Spikriga kalkulaatorit ei laena isegi õppejõule

Ükskord dünaamika eksamil istusin esimeses pingis ja spikrid olid pandud kalkulaatori kaante vahele. Eksami ajal küsis õppejõud, kas ta võiks minu kalkulaatorit laenata. Läksin näost punaseks ja ütlesin, et ei või. Terve auditoorium hakkas naerma, aga õppejõud ütles “ahah” ja võttis kalkulaatori hoopis tagumisest pingist.

***

Õppejõud tegi ajalehe sisse augud, et tudengeid jälgida

Eredalt on meelde jäänud Arno Kass, kes andis matemaatikat ja statistikat. Eksameid vastu võttes luges ta auditooriumi ees ajalehte, kuhu oli silmade kohale lõiganud augud, et piiluda, kui palju üliõpilased maha kirjutavad või spikerdavad.

***

Kaebus matemaatika kohta

Matemaatika loengu kohta tuli kriitiline tagasiside: „Matemaatika loengutes kasutatakse keerulist matemaatilist terminoloogiat ja sümboolikat.“

***

Kas loeng või harjutustund? Vaata õppejõu selga.

Kui hilined õppetööle, siis kuidas saada aru, kas tegemist on loengu või harjutustunniga? Vastus: kui õppejõud on selja tagant kriidine, siis on tegemist loenguga; kui õppejõud on eest kriidine, siis on tegemist on praktikumiga. [see oli n-ö kriidi-ajastu nali]

***

Vabatahtlikuks sunniviisil

Kord otsis üksuse juht suvepäevade korraldamiseks vabatahtlikke kolleege. Just enne seda läksin lühikesele puhkusele ning ei teadnud sellest midagi. Tööle tagasi tulles avastasin, et olen samuti vabatahtlike korraldajate tiimi liige.

Loo moraal: Juht leiab alati vabatahtlikke! (sinust võib saada vabatahtlik, kuigi sa ei taha või ise asjast midagi ei tea.)

Teadlase tähelepanematus viis pärapõrgus asuvasse hotelli

Teadlase elu juurde kuulub konverentsidel käimine, et oma tegemisi tutvustada ning luua uusi tutvusi. Samas ei tasu välislähetuse planeerimisel liiga õhinasse minna ja asju hooletult teha. Võiks ikka meelde jätta, et sama nimega ning samasse ketti kuuluvaid hotelle võib ühes asulas olla mitu. Näiteks tuntud saksa ülikoolilinnas Heidelbergis ja selle lähistel on mitu sama nimega hotelli. 

Oh seda üllatust, kui kord avastasin ennast hotellis, mis oli linnast kaugel, vabandage väljendust – "karuperses“. Aeg, mis oleks võinud kuluda veiniklaasi taga teiste teadlastega mugavaks "networkimiseks", kulus mul varahommikul ja hilisõhtul bussiga loksumiseks. 

Kuidas me Valdo Pandiga Moskva-Tallinna lennukis šampust jõime

Enn Lüütre kaitses 15. mail 1968 Moskvas kandidaadiväitekirja. Heino Aruküla oli kaasas kui mentor ja mina assisteerisin sõpra. Tol ajal oli kombeks, et keegi toetas moraalselt – Enn oli olnud minul Leningradis kaitsmisel abiks ja ka tema kaitsmine läks edukalt. Siirdusime koos tagasilennule. Teades Aruküla nõrkust šampanja vastu, oli Lüütrel kaks pudelit reispassiks. Ühe vahutasime ära enne lendu, teine sai kaasa. 

Lennukis nägime, et just meie ees istub teleajakirjanik Valdo Pant, kes toona oli kuulsuse tipul oma saatega "Täna 25 aastat tagasi". Aruküla arvas, et oleks hea teda kostitada. Muidugi šampusega. Meie olime veel noored ujedad ja kõhklesime, et kas maksab kuulsust tülitada. Kui lennuk juba õhus, tuli Arukülal teaduslik idee: "Kui lennukis, kus õhk hõredam, šampanjapudel avada, kas tuleb kõvem pauk ja rohkem vahtu?" Kuna tegu oli teadusliku katsega, siis me enam vastu ei olnud. Et aga juba tol ajal võis pauk lennukis paanikat tekitada, võttis Aruküla pudeli kotis kaenlasse ja läks lennuki tualetti. Pauku ei kostnud ja kui palju vahtu tuli, seda me teada ei saanudki. Küllap seda oli palju, sest ülejääk jagus viide topsi: kolm meile, üks Valdo Pandile ja veel üks Pandiga kaasas olnud prouale.

***

Kuidas nõukogude tsensorit üle kavaldada

Vene impeeriumis oli uraanist kirjutamine tabu. Geoloogias ja mäenduses tekitas see probleeme, sest mõnes kivimis, eriti meie graptoliitargilliidis, on uraan sees. Teadlasele on see murekoht – võid teada, kuid teada anda ei tohi. Eestimaise argilliidi varu olid geoloogid uurinud 6 miljardi tonni suuruseks. See oli avalik, kõigile teada olev arv. Kuid mitte uraani sisaldus kivimis. 

Üritasin tsensorid üle kavaldada. Kirjutasin kaude, et graptoliitargilliidiga sarnane Rootsi Alunskiffer (Alum Shale, maarjaskilt) sisaldab mitmeid olulisi metalle. Lisasin tabeli metallide, sh uraani sisaldusega. Olin tabeli kopeerinud täiesti avalikust ingliskeelsest ajakirjast. Andsin ka selle artikli täisviite. 

Mutike, kes Moskva instituudis mu käsikirja toimetas, sattus paanikasse: „Ei tohi! GLAVLIT (tsensor) ei luba! Kogu lõik välja!“ 

Mis mul üle jäi. Eemaldasin lõigu ja tabeli. Ainuke, mis suutsin, jätsin kirjanduse loetellu artikli nimetuse uraani sisaldusega Rootsi savikivis. Artikkel oli inglise keeles ja selle pealkiri andis selge suunise sisule. Viide oli peidus teiste numbrite seas, lõigus, kus kirjeldasin kapitalistlikku põlevkivimajandust – et näete, mis teevad. Nii sain kuidagiviisi näidatud, mida tean ja teadjaile näidatud, kust teadmist juurde saab. Aga endal jäi tunne, nagu avalikus kohas urineerinud pätil, kellele miilits oli käratanud: „Lõpeta ja pane ära!“ Pätt täitis käsu osaliselt – pani ära, kuid ei lõpetanud.

Võõras pealetükkiv mees osutus TPI rektoriks

Kui alles õppisin neljandal kursusel, õnnestus meil sõita tutvumispraktikale Ungarisse. Ühel kenal nädalavahetusel viitsime koos kaaslastega mõnusalt aega Balatoni järve ääres. Ootamatult ilmus sinna ka üks eesti keelt kõnelev meile tundmatu härrasmees, kes hakkas intensiivselt huvi tundma selle vastu, kes me oleme, mida õpime ja kuidas üldse ülikoolis asjad on. Küsitlustule alla sattumise järel ärritus üks mu õpingukaaslastest ja käratas tüütule uudishimulikule võõrale: „ Aga kes Te üldse olete ja mida uurite?“. 

„Olen TPI rektor,“ kõlas tagasihoidlik vastus. Tegemist oli siis uue rektori Boris Tammega (oli rektor aastatel 1976-1991 – toim), keda me veel näinud polnudki.

***

Tudengi tagasiside õppejõu kohta: „Naeratab liiga palju.“

***

Kas asotsiaalid? Ei, teaduse korüfeed!

Aasta oli 2002. Noorgeoloog kaitses mäeinstituudis doktorikraadi. Tõeline geoloog, paleontoloog. Seepärast kaasati kaitsmiskomisjoni geoloogia korüfeesid Tartust ja Tallinnast. 

Doktorandile sai öeldud, et inseneerias ja eriti mäenduses on kaitsmine pidulik sündmus, kuhu ilmutakse ülikonna ja lipsuga. Korüfeede jaoks oli doktoritöö kuulamine aga tühiasi ja nemad tulid, nagu kombeks, kes kampsunis, kes tuulekuues. Teaduse seisukohalt polnud sest midagi, kõik sai ilusti korda ja ka kraad kaitstud. 

Kui siis kaitsmiskomisjon ruumist pidulikult välja marssis, sattus koridoris olema elektriprofessor Juhan Laugis, kes vaatas meid veidi imelikult ja pidas vajalikuks hiljem minult küsida: "Kes need "geoloogid" sul olid?" (viidates asotsiaalide hüüdnimele)

"Need olidki geoloogid," vastasin.

***

Ka teadlane ei tea kõike

2000. aastal olin dekaan ja seadsin end õhtusel ajal koju minema. Lähen mööda kolmanda korruse koridori ja näen – geoloogiakabinetis käib arvestus. Tunnustatud mäedotsent Kalju Ojaste kontrollib ehitusteaduskonna üliõpilaste teadmisi, tehes seda n-ö klassikalisel, Jaan Kargi meetodil: tudeng saab kätte kümme kivi ja peab kõik ära määrama. Oli vist nii, et kaheksa õige eest saab arvestuse, iga vale vastuse eest kaks kivi juurde. Räägiti, et mõnigi olla Ojaste arvestuselt lahkunud, kui oli kasti kogunud enam kui kakskümmend kivi. 

Astusin klassi ja jälgisin huviga üliõpilaste ponnistusi. Üks julgem, teades, et tulnukas on mäeprofessor, näitab mulle vargsi käsipala ja küsib: „Mis kivi see on?“ 

„No ei mäleta“, tunnistan tudengile ausalt, „sooritasin selle arvestuse Ojastele juba 1956. aastal!“

***

Tudengist ärimehe kaval tulevikuplaan

1994. aastal kaitses Jaanus Paeväli diplomiprojekti pae kaevandamisest Väos. Alles kaitsmisel näen majandusosa viimast versiooni ja märkan, et karjääri kolmandal tegevusaastal kerkib killustiku hind kaks korda. Ilmselt selleks, et ehitusvõlg kustutada. 

Küsin: „Millega on põhjendatud selline järsk hinnatõus kolmandal tegevusaastal?“ 

Jaanus vastab kõhklemata: „Selleks ajaks olen ma kõik konkurendid pankrotti ajanud.“ 

Riiklik eksamikomisjon avaldab vaimustust. Hinne – suurepärane. Küllap kasutas seda oskust Krimelte OÜ arendamisel, kus ta on kaasosanik.