Kuna Eestis korraldab suurt osa vanemaealistega seonduvat kohalik omavalitsus, tähendab see asulate pakutavates võimalustes ühtlasi suuri kääre. Samuti on arenguruumi Eesti füüsilises linnaruumis. "Linnaplaneerimises on olnud noored ja lapsed kogu aeg hästi tähtsal kohal, aga vanemaealine elanikkond jääb sageli kõrvale," rääkis Salmistu, kes on Tartu kolledži järeldoktor-teadur ja argitöös ka maastikuarhitekt, teadusportaalile Novaator. 

"Sellest on inspireeritud ka minu uurimissuund ja projekt." Nii ongi ta viimastel aastatel uurinud, millised tegurid mõjutavad Eestis eakatele sobiva keskkonna kujundamist. Samuti osales Salmistu Tartu linna visioonidokumendi "Easõbralik Tartu 2030" koostamisel. Tema põhisõnumi järgi peaks inimene tulema nii oma kodus kui ka naabruskonnas iseseisvalt toime terve elukaare jooksul.

Tartu easõbraliku linna dokumendi valmimiseks tehti mitmeid fookusrühma intervjuusid. Seal said vanemaealised inimesed ka ise öelda, mis neile muret valmistab ja milliseid muutusi nad sooviksid linnaruumis näha. Selgus, et avalik ruum ei toeta alati teenuste ja sündmuste ligipääsetavust. Teine murekoht on pinkide ja muude puhkepaikade ebaühtlane jaotus jalgsi läbitavas linnaruumis. Salmistu enda idee lisada linnapilti 50–100 uut pinki pälvis ka tänavu Tartu linna kaasava eelarve hääletusel võidu. "Mina usun, et üks pink võib muuta kellegi elukvaliteeti," selgitab järeldoktor. 

Loe artiklit edasi teadusportaalist Novaator.