Tom Erik Luoma-Aho | Fotod: Kaimo Puniste, Ardo Saks, Tarmo Haud

Kõik muutus augustis 2020, kui Tehnikaülikool otsustas saata oma aegade esimese delegatsiooni, isegi võiks öelda ekspeditsiooni, Käärikule, et testida pinnast, vaadelda ja teha kokkuvõtteid teistest Eesti sportlikest asutustest ning ettevõtetest. Nii asuski 14. augustil teele TalTechi spordiarmastajatest uurimisrühm: teadlased ja töötajad Gregor Arbet, Raido Ringmets, Elena Kirt, Risto Jamnes, Madis Koit, Raul Hanson, Viivika Pulk, Siim Raudla, Kati Muldma, Maarja Kask, Marko Mett, Anu Green, Lilian Valge, Sten Kalder, Rait Käbin, Maali Pruul, Ivar Kiitam, Janis Sirelpuu ja allakirjutanu.

Sihtkohaks oli Otepää lähedal asuv Kääriku, kus toimus tänavune Suvespartakiaad. See on nagu Üliõpilaste Suvemängud, aga veidi pisem ja keskmine vanus 15 aasta võrra kõrgem.

Vaevalt olime looduskaunis Kääriku Spordibaasis bussi pealt maha astunud ning oma mõõteriistad ja muud teaduslikuks tööks vajaminevad aparaadid üles seadnud, kui spartakiaadi korraldajad lükkasid meid kergejõustiku staadionile, kus pidime 25 ettevõtte-asutusega mõõtu võtma 400 m jooksus. Oleks see siis vaid lihtsalt 400 m jooks olnud, ei – samal ajal pidime sooritama kuulitõuke, ületama tõkkeid ja veel tagatippu kaugust ka hüppama. Nagu arvate võite, olid pärast esimest spordiala enamikul meist mahlad väljas ning saime aru, et Suvespartakiaad pole mingi naljategemise koht. Saatsime oma 20-liikmelise uurimisrühma siiski 29 alal võistlema – ilmselgelt tegid kõik TalTechi ekspeditsiooni liikmed kaasa rohkem kui ühel spordialal.

Esimene võistluspäev oli kujunemas meile tõeliselt edukaks: korvpallis tegi puhta töö meie võistkond koosseisus Rait Käbin, Raido Ringmets, Siim Raudla, Gregor Arbet ja Madis Koit. Praktiliselt 90-kraadise nurga all oleva Seinamäe jooksu võitis sõna otseses mõttes roomates Sten Kalder. Lilian Valge korraldas naiste crossfiti eelvoorudes hirmuvalitsust.

Päeva üheks raskeimaks alaks, vähemalt meie jaoks, oli auto lükkamine. Eelvoorudes 100 m mäkke lükatud auto tagas aga meie mõlemale meeskonnale kindlalt kohad finaalis. Tundsime, et sellelt võistluselt võime koju viia lausa kaks TOP 3 kohta, aga meie suureks õnnetuseks toimusid autolükkamise finaalid kohe pärast eelvoore ja eelvoorude viimasteks lükkajateks olid justnimelt meie enda poisid. Nii pidi meie esimene autolükkamise meeskond krampis jalgadega korvpalli poolfinaali ja finaali mängima minema. Teises meeskonnas olnud TalTechi võrkpallimeeskonna peatreener Janis Sirelpuu ei suutnud finaalideks taastuda ning kumbki TalTechi meeskond ei saanudki finaalis osaleda, kukutades meie autolükkajad kohtadele 9 ja 10. Päeva lõpetasime siiski tantsu ja tralliga Kääriku järve ääres.

Teiseks päevaks olime eelmise õhtu raskused unustanud ja hommikuselt Kääriku järvejooksult noppis auväärse 7. koha Sten Kalder, kes kuuldavasti oli viimati nii pikka distantsi jooksnud kaitseväe NATO-testidel. Oma sisemise toidutehnoloogi manasid välja Marko Mett, Anu Green ja Sten Kalder, kes grillimisvõistlusel oma salajase kastme ning osava jutuga kolmanda koha välja võlusid. Spordimaailmale andis endast teada Ivar Siitam, kes võitles maastikurattasõidus välja kuldmedali, Raul Hanson hõivas samal alal poodiumi kolmanda koha. Peale teist päeva suundusid kõik võistlejad jällegi Kääriku järve äärde, et veel üks retropidu maha pidada.

Kolmandal päeval näitas Siitam klassi rogainis (see on peenema nimega orienteerumine), saavutades teise koha. Spartakiaadi kõige sinikaterohkemaks võistlusalaks oli tänavahoki – 100 km/h lendavaid plastikpalle peatasid mängijad oma erinevate kehaosadega nii taotuslikult kui ka paljudel juhtudel kogemata. TalTechi nimel läksid end ohverdama Raul Hanson, Madis Koit, Siim Raudla, Lilian Valge, Gregor Arbet, Kati Muldma ja Maarja Kask, kes läbi valu kolmanda koha koju tõid. Kas mäletate eespool mainitud Lilian Valget, kes crossfiti eelvoorudes raudse rusikaga hirmuvalitsejannat mängis? Ka finaalis ei jätnud ta oma vastastele tunneli lõpus mitte valguskumagi, liikudes kindlalt kirka kuldmedalini. Peale võistlust küsiti Liliani käest intervjuud, mille peale ütles preili Valge vaid: „2EZ4ME“, mida iganes see ka ei tähendaks.

Kogu TalTechi võistkond jäi ka autasustamist ootama – eelkõige selleks, et näha neid asutusi ning ettevõtteid, kellele me järgmisel aastal kollektiivselt kriipsu peale tõmbame. TalTech platseerus 25 konkurendi seas auväärsele seitsmendale kohale, mis on vägagi muljet avaldav tulemus, arvestades, et seekordne võistlus oli meie uurimisrühma jaoks alles materjalidega tutvumine. Need kuus asutust ja ettevõtet, kes lõppjärjestuses meie ees seisid, peaksid kiiremas korras oma treeningkoormust suurendama, sest me tuleme veel ja tuleme massiga.

Kui kuulud TalTechi töötajaskonda ja seda artiklit lugedes tuli tahtmine oma kolleegidega midagi suurt ja ägedat teha, siis anna endast teada. Lihasvalu on ajutine, mälestused jäävad.

Tallinna Tehnikaülikooli tudengid on läbi aastate olnud ühed sportlikumad kujud Eesti kõrgharidusmaastikul, seda hoolimata asjaolust, et Tehnikaülikoolil puuduvad sporditeaduste õppealad. Lisaks „tavapärastele kahtlusalustele“ nagu korvpall ja võrkpall on TalTechi tudengeid saatnud suur edu ka kergejõustikus, ujumises, purjetamises, tõstmises ja vibuspordis ning Eesti tudengkonnas ülipopulaarsete Üliõpilaste Suve- ja Talimängude üldarvestuses on Tallinna Tehnikaülikooli sportlikud noored kokku võitnud tervelt 9 korda (6 korda Suvemängud, 3 korda Talimängud), mis on ka rekord kõikide kõrgkoolide seas.