Oskus end motiveerida ja kogemustest õppida

See Ironmani medal oli Tomingu jaoks juba teine – ta osales suurvõistlusel ka aasta varem. Tema jaoks on Ironman ühtviisi treening, emotsioon ja kogukondlik kogemus. „Iga (harrastus-)sportlane saab stardis ja finišis korraliku dopamiinilaksu, nii ka mina,“ naerab ta.

Rajal tekkivateks rasketeks hetkedeks on tal varuks nipp: eesolev distants jagada väiksemateks tükkideks. „Kui mul 12. kilomeetril põlved valutama hakkasid, mõtlesin: 5 km jõuan ikka veel joosta. Ja kui see tehtud, mõtlesin, et ju jõuan ka järgmised viis.“

Arengufondi juhataja on oma tulemusega rahul – 30 minutit kiirem kui eelmisel aastal. Siiski tunnistab Toming, et kui alasid ükshaaval vaadata, siis kõik ei läinud ootuspäraselt. Ta on seda meelt, et alati on midagi õppida. „Oluline on oma sooritust analüüsida ning järgmiseks korraks vajalikud korrektuurid teha,“ räägib sportlik naine.

Talle jäi eredalt meelde, kuidas ümbritsevad inimesed sel päeval võistlejatele kaasa elasid. „Kui muidu teed 90% trennidest üksi, siis rajal tunnetad, kui suur hulk inimesi sulle pöialt hoiavad – ma arvan, et nad elavad tegelikult kogu sellele teekonnale kaasa.“ Eriti liigutav on aga lähedaste toetus: „Mõlemal aastal on pisar silma tulnud, kui pere kaasa elab. Sel aastal sadas kõvasti vihma, aga nad olid ikka raja ääres hõiskamas.“

Katkine rehv ja visualiseerimise jõud

TalTechi värske vilistlane Raul Palk, kes samuti ülikooli kogukonnaga võistlusrajale astus, pidi rattarajal silmitsi seisma tõsise tagasilöögiga – lõhkenud rehv. Ta kirjeldab, kuidas proovis seda esmalt ise vahetada, kuid et ka väliskumm oli viga saanud, jäi üle ainult abi oodata. „See oli kõige raskem hetk, ikka mitu korda oli kella vaadates mõte, et nüüd ma küll enam finišisse ei jõua.“ 28 pikka minutit hiljem oli motoabi kohal ja rehv vahetatud.

Seejärel Palk väntas nii kuis jõudis, peas käimas võitlus: miks nii läks ja ehk oleks võinud sinna raja kõrvale jäädagi? Aga ta ei andnud alla. „Sisendasin endale, et nii palju tööd on tehtud ja vaeva nähtud, pean andma endale võimaluse kohale jõuda ja edasi jooksurajale minna,“ meenutab ta.

Kuidas leida sellisel raskel hetkel jõudu edasi minna? Palk ütleb, et rattasõidul mõtles ta lihtsalt, et ta pole allaandja, ja kuni on reaalne võimalus aega mahtuda, peab ta pingutama. „Lihtsalt korrutasingi endale, et hoia jalad töös ja küll jõuad. Seda olin teinud ka suve jooksul lühematel Triatloniakadeemia etappidel ja teadsin, et see aitab.“ 

Jooksu ajal märkas Palk, et tahab liiga tihti kõnnipause teha. Siin tuli appi fantaasia. „Lõin endale peas kujutluspildi, et olen vana ja raske auruvedur. Seda – ehk siis mind – on raske liikuma saada, aga kui juba hoog sees on, siis läheb tsuhh-tsuhh edasi ja igasugune tempomuutus on väga vaevaline. Nii et parem on lihtsalt hoida küll aeglast, aga ühtlast tempot,“ räägib Palk endaga võitlemisest.

Kuigi ametlikust ajapiirist jäi mees napilt välja, jõudis Palk finišisse ja sai siiski medali kaela. „Umbes kilomeeter enne lõppu, kui sain aru, et ametlikku aega 8 tundi 30 minutit ma ei mahu, tegin oma peas otsuse, et järgmisel aastal tuleb teha vigade parandus,“ sõnab ta. Siiski oli tal finišisirgele jõudes hea tunne: kaasa elasid nii pere, sõbrad, sõprade sõbrad, vabatahtlikud, kohtunikud kui ka isegi juhututtavad ning täiesti võõrad inimesed. „Tulla nende hõigete ja kaasaelamise saatel finišikoridori ja punasele vaibale – lihtsalt mega tunne ja emotsioon!“ Ajaks sai kirja 8 tundi ja 35 minutit. Palki sõnul õpetas triatlon talle, et elus – nagu ka spordis – tuleb kohaneda ootamatute takistustega ja leida jõudu edasi liikuda.

Vesi on märg ja külm … aga adrenaliin päästab!

Aasta varem Ironman 70.3 triatloni läbinud inseneriteaduskonna teaduri Maris Pilveti jaoks oli see võistlus eelkõige uute alade avastamine. Kui jooksmine oli talle varasemast tuttav, siis maanteerattaga ja rattasõiduklippidega sai ta sõbraks Ironmani ettevalmistusel.

Ta kirjeldab, kuidas ootas suure põnevusega kogu võistluspäeva – stardist finišini. „Võtsin eesmärgiks mitte kellegagi võistelda, vaid lihtsalt nautida oma kulgemist igal võistlusetapil. Tulemuseks ongi meeldivalt tore mälestus,“ räägib Pilvet.

Loomulikult istusid kuklas ka mõned hirmud. „Külmavaresena kartsin, et jahedas merevees tekivad krambid. Ka tugev tuul on ebamugavaks faktoriks, mis hakkab rattasõidu kiirust pärssima,“ kirjeldab Pilvet. „Võistluspäeval oli veetemperatuur alla minu eelistuste ja tuulgi tugevam, kui oleksin soovinud … Aga õnneks adrenaliini jagus, nii et vesi tundus mõnusalt karge ja tuulega tegin enne võistlust sõprust – lihtsalt aktsepteerisin selle olemasolu ning nautisin kogu rada,“ meenutab ta vaimutööd iseendaga.

Pilveti edu võti peitus läbimõeldud toitumises ja vedelikutarbimises. „Võistluse eel jälgisin treener Karmen Reinpõllu soovitusi, võistluse ajal aga enda planeeritud toitumise ja vedeliku kellaajalist tarbimist. Käiku läksid nii geelid, batoonid kui kummikommid – eriti hea kraam! – ning puhas vesi ja spordijook,“ räägib ta. Samuti teadis Pilvet, et enne võistluspäeva kulub kindlasti ära korralik uni. Tulemus? Ükski lihas ei andnud endast tunda ka pärast võistlust – märk sellest, et tark planeerimine tasub end ära.

Rohkem kui sport

Kõigi kolme TalTechi osaleja lugudest joonistub välja ühine joon: kogukonna ja ühtsustunde tohutu jõud. TalTechi trikombed, treeningpartnerid, kolleegide küsimused koridoris ja pereliikmete plakatid raja ääres tegid kogemusest midagi enamat kui pelgalt spordivõistluse. „Sellise katsumuse koos läbimine annab nii palju energiat ja julgust. Alati on keegi, kellelt küsida nõu või kellelt saada hoogu juurde,“ leidis Raul Palk.

Nii oli Ironman 70.3 TalTechi perele eluline õppetund sihikindlusest, strateegiast ja eneseületusest. Toming, Palk ja Pilvet kinnitavad üheskoos, et triatlonilt õpitut saab edukalt kanda ka tööellu ja igapäevastesse väljakutsetesse.

Ja võib-olla ongi just see Ironmani suurim väärtus – see näitab, et kui oled valmis astuma esimese sammu, siis on võimalik ületada nii kilomeetreid, hirme kui ka iseennast.

Vaata pildialbumit siin.

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.