Eliise Kara on kvaternaarigeoloogia doktorant. Ta uurib turba botaanilist koostist, et aru saada kliimamuutustest viimase kümne tuhande aasta jooksul. Turbaga on kaetud kolm protsenti Maa pinnast ning see tekib soontaimede (juurte, varte ja lehtedega taimed), sammalde ja puidu osalisel lagunemisel liigniisketes tingimustes. Sageli on võimalik turvast moodustavaid taimi liigini määrata. „Soontaimed ja samblad kõnelevad meile nii mõndagi sellest, milline oli kliima nende eluajal, tuleb lihtsalt natuke tõlkimistööd teha,“ sõnab Kara. Tema tõlketöö pole veel viljadeni jõudnud, kuna analüüsid on pooleli. 

Turvas moodustub aeglaselt ja pidevalt, pakkudes paleoökoloogidele usaldusväärset arhiivi, kust mineviku kliima, koosluste ja inimtegevuse kohta infot otsida. Soosetted on väärtuslikud kindlasti ka arheoloogidele, kuid paleoökoloogidele on üksikleidudest olulisem setete järjepidevus. Turbas on kompaktselt kokku pressitud tuhandeid aastaid ja sellisel materjalil põhinev andmestik võimaldab tuvastada ökosüsteemis toimunud muutusi.  

Bakalaureusetasemel õppides ta ei mõelnud isegi magistrist ning magistris ei mõelnud kindlasti veel doktorantuurist -  see tundus tema jaoks olevat väga võõras maailm. „Aga kuidagi läks nii, et huvi looduses toimuvate protsesside vastu aina kasvas ja ka akadeemiline õhkkond meeldis mulle väga,“ kinnitab ta. „Kõik minu juhendajad on mind samuti sujuvalt suunanud õpinguid jätkama ning seega ei olnudki doktorantuuri astumine konkreetne otsus, vaid sujuv asjade käik.“

Kara räägib, et doktorantuur on ei ole kindlasti „koolis käimine“, nagu esmapilgul tunduda võiks. Pigem on see noorele teadlasele nagu äriinkubaator ettevõtjatele. „Sul on oma uurimisteema ja juhendajad, kes toetavad ja oskavad oma kogemuse põhjal nõu anda,“ selgitab ta. „Juhendajate abiga kujundad ise oma töö sisu ja otsustad, kuidas tööpäevad välja nägema hakkavad, et oma teadustööga tulemusteni jõuda.“

Rõõmud ja mured

Suurim igapäevane rõõm Kara kui doktorandi jaoks on avastamisrõõm. Teised rõõmud on tema sõnutsi perioodilisemad – doktorandi elus on rida erinevaid väikeseid tööetappe, mille läbimisel tekib kahtlemata rahulolutunne. Muresid esineb paratamatult samuti. „Suurimad mured tekivad ilmselt siis, kui näiteks energia- ja ajamahuka laboritöö käigus kogutud andmed ei näita mitte mingeid huvitavaid või olulisi tulemusi,“ toob ta näite. „Või kui pärast ajamahukat analüüsi avastad metoodikas vea ja kõik tuleb uuesti teha.“ Kõike mustemad hetked on Kara sõnul aga need, kus kitsalt oma teemale keskendudes kaob silme eest ära suurem pilt ja eesmärk, miks seda kõike üldse vaja on.

Doktorandi elu pakub ka mitmesuguseid põnevaid väljakutseid. „Need on kindlasti seotud rahvusvahelises teadusmaailmas oma koha leidmisega, aga samas ka õppimise protsessiga, mida doktorantuuris juhib doktorant ise,“ märgib Kara. „Eriti suurt enesearengu võimalust pakuvad kogemused seoses õpetamise, juhendamise ja oma valdkonna populariseerimisega.“ 

Liigutav moment

Doktorandi elus tuleb ette igasuguseid huvitavaid hetki. Eliise Kara meenutab ühte seika, mis teda südamest liigutas. „Kui käisin Poolas metoodikat õppimas, juhtus nii, et olin tihti üks viimastest, kes tööruumidest lahkus,“ jutustab ta. „Igal õhtul kontrollis üks puhastusteenindaja mitu korda veidi kärsitult ukse pealt, kas ma juba olen ära läinud. Ühel õhtul, kui töötasin mikroskoobiga, küsis ta minult žestide abil, kas ta võib läbi mikroskoobi vaadata, mida ma seal uurin.“ Vaateväljas oli parasjagu Kara enda jaoks üpris igapäevane vaatepilt – turbas pooleldi lagunenud taimejuure tükike… „Ma ei vaata enam aga kunagi mõnda juurefragmenti tülpinud ilmel, sest selle lähedalt nägemine täitis selle võhivõõra, minu jaoks arusaamatut keelt kõneleva naise näo siira imetluse ja vaimustusega, mis mind südamepõhjani liigutas,“ räägib ta ning lisab, et sellised silmanurki niisutavad hetked tuletavad meelde, kui huvitav ja vaheldusrikas on teadlase amet ja motiveerivad aina edasi püüdlema.  

Doktorantuur ei erine muust täiskohaga tööst

Doktorandi jaoks on oluline ülikoolipoolne toetus ja abistamine. Kara leiab, et üks kõige motiveerivamaid toetamise vorme ülikooli poolt on kindlasti palk ja võimalus ilma suurema bürokraatiata leida välitöödel, konverentsidel ja koolitustel käimiseks rahastust. Doktoritöö sisulise poole pealt on aga väga suureks toeks loomulikult juhendajad, kaasteelised ehk teised doktorandid ja kolleegid osakonnast.  

Eliise Kara usub, et kui oma aega osata planeerida, ei erine doktorantuur mõnest teisest täiskohaga tööst. „Kindlasti tuleb ette perioode, mis on intensiivsemad, kuid ka see ei erine tegelikult töökohtadest, kus isiklikult vastutatakse mõne projekti eest,“ on ta veendunud.

Samuti arvab ta, et pereelu kõrvalt on see täiesti võimalik – ka teadlastel on ju pered. „Lihtsalt pereliikmetel tuleb arvestada, et ette võib tulla näiteks pikemaid välismaal viibimisi ja vastavalt võiks olla valmisolek siis kaasa reisimiseks või lähedastest inimestest koosnev tugivõrgustik, kes doktorandi eemaloleku ajal saaks vajadusel abiks olla,“ soovitab Kara. „Kui pereliikmed tulevad toime rutiinivaba elu ja aeg-ajalt esinevate pingeliste perioodidega, siis ma ei näe kuidagi, et pereelu ja doktorantuur teineteist välistaks.“

Doktorantuur ei sobi tema arvates sellistele inimestele, kes vajavad töötamiseks väga selgeid juhtnööre. „Küll aga võib see hästi sobida neile, kes suudavad süveneda detailidesse, on võimelised iseseisvalt töötama ja kõige olulisem – on võimelised tajuma ära hetke, millal abi küsida, selle asemel, et oma muredega üksi jääda,“ leiab Kara.