Puhast joogivett peetakse üheks hinnalisemaks ja samas ohustatumaks loodusvaraks. Viimased uuringud on näidanud, et üha enam võib levinud ravimite jääke leida juba ka pinnaveest, seega võivad need sattuda teoreetiliselt ka joogivette. TalTechi keskkonnateadlased otsivad mooduseid meie joogivee ohtlikest ravimijääkidest puhastamiseks.
Taltechi keskkonnatehnoloogia teaduslabori uurimisrühmal ilmus eesotsas vanemteadur Niina Dulovaga väljaandes Environmental Research artikkel „Individual and simultaneous degradation of sulfamethoxazole and trimethoprim by ozone, ozone/hydrogen peroxide and ozone/persulfate processes: A comparative study”.
Niina Dulova: „Erineva päritoluga ohtlike mikrosaasteainete eemaldamine veest on tänapäeva keskkonnatehnoloogias siiani üheks lahendamata probleemiks. Oma artiklis uurisime uute efektiivsete veepuhastusmeetodite rakendamist kahe konkreetse mikrosaasteaine: sulfametoksasooli ja trimetoprimi korral. Tegemist on nimelt antibiootikumidega, mida kasutatakse väga laialdaselt nii inimeste kui ka loomade kopsu- ja neeruhaiguste raviks“.
Veest mikrosaasteainete eemaldamiseks peetakse efektiivseimateks erinevaid süvaoksüdatsiooniprotsesse, mille tööpõhimõtteks on suure oksüdeerimisvõimega radikaalide kasutamine. Sellised tehnoloogiad kõrvaldavad veest bioloogiliselt raskesti lagunevaid aineid, neid peaaegu täielikult mineraliseerides. Süvaoksüdatsiooniprotsesse saab liigitada mitmeti, kuid peamiselt tehakse seda sõltuvalt allikast, mille mõjul genereeritakse vaba radikaal. Tavapäraselt on sellisteks oksüdeerijateks, mis selle radikaali moodustavad, vesinikperoksiid (H2O2) ja osoon (O3), kuid viimastel aastatel on hakatud kasutama üha enam ka teisi alternatiivseid oksüdeerijaid, nagu persulfaat (PS).
„Keskendusime oma uuringus nende oksüdeerijate - O3, O3/H2O2 ja O3/PS kombineeritud protsessidele. Neist viimane, O3/PS tehnoloogia, on radikaalidel põhinevate oksüdatsiooniprotsesside valdkonnas alles arenev perspektiivne suund. O3/PS protsessi efektiivsust antibiootikumijääkide (sulfametoksasooli, trimetoprimi ja sulfametoksasooli/trimetoprimi segu) lagundamisel vees pole seni uuritud ning meie saadud tulemused on paljutõotavad,“ kinnitab Niina Dulova.
„Senine Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv sellistele antibiootikumide jääkidele vees konkreetselt tähelepanu ei pööra. Seega ei pea meie veepuhastusjaamad ka vajalikuks sellega tegeleda. Olukord on aga lähima viie aasta jooksul muutumas, kuna Euroopa Liit on teel karmimate vee raamdirektiivide kehtestamise suunas. See muudaks ühtlasi ka meie veepuhastusjaamadele esitatavaid nõudeid. Parim lahendus oleks sel puhul uue veepuhastustehnoloogia, ehk vaba radikaalipõhise protsessi kasutuselevõtt“, selgitab Dulova.
Praegu kasutatakse veepuhastusjaamades osooni valdavalt vee desinfitseerimiseks, mis pole aga piisav ohtlike ravimijääkide kõrvaldamiseks. Alles osooni kasutamine ka oksüdeerimiseks eemaldab veest antibiootikumijäägid.
Niina Dulova: „Kui küsida, miks on just selline antibiootikumijääkidega vesi inimesele ohtlik, on vastus väga konkreetne: taolise antibiootikumijääkidega saastatud veega kokkupuutel tekib bakteritel resistentsus nende antibiootikumide vastu. See omakorda aga raskendab selliste bakteritega kokku puutunud inimestel üha enam edaspidist antibiootikumiravi.“
Allikas: Environmental Research, artikkel „Individual and simultaneous degradation of sulfamethoxazole and trimethoprim by ozone, ozone/hydrogen peroxide and ozone/persulfate processes: A comparative study” 10.2020 https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0013935120307842
Lisainfo: Taltechi keskkonnatehnoloogia teaduslabori vanemteadur Niina Dulova, niina.dulova@taltech.ee
Kersti Vähi, TalTechi teaduskommunikatsiooni spetsialist