Jooksmine on väljakutse

Tehnikaülikooli sihtkapitali ja üliõpilasarengu prorektor Hendrik Voll peab ennast triatloni aladest tugevaimaks ujumises, seejärel rattasõit ning siis – tema enda hinnangul kehakaalu tõttu kõige keerulisem – jooksmine. „Ma ei ole siiamaani ratast järjest 90 km sõitnud ega poolmaratoni jooksnud,“ märgib ta. Ka treeningutel pole prorektor põlvede säästmise eesmärgil jooksule keskendunud, kuid see-eest on ta palju jalutanud.

Kevadel toimunud Rektori Karika finaaletapil otsustas Voll ennast 10 km jooksus siiski proovile panna ja suutis selle kenasti kõnnipausideta lõpetada. „See oli rõõmus hetk ja esimest korda tekkis päris teadmine, et ehk suudan Ironman 70.3 lõpuni teha,“ kirjeldab ta. 

Tee oma võistlus!

Volli sõnul on kõige tähtsam teha oma võistlus, mitte kaasa minna kiirematega. „Plaan on ujuda nii, et veest välja tulles oleks tunne nagu polekski veel ühtegi ala teinud. Ratast kavatsen sõita jätkusuutlikult ja palju energiat tarbida, et endale jooksuks võimalus anda. Kindel on see, et iga viimane energiakübe kulub lõpuks ära.“

Prorektor ootab võistluspäeval enim finišisirget, kõrvus kõlamas Terminaatori Kuutõbine. Enne starti annab talle jõudu hea pikk uni. 

Avavee rõõmud ja ootamatused

Sarnaselt Vollile, on ka inseneriteaduskonna juhtivteadur Toomas Vaimanni lemmikalaks ujumine – sellega on ta tegelenud suure osa oma elust. 

„Avavees on kõige mõnusam see hetk, kui saad aru, et ilmast hoolimata on sul võime oma distants ära ujuda,“ kirjeldab ta. Teadur lisab naljatades, et kuigi tal erilisi salavõtteid ei ole, siis eelistab ta startida kohast, kust on hea rahvamassi jälgida ja vajadusel vaikselt minema hiilida. 

Vaimann on ujudes kokku puutunud ka erinevate ootamatustega. „Kord oli mul võistlus  Tartu Anne kanalis. Päike paistis, prillid läksid uduseks ja finiš oli juba lähedal. Mõtlesin, et ujun tunde järgi – kuni läks järsku pimedaks. Selgus, et olin rajalt kõrvale kaldunud ja sattunud paadikai vahele. Vähe jäi puudu, et oleksin ka paati sisse ujunud,“ jutustab teadur.

Üks põrutav hetk tuli tal ette ka trennis, kui mõlema jala reielihas – nii alt kui pealt – samaaegselt krampi läks. „See on selline olukord, kus ei saa jalga sirutada ega kõverdada, sest mõlemal juhul läheb midagi krampi. Tundus, et upun basseini madalas otsas ära, aga õnneks sain end kuidagi kaldale veeretatud ja seal vaikselt krambist lahti,“ kirjeldab mees.

Eesootavale võistlusele minnes on teaduril väike hirm, et ujumisprillidega võib midagi juhtuda. Aga ta leiab, et selliseid olukordi saab üldjuhul ära hoida.

Raskuste ületamine ja motivatsiooni hoidmine

Vaimann leiab, et kõige keerulisem pole mitte mõni konkreetne treening, vaid rutiini hoidmine siis, kui õues on pime, tuuline, vihmane ja ise oled töölt tulles väsinud. „Sel aastal olen läbi ujunud peaaegu kõik Eestis toimuvad avaveeujumise võistlused, distantsid 800 meetrist 3,3 kilomeetrini ja pikemad on veel ees. Nendel pikkadel ujumistel tuleb ikka pähe küsimus: “Miks ma seda endale teen?” Basseinis aitab aega veeta pikkuste lugemine – või õigemini “palju veel jäänud on” lugemine,“ ütleb ta.

Teadurit kimbutavad aeg-ajalt ka krambid, põlvevalud ja ujujale tüüpilised õlaprobleemid. Ta leiab, et kui midagi juhtub, tuleb trenn korraks pausile panna ja mõelda, miks see üldse juhtus. „Üllatus-üllatus – enamasti tuleb välja, et ise olen mingi rumalusega hakkama saanud. Positiivne on see, et kui käed valutavad, saab jalgu treenida, ja vastupidi,“ märgib Vaimann.

Tunne finišis toob tagasi

Teadur on tegelikult ühe korra, umbes 15-aastaselt, triatloni juba üksinda läbi teinud. Ironamanil on ta aga ujunud meeskonnavõistluses TalTechi eest. „See ongi minu trump – mulle meeldib ujuda, eriti avavees. Seal on midagi sellist, et hoolimata tuulest, lainest ja temperatuurist saad ikkagi oma distantsi ära tehtud. Finišis on küll enamasti raske, sest oled raja peale palju jätnud, aga hiljem tuleb see mõnus “ära tehtud” tunne, mis jälle tagasi toob,“ toob Vaimann välja.

Võistluspäeval ootabki ta enim finišijoone ületamist. „Siis on kõik tehtud ja võib rahulikult hingata. Kuigi iga võistlus ja distants on erinev, on finiš alati see magus punkt, kus saab korraks kõik muu unustada.“

Eduka soorituse tagab mehe arvates hea ettevalmistus ja natuke eneseirooniat. Rajal kipub tal peas kummitama mõni täiesti ootamatu laul, „ja mitte kunagi mõni hea,“ naljatab ta. „Vee sees seda keegi ei kuule, aga ise laulan oma peas pea igal võistlusel.“ Kui tal enne starti võib peast läbi käia küsimus “miks ma jälle seda teen?”, siis vastus tuleb Vaimanni sõnul finišis, kui rahulolutunne kohal on.

Ligi poolsada TalTechi spordihuvilist Ironmani rajal

TalTechist läheb lisaks sihtkapitali ja üliõpilasarengu prorektor Hendrik Vollile ja juhtivteadur Toomas Vaimannile sel suvel rajale: Siim Läänelaid, Hanno Tomberg, Kaspar Lepp, Raul Maidvee, Jakob Valdma, Jako Kilter, Rait Käbin, Külli Taro, Raul Palk, Andres Must, Mark Toomsalu, Carlos Kuiv, Fred Kuiv, Tom Erik Luoma-Aho, Markus Soodla, Ivar Palk, Robin Rahula, Raul Hanson, Robert Kitt, Taavi Tamm, Ants Vill, Rait Käbin, Madis Meibaum, Karmen Kuusik, Laura Tammik, Kaidi Kleinson, Anette Kallasmaa, Eliisabet Bremann, Anette Reinapu, Elinor Toming, Laura Valdisoo, Carolyn Rõuk, Karoliina Rebane, Hanna-Liisa Värik, Kristina Keerdo, Sirli Paas, Eliisa Metsoja ja Kirke Maar.

Tehnikaülikooli pere elab kaasa kõigile julgetele võistlejatele.