Viis Tallinna Tehnikaülikooli teadlast – Jaan Janno, Jaan Kalda, Jaan Kers, Jaan Raik ja Jaan Mihkel Uustalu – jagasid kogemusi, kuidas nemad kui Jaanid tavaliselt jaanipäeva tähistavad ja mida ette võtavad. 

Jaan Kalda

Peamine jaanipäevane tava on meil küla jaanitulel käimine – kui vähegi võimalust on. Peale selle on meie perel jaanipäeva ümbruses tähtpäevi – abikaasa sünnipäev ja ema sünniaastapäev. Neid tuleb ka jõudumööda tähistada.

Jaan Kers

Meie pere läheb jaanipäeval maale, kus grillime liha ja veedame koos mõnusalt aega. Mängime kohalikul spordiväljakul sportmänge ja kiigume külakiigega nii suure hoo kui jaksame. Kodusel lõkkeplatsil on juba puit kõrgeks terava tipuga kuhjaks kokku kogutud. Minu kui Jaani ülesandeks on lõkke süütamine. Lõkke juures oleme varaste hommikutundideni.  

Jaan Janno

Tähistame jaanipäeva tavaliselt oma pere ringis. Minu isakodu on Saaremaal ja võimalusel sõidame sinna, ka lapsed tulevad oma peredega. Teeme lõket, grillime jne.

Jaan Raik

Mingit väga erakordset traditsiooni meie peres pole. Teeme tavaliselt tuld oma suvemaja aias ja läheme küla jaanitulele või sugulaste poole. Tihti on jaanipäevad meil külmad ja vihmased. Ühel aastal oli ilm nii hull, et välja minna ei tahtnud ja panin lõkke püsti oma kodu ahjus. Jaanipäeva paiku tähistame ka tütre Jaanika sünnipäeva.

Jaan Mihkel Uustalu

Eks meie pere jaanipäeva kombestik ühtib siin keskmise Eesti omaga – sõidetakse maale, grillitakse ja tehakse lõket.

Kuna esimesed 40 aastat oma elus elasin Rootsis, siis jagan veidi infot nende traditsioonidest.

Esiteks ei tähistata Rootsis jaanipäeva alati 24. juunil, vaid laupäeval, mis langeb ajavahemikku 20.–26. juunini. Jaaniõhtu ehk jaanilaupäev, mis üldiselt on töövaba päev,  on seega Rootsis reedesel päeval. Nii on see olnud 1953. aastast saati.  

Rootsis tänapäeval jaanilõket enam ei tehta – see on nende jaoks seotud kombestikuga eelkristlikust ajastust ja kommetest kadunud enam kui 100 aastat.  

Lõkke asemel on Majstång, mis eesti keeles oleks “mai-teivas”. Tegemist on ristikujulise postiga, mis on ehitud lillede ja vitsadega, nagu on näha juuresoleval pildil. Sõna “mai” ei tähenda otseselt maikuud, vaid on alamsaksakeelne laen, mille tähendus on “ehtima”.  

Ehk siis selline post jaanipeo keskmes, mille ümber ka ringtantsu  ja muid mänge tehakse.  

Ei tea, kas minu lapsepõlves enam oli kombeks heinamaalt korjata seitse erinevat lille, et kui need padja alla panid, nägid öösel  unes oma  tulevast abikaasat. Ausalt öeldes oli see vist rohkem tüdrukute kui meie, ägedate poiste mäng.