Mart, palun rääkige kõigepealt veidi endast. Kui kaua olete TalTechis töötanud ning milline on Teie varasem taust?

Minu nimi on Mart Landsberg ja töötan TalTechi Elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi direktorina. Selles ametis olen olnud veidi üle aasta. Varem töötasin Eleringis, ent TalTechiga olin seotud juba sel ajal: juhendasin doktorante, andsin loenguid ja osalesin koostööprojektides.

Olen ka erialalt elupõline energeetik ning selles valdkonnas läbi teinud nii magistri- kui doktoriõpingud.

Miks on see valdkond täna nii oluline?

Tänapäeva ühiskond ilma elektrita ei toimi. Ilma elektrita ei saa töötada arstid, õpetajad, riigiasutused jne. Me tõesti tegeleme väga oluliste teemade ja tuumikküsimustega. Eesti riigi seisukohalt on need kaks valdkonda ühed olulisemad üldse. Ühest küljest loovad mehhatroonika lahendused innovatsiooni ja tootlikkust, teisalt tagab elektroenergeetika, et kõige selle toimimiseks oleks kindel ja taskukohane elektrivarustus.

Mida elektroenergeetika ja mehhatroonika bakalaureuseõpe TalTechis endast kujutab?

TalTechi elektroenergeetika ja mehhatroonika bakalaureuseõpe ühendab kaks omavahel tihedalt seotud suunda. Õppekava on üles ehitatud nii, et esimesel aastal õpivad kõik tudengid koos, et omandada põhiteadmised mõlemast valdkonnast. Teisel aastal toimub spetsialiseerumine. Osa tudengeid liigub elektroenergeetika, osa aga mehhatroonika suunda, süvenedes juba oma eriala eripäradesse.

Kolmas õppeaasta on pühendatud peamiselt praktiliste kogemuste omandamisele ning lõputöö kirjutamisele. Lõputöö ongi bakalaureuseõppe kõige olulisem ülesanne. See koondab varasematel aastatel omandatud teoreetilised teadmised ja praktilised oskused ning näitab, kuidas tudeng suudab neid rakendada. Edukas bakalaureuseõppe lõpetamine on samuti stardipakuks magistriõppesse, kus saab teadmisi veelgi süvendada. Nii võibki öelda, et bakalaureuseõpe annab tugeva vundamendi, kuid eksperdiks saamine eeldab ka magistritaseme läbimist.

Miks on elektroenergeetika ja mehhatroonika bakalaureuseõppes üheks õppekavaks kokku toodud? Mis neid kahte valdkonda ühendab?

Nii elektronenergeetikat kui tänapäevast mehhatroonikat seob üks ühine märksõna, milleks on „elekter”. Elektroenergeetikas keskendume sellele, kust elekter tuleb (elektrijaamad, elektri tootmine, elektri ülekanne, elektri jaotamine jne). Mehhatroonika puhul on fookuses mehaanika, elektroonika ning nende juhtimise automaatika. Lisaks vaatleb mehhatroonika ka energia tarbimise poolt. Lihtsamalt öeldes tegeleb mehhatroonika energiatarbimise ja nutikate süsteemidega, mis teevad inimese eest töö ära ja vajavad selleks elektrit, samas kui elektroenergeetika uurib, kust vajalik energia pärineb ja kuidas see lõpptarbijateni toimetatakse.

Millised on siis mehhatroonika ja elektroenergeetika suurimad erinevused?

Suurim vahe tuleb esile pinges, millega süsteemid töötavad. Elektroenergeetikas on pinge tihti oluliselt kõrgem. Näiteks elektrisüsteemi kõrgeim pinge Eestis ulatub 330 000 voldini. Mehhatroonikasüsteemid toimivad enamasti madalamatel pingetel. Võime seda vaadata nii, et mehhatroonikasüsteemides on elekter eelkõige informatsiooni kandja, elektroenergeetikas aga „töö tegija”, pannes tuled põlema, mootori tööle või keedukannus vee keema.

Miks oli elektroenergeetika ja mehhatroonika bakalaureuseõppesse sellel aastal selline tung ning kas see tuli üllatusena?

Tänavu asub meile õppima üle 200 tudengi. Täpset arvu on veel vara öelda, sest liikumised alles toimuvad, kuid õppima asumist kinnitas 260 inimest. Osa õppureid tuli sõjaväest tagasi, osa suundus sinna, seega tõenäoliselt on sügisel õpinguid alustamas 204 õppurit.

See on suurim vastuvõtt viimase viie aasta jooksul. Kui eelmisel aastal alustas õpinguid 120 ja üle-eelmisel pisut üle saja tudengi, siis varasematel aastatel jäid numbrid alla saja. Arvan, et huvi taga on mitmeid põhjuseid. Esiteks on elektroenergeetikast viimasel ajal palju räägitud. Inimestele on üha selgem, et ilma elektrita ei tööta miski. Avalikkust on kõnetanud ka võimalikud mustemad stsenaariumid, mis juhtub siis, kui elektrit ei ole. Teiseks on inimeste teadvusse jõudnud elektri kättesaadavuse ja taskukohase hinna olulisus. Elektrihindade langus viimastel aastatel näitab, et energeetikainsenerid on teinud head tööd, asendades põlevkivi põletamist uute tootmisviisidega. Kolmandaks on kasvanud huvi mehhatroonika vastu, sest masinate ja nutikate süsteemide arendamine on tänapäeva ühiskonna toimimiseks hädavajalik. Õppureid kõnetab võimalus kaasa rääkida tuleviku kujundamises, noor inimene saab valida väga erinevaid suundi ning töötasuga saab rahul olla.

