Miks läksite õppima TalTechi ja kuidas valisite eriala?

Tegelikult on sellega naljakas lugu, et ma sattusin ehitust õppima kogemata. Mul ei ole mingit perekondlikku pikka ehitustausta, nagu meil paljudel kursakaaslastel oli. Minul oli lihtsalt see eesmärk, et ma tahtsin näha, kas mu riigieksami tulemused on konkurentsivõimelised, kuigi mul oli kindel plaan jätta aasta vahele ja liituda vabatahtlikuna ühe programmiga Kreekas. Vaatasin erialasid ja jäi silma tööstus- ja tsiviilehituse eriala, mis oli tollal üks kõige kõrgema lävendiga erialadest. Kui selgus, et see vabatahtlike programm jäi ära, siis selleks ajaks oli ülikooli sisse astumine juba lõppenud. Selle tulemusena jäigi ehitus mu ainukeseks valikuks ja otsustasingi seda õppima minna.

Kuidas koolis läks?

Läks hästi, kuigi seetõttu oli pisut keeruline, et ma esimesed kaks aastat käisin suvel USAs raamatuid müümas. Tollal mindi USAsse juba juuni alguses, ehk siis mul oli näiteks esimesed kaks aastat nii, et pidin tegema kõik kevadise sessi eksamid ühe nädalaga, mõnel päeval mitu eksamit. Samamoodi USAst tagasi tulles septembri lõpus oli kool juba kuu aega käinud ja siis tuli õpingutega taas järje peale saada. Kõiki neid asjaolusid arvestades läks mul päris hästi.

Millised olid meeldejäävamad kursused ja õppejõud?

Positiivse poole pealt meenuvad ehitustehnoloogia ja ehitusjuhtimise ained. Kui õppejõude välja tuua, siis Irene Lill ja Roode Liias on kõige rohkem meeles, nende antud ained kõnetasid mind kõige rohkem ja olid kõige huvitavamad. Eredalt mäletan ka külalislektoreid. Nad olid kõik sektoris tegutsevad ja nende loengud olid heaks vahelduseks, need andsid juurde sellist päriselu mõõdet.

Kas teil jäi õpingute kõrvalt aega ka muuks tudengieluks?

Ikka jäi aega, ma olen alati väga aktiivne olnud. Juba keskkoolis tegin õpilasfirmat ja jäin selle organisatsiooni juurde vabatahtlikuna tegutsema ka ülikooli ajal — korraldasime keskkooliõpilastele ettevõtluslaagreid ja viisime läbi muid programme. Esimestel ülikooliaastatel käisin USAs raamatuid müümas ja tegelikult olin seal ühe semestri ka vahetusüliõpilasena. Kolmandal kursusel läksin juba erialasele tööle.

Kas meenub ka midagi sellist, millele oleks võinud õpingute käigus rohkem tähelepanu pöörata?

Mäletan, et õpingute ajal ma ei saanud üldse aru, miks me näiteks ITd peame õppima. Täna suhtuksin sellesse hoopis teistmoodi. Minu töö on väga tihedalt ITga seotud ja kogu maailm on niivõrd IT-keskne, et sellest ei ole võimalik mööda vaadata.

Karjääri alguses mõtlesin, et oleks lihtsam, kui oleks rohkem kontakte ehitussektoris ehk oleksin võinud ülikoolist ikkagi rohkem sõpru-tuttavaid saada. Meil ei olnud väga aktiivne kursus ja see jäi tollal kripeldama, aga täna ma enam selle mõju ei tunne.

Kas ja kuidas ülikooli ja ülikoolikaaslastega ühendust hoiate?

Isikupõhiselt suhtlen lähemate kursusekaaslastega, aga süsteemset suhtlust terve kursusega väga pole. Eesti ehitussektor on kokkuvõttes nii väike, et sageli kohtume omavahel ka tööalaselt.

Kuidas TalTechist saadud haridus tööeluga haakus?

Kui ma vaatan oma praegust karjääri, mis on seotud ehituse digitaliseerimise ja BIMi ehk ehitusinfo mudelite juurutamise ja rakendamisega, siis tegelikult see väga ei haaku. Kindlasti tuli TalTechist üldine analüüsi- ja mõtlemisoskus, mis on loonud väga hea baasi, et elus edasi minna, aga konkreetseid ja otseseid teadmisi selles valdkonnas tegelikult minu ülikooliõpingute ajal veel ei antud.

Tegelete tööalaselt peamiselt ehituse digitaliseerimise teemadega. Kuidas selleni jõudsite?

Meil oli ülikoolis vaja teha iseseisvaid töid, mille raames saime lugeda rahvusvahelisi teadusartikleid. Mäletan, et jõudsin iga iseseisva uurimuse käigus tõdemuseni, et BIM ja allianss-lepingumeetodid, kus kaasatakse ehituse osapooled hästi varakult, on kaasaegsed meetodid, mis lahendavad justkui kõik ehitussektori probleemid.