Traditsiooniliselt on meditsiin olnud paternalistlik, kus kesksel kohal on olnud haigus, ravi, raviasutus, arst ja patsient. Arsti ülesanne on ravida ja öelda, mida teha, et terveneda. Patsiendi ülesanne on olnud neid ettekirjutusi järgida. Kliinilises mõttes on see loomulikult ka praegu nii, tõdeb Lubi.

Valdkond aga on laienenud ja juba ammu ei räägi me enam üksnes meditsiinist. Me ei räägi enam alati ka tervishoiust, vaid tervisest kõige laiemas mõttes. See tähendab, et tegevus tervise hüvanguks hõlmab nii haiguste ennetamist (sh täiesti sümptomitevabalt, tervena) kui ka haiguste arengu pidurdamist ja ravi. 

Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030 on seadnud üheks eesmärgiks tervise ebavõrdsuse vähendamise Eestis. Selle olulise lahendusteena nähakse terviseharitust ja põhiõiguste kaitset ning kogukondade võimestamist ja kaasamist. Oluline märksõna on siin just tervisealane kirjaoskus, millel on hulga komplekssem tähendus, kui esmapilgul tundub. Tervisealane kirjaoskus oleneb lisaks muule ka inimese kognitiivsetest ja sotsiaalsetest oskustest. Need on aluseks, et inimesel oleks lisaks võimekusele terviseinfoga (üldse) midagi teha ka motivatsioon selleks. See on aga juba suurem mõttekoht.

Kuidas ühiskonnas tervisealast kirjaoskust parandada ja millega tuleb sel teekonnal arvestada, loe edasi ajakirjast Sotsiaaltöö.