see ei olnud midagi, mida ta juba ammu ette oleks kavatsenud. Kui sageli räägitakse doktoriõppe puhul raskustest, siis Kirss leiab, et bakalaureuse- ja magistriõpingud olid tunduvalt raskemad. "Tollal tuli ju osaleda loengutes, teha eksameid, mahukaid kodutöid," meenutab ta. "Doktorantuur seevastu on nagu töökoht  -saad oma projekti, tegeled sellega ja vastutad selle eest."

Kirss jutustab, et kui magistriõppes saadakse erialaspetsialistiks, siis doktorantuur annab võimaluse katsetada mitmesuguseid erinevaid asju, millele hiljem oma CV-d üles ehitada. "Üks asi on näiteks õpetamine - oma projektiga tegeledes on võimalik juhendada mõnd bakalaureuseõppe tudengit ning katsetada ennast juhtivamas rollis," räägib ta. "Tore on teha koostööd õppejõududega - kui bakalaureuse- ja magistriõppe puhul on kõik väga autoriteetsed, siis doktorantuuris muutuvad suhted võrdsemaks ning saab tarku inimesi näha mõnusama poole pealt, näiteks ühe laua taga istuda ja koos projekte läbi viia." Kirss lisab, et samuti annab doktorantuur võimaluse palju reisida, teha välismaal ettekandeid, sõlmida huvitavaid ja kasulikke tutvusi, luua tööalast võrgustikku. Nii on seeläbi hea võimalus ka näha, kus töötamine rohkem sobib, kas Eestis või kusagil mujal.

Põnev ja hariv loodusteaduste päev

Sigrid Kirss on aktiivne tudeng, ta kinnitab ise, et tal on väga raske lihtsalt paigal istuda. Nii on ta õpingute kõrvalt leidnud veel mitmesuguseid põnevaid tegevusi, näiteks hakkas ta juurde õppima IT-d ning korraldas hiljaaegu teistkordselt Tallinna Tehnikaülikooli loodusteaduste päeva. "IT-alaseid oskusi on väga palju tänapäeval vaja, kuid enamasti on kursused väga kallid," ütleb ta. "Taltechi doktorandina sain aga nüüd osaleda kursustel tasuta."

Loodusteaduste päeva loomise mõte sündis Kirsi sõnul ideest, et teaduse tegemise koht ei ole vaid laboris, vaid oluline on ka selle populariseerimine. Tal tekkis mõte teha mingi üritus lisaks üldisele avatud uste päevale, kuna seal anti töötubade jaoks liialt vähe aega."Selline päev on vajalik, et inimesed ei kardaks loodusteadusi, vaid näeksid, kui olulise ja huvitava valdkonnaga on tegemist ning saaksid selle kohta infot," põhjendab ta. Huvi säärase tutvustava päeva vastu oli tema sõnul suur - töötoad olid välja müüdud ja kohale tuli rohkem osalejaid kui eelmisel aastal. Õpilased olid väga rõõmsad ning töötoa tegijad said head tagasisidet. "Osalejate lemmikuteks töötubadeks olid kriminalistika labor, DNA eraldamine puuviljast, miks tunnelid kokku ei varise, tuleviku toidud mikroobidest ja füüsikaliste protsesside modellerimise töötuba," räägib ta.

Doktorant olgu sihikindel

Kirss usub, et hea doktorant peaks olema kindlasti sihikindel ja oma mõtlemises-tegemistes järjepidev. "Doktorantuuri ei sobi see inimene, kes täna tahab ühte asja ja homme hoopis teist," on ta veendunud. "Pead olema ikkagi suuteline kõik lõpule viima ning samuti ei tohiks kohe masendusse langeda, kui asjad kohe välja ei tule." Kirss lisab, et doktorandil tuleb hästi palju ise vaeva näha, seega peaks tulevasel doktorandil olema ka oskus iseseisvalt tegutseda ja oma aega planeerida. Selle arvamusega, nagu ei jääks doktorantuuris õppimise kõrvalt enam mahti hobide ega pereelu jaoks, ei ole Kirss sugugi nõus. "Õhtud on ju ikka vabad, see on just samamoodi nagu iga teise töökoha puhul," märgib ta.