Autor: Ketlin Rauk*

Sell on paadindusega tegelenud üle 22 aasta ja seetõttu oli üsna loomulik, et nii enda kui ka üldisema mereohutusteadlikuse suurendamiseks liitus ta vabatahtliku merepääste üksusega. "Minu suvekodu asub Juminda poolsaarel ja kuna merel olen ikka ainult suviti, siis liitusin 2015. aastal Juminda SAR merepäästeüksusega," jutustab ta. "Vabatahtlik merepääste on reguleeritud politsei ja piirivalve seadusega ja ühingud omavad politsei tunnustust. See tähendab, et kõik liikmed peavad olema läbinud koolituse ja politsei teeb regulaarseid kontrolle ning teste hindamaks merepäästeühingu võimekust." Merepäästjate jaoks on loodud kaheastmeline pädevusmudel, mille kohaselt enamik meeskonnast peab olema läbinud esimese astme ja meeskonna juhid teise astme koolituse. Lisaks tuleb ennast pidevalt koolitustel ja harjutustega täiendada, et politsei poolt tunnustatud merepäästja staatus säiliks. Sellest omakorda sõltub ühingu rahastamine ja valmisoleku tase.

Annab oskuse merel käituda

Harjutusi korraldatakse nii ühingute üleselt kui ka iseseisvalt, enamasti Hara lahel kevadest sügiseni. See sisaldab näiteks otsinguülesandeid, pukseerimisi, kannatanute aitamist ja muud harivat ning huvitavat. "Minu enda jaoks on ehk kõige olulisem enese harimine ja treenimine mereohutuse seisukohalt, et kui olen ise merel, siis oskan hädaolukorras käituda ja päeva lõpuks on merel käimine nauditav, mitte ohtlik ja kurbade tagajärgedega," kinnitab Sell. "Õnneks ei esine tõsisemaid ohuolukordi just väga tihti ja enamik väljakutseid on pigem seotud juhtumitega, kus inimelud pole ohus – tehnilised rikked või plaanilised abitööd, näiteks pukseerimine." Sell räägib, et Juminda SAR on uue pilootprojekti liige, kus Eestis üritatakse sarnaselt Põhjamaadega käivitada nn Trossi süsteemi. See tähendab, et selle süsteemiga liitunud väikelaeva omanikud saavad vajadusel tasuta tehnilist abi, kui merel midagi juhtub. Tegemist on n-ö kindlustusega, kus liikmemaksu maksnud väikelaevnik saab abi sõltumata sellest, kus ta Põhjamaade piires parasjagu abi vajab.
Tänavune suvi oli Selli sõnul päris rahulik ja ühtegi õnnetust tema piirkonnas ei juhtunud. "Eelmistest hooaegadest tuleb meelde üks markantsem juhtum, kus meie ühing osales, nimelt ümberläinud ujuvekskavaatori pukseerimine," meenutab ta. "Paraku see aga pukseerimise ajal uppus ja oleks võinud ka pukseeriva paadi kaasa tõmmata, kui õigeaegselt poleks saanud lukustusmehhanismi hädapäästikut vajutada." Sell märgib, et sellel konkreetsel pukseerimisel ta ise ei osalenud.

Palju uusi ja huvitavaid võimalusi

Selli sõnul on neil suvi üldiselt jagatud nädalate kaupa ära II astme merepäästjate vahel, kes on vastavalt valitud nädalal valves ja merepääste sündmuse korral on vastutav meeskonna kiire komplekteerimise ja väljasõidu eest. "Eelnevatest aastatest meenub olukord, kus olin järjest meeskonnajuhina valves ja ühel päeval, kui võtsin osa Kõrvemaa rahvatriatlonist, andsin valve pooleks päevaks üle," meenutab ta. "Paraku läks nii, et siis just sel hetkel toimus aasta ainuke merepäästesündmus."
Sell leiab, et osalemine merepäästes muudab kindlasti ennast ka teadlikumaks ja meresõiduohutuse osas tähelepanelikumaks. "Samuti annab osalemine vabatahtliku merepääste töös võimaluse harjutada erinevate alustega sõitmist, erinevaid operatsioone, nn lootsi viimist sõitvale laevale, mida tavameresõitjana tõenäoliselt kunagi ette ei tuleks," selgitab ta. Lisaks on väga oluline ka tegelemine noortega, et mereohutust juba maast-madalast kasvatada. "Selleks teeme iga-aastaselt noorte mereohutuse laagreid erinevatele vanusegruppidele, kus läbi erinevate huvitavate tegevuste kasvatame noortest põlvkonna, kes peavad mereohutust oluliseks ja on teadlikud selles vallas," räägib Sell.

Kasulikud teemad tudengitele

Sell on veendunud, et tehnikaülikooli amet ja teadustöö suund on kindlasti ka seotud merepääste üksuse tegemistega. "Näiteks olen pakkunud tudengitele välja lõputöö teemasid, mida näen, et oleks praktiliselt vaja merepääste töös," kinnitab ta. "Selleks on olnud laevale päästeplatvormi projekteerimine ja drooni lennuplatvorm päästelaevale." Just droonide rakendamine on olnud üks Raivo Selli huvi vabatahtlike merepäästjate otsinguvõimekuse arendamiseks – kuidas leida hea, töökindel ja lihtne droonilahendus, mida suudaks enamuse vabatahtlike päästekomandosid rakendada ja seda ka raskendatud ilmastikuoludes laevalt lendu lastes ja tagasi laevale naasmiseks.

Põhitöö: isejuhtivate sõidukite hingeelu tundja

Kindlasti olete näinud AK uudistest, kuidas tehnikaülikool tutvustab aeg-ajalt isejuhtiva sõiduki edusamme. Nende autode hingeelu tunneb väga hästi ka professor Raivo Sell, kes on ühtlasi tehnikaülikooli robootika õppekava programmijuht. Tudengite puudust sel erialal pole, sest robootika ja isejuhtivad autod tõmbavad noori tänapäeval lausa magnetiga.

Sell usub, et peagi on üle maailma oodata isejuhtivate sõidukite, sh autonoomsete väikebusside kasutuselevõttu, ehkki enamik projektidest on veel katsetamise faasis. Probleem on selles, et need masinad suudavad küll täita arendajate ootusi rangelt kontrollitud keskkonnas, aga ei tule toime nt ootamatutes olukordades. Ka möödasõit on olnud isesõitvate autode jaoks üks keerukamaid manöövreid, milles inimene siiani masinat ületab. Tehnikaülikooli uurimisrühm eesotsas Raivo Selliga töötas hiljuti välja uue algoritmi, tänu millele muutub sellise auto möödasõit sujuvamaks, kiiremaks ja ohutumaks, säilitades manöövri ajal vajaliku ohutuskauguse. Ehk et isejuhtiv sõiduk „muutub üha targemaks“ ja tema võidukäik jõuab aina lähemale.

Inseneriteaduskond on Tallinna Tehnikaülikooli kõige suurem teaduskond, mis on loodud kunagiste mehaanika, energeetika, ehituse jm tehniliste teaduskondade integreerimisel. Ja kuna robootika on integreeritud teadus, on Selli sõnul tema juhitud programmis kõigist neist teaduskondadest väga palju õppeaineid, nt elektroonika, IT, programmeerimine ja tarkvaraarendus jms.

*Artikkel ilmus ajalehes Harju Elu