Kui palju on õppetöös praktilist poolt?

Inseneriõpe ei saa kunagi piirduda ainult teooriaga. Väga suure osa moodustab praktiline pool. Tudengid saavad kätt proovida laborites, kus saab kontrollitud tingimustes eksida. See annab kindlustunde, et tööle minnes on erinevad olukorrad juba läbi proovitud. Kui tulevikus tuleb töötada suurte masinatega, siis teatakse juba täpselt, millistel pingetel need töötavad ja kuidas ohte vältida. Inseneriõppes on katsetamine, proovimine ja ise kogemine ülioluline. Meie bakalaureuseõpet iseloomustaks hästi Tallinna Tehnikaülikooli deviis „mente et manu“, ehk „mõistuse ja käega“.

Eeldan, et praktikakohtade leidmisega samuti probleeme ei ole?

Meie valdkonnas on suur inimeste puudus, mistõttu praktikakohti pakutakse palju. TalTechil on tihe koostöö paljude ettevõtetega ning praktikast kujunevad sageli ka tulevased töökohad.

Elektroenergeetika poolel teeme koostööd näiteks Eleringi, Elektrilevi, Eesti Energia, Enefit Greeni, Utilitase, Sunly, Harju Elektri ja paljude teiste ettevõtetega. Ka võrgu ehitamisega tegelev ettevõte, Connecto, on aktiivne partner. Lisaks leiavad tudengid rakendust mitmetes riigiasutustes, sealhulgas Kliimaministeeriumis, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis, Konkurentsiametis ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametis.

Mehhatroonika suunal on koostööpartneriteks näiteks ABB, Harju Elekter, Ericsson ja Threod Systems, kes arendab droone. Oluline roll on ka ettevõtete varasemal külastustel, kus tudengitele tutvustatakse tööprotsesse ja töökultuuri.

Kuhu noored peamiselt edasi suunduvad?

Võimalusi ja valikuid on väga palju. Paljud lõpetajad asuvad tööle tööstusettevõtetesse mehhatroonika- või elektriinseneridena. Samuti minnakse riigiasutustesse või iduettevõtetesse.

Viimastel aastatel on eriti mehhatroonika insenerid leidnud oma tee idufirmadesse, sest Eestis on selles sektoris rohkelt võimalusi.

Millised on selle eriala lõpetajate töötasud?

TalTechi inseneriõppe erialadest on just elektroenergeetika ja mehhatroonika magistriõppe lõpetajatel kõige kõrgem keskmine palk. See on kindlasti üks motiveeriv tegur neile, kes kaaluvad õpinguid selles valdkonnas. Sarnaselt IT-sektorile ei konkureeri meie lõpetajatele ainult kohalikud tööandjad, vaid paljud lõpetajad ja sektori ettevõtted töötavad ka väljaspool Eestit – tänu rohepöördele ja muude energiatarbimise viiside asendamisele elektriga ning automatiseerimisele on suur vajadus eriala inseneride järele. Seetõttu on ka palgatase paljuski määratud globaalse konkurentsiga.

Huvitava kõrvalepõikena võib märkida, et Eleringis töötamise ajal torkas silma, kuidas mitmed IT-ettevõtted värbasid meie tudengeid ka andmeanalüüsi valdkonda. Põhjuseks toodi see, et meie lõpetajad ei karda suurandmeid ning on väga tugevad suurandmete analüüsis. Ehk siis meie kursuselt tulevad ka parimad andmeanalüütikud.

Millised on sisseastumistingimused?

Elektroenergeetika ja mehhatroonika bakalaureuseõppesse kandideerimiseks on vajalik laia matemaatika riigieksam. Vastuvõtt toimub lõpueksamite tulemuste alusel ning bakalaureuseõppesse eraldi vestlust ei toimu. Magistriõppes astumiseks on aluseks vestlus, mille tulemusel oskame hinnata kandidaadi motivatsiooni ning suutlikkust õpingutega hästi toime tulla.

Bakalaureuseastmesse sisseastumisel võetakse arvesse kahte riigieksamit – matemaatikat ja eesti keelt. Sel aastal oli kandideerimiseks nõutud lävend matemaatikas vähemalt 35 punkti, eesti keeles vähemalt 35 punkti (eesti keel teise keelena vähemalt 45 punkti). Õppekoha tagas tulemus matemaatikas 50 punkti ning eesti keeles vähemalt 50 punkti (eesti keel teise keelena 60 punkti) Sel aastal kogunes selliseid kandidaate, kes õppekoha tagava tulemuse ületasid, kokku 260.

Alates järgmisest aastast on õppekoha tagava tulemuse nõuded pisut kõrgemad. Matemaatika riigieksamil on vaja saada vähemalt 70 punkti ja eesti keeles 60 punkti. Kui eesti keele eksam on sooritatud teise keelena, tuleb tulemuseks saavutada samuti vähemalt 70 punkti, kuid lävend kandideerimiseks jääb samale tasemele kui senini.

Loe õppekava kohta lähemalt siit.

Artikkel ilmus 18. septembril 2025 Postimehe roheportaalis.