Eesti tiiimi peatumispaigaks Münchenis oli Garching, mis on kesklinnast veidi eraldatud TUMi inseneerialinnak, mis on sarnanne TalTechiga. 

Ülikoolilinnaku peamajas võttis meid vastu kohaliku meeskonna jõuülekande meeskonna kapten. Töökojas jätkus juttu pikemaks ning saime lähedalt näha, kuidas nemad probleemidele on lähenenud. Kui võistlusreisil püütakse tavapäraselt teiste meeskondade eest oma auto siseelu varjata siis nüüd olid kõik kaardid laual.

Näiteks õnnestus meil konkureeriva meeskonnana TuFasti aeroanalüüse näha. Kuna kontoris oli erineva valdkonna inimesi siis saime täpsemalt nende tegemistest ja lahendusest teadmisi.Nägime kuidas üks maailma tipptehnikaülikool omi asju teeb ja võtsime mõne hea nipi endaga kaasagi.

Üks huvitav fakt, mis kõlama jäi on see, et neil on nö täiskohaga tudengivormeli liikmed, kes võtavad akadeemilise puhkuse, et oleks parasjagu aega ainult vormelit ehitada. Teised, kes ka aktiivselt õpivad, panustavad vormeliehitusse poole kohaga. Kui tuua paralleeli Eestiga, siis meie FS Team Tallinna liikmed oleks kui poole kohaga tööjõud. See-eest on meie liikmed keskmiselt 3 aastat meeskonnas.

Lisaks vormeliehitusele saime ka õppetunde täpsuse osas - Lennujaamast Garchingu sõiduks oli tarvis teha üks ümberistumine juba üsna lähedal lõpp-punktile. Kahjuks sõitis õige numbriga buss, mille peale istusime, teisele poole ja seda mööda Saksamaa kiirteed, peatumata. Nii kujunes sõit tunni võrra pikemaks, kuid tänu sellele saime kohaliku transpordisüsteemiga paremini tuttavaks.

 Laupäeva varahommikuks oli planeeritud ühine väljasõit Zugspitzele, mis on Saksamaa kõrgeim mäetipp. See tähendas kella kuuest äratust, et ühe ümberistumisega jõuda rongijaama, mis meid sihtkohta viiks. 10 minutit oli varuaega ka planeeritud, seega ei midagi, mille pärast muretseda.

Või siiski, peatus, kus pidime ümber istuma, oli paranduses, rongijaama 1,3km. Võtsime jalad selga ja panime mööda Müncheni kesklinna jooksuga rongijaama poole. Perroon 29, üks minut väljumiseni. Läbi rahvamassi leidsime lõpuks õige koha üles ja meie õnneks rong veel seisis. Vajutasime nuppu, et rongiuksed avaneks, kuid rong hakkas liikuma. Jäimegi maha, uskumatu. Mõni meeskonna liige, kes polnud kella seitsmeseks sprindiks sooja teinud, pidi omajagu traumast taastuma - nii kõrgest jooksutempost tekkinud füüsiliselt traumast kui ka sellest, et jäime peale sellist pöörast pingutust ikka maha.

Mägi siiski nägemata ei jäänud, pidime vaid tunnikene uut rongi ootama. Viimased kilomeetrid mäeotsa sõidutas meid omapärane cogwheel rong, mida oli inseneridel põnev näha. Tipuvaade ühele poole meenutas Eesti maastikku, teisel pool ilutsesid aga liustikud. Olime täpselt Saksamaa ja Austria piiril, mis tõttu mäetipus õnnestus meil lõunasöök teha hoopis Austrias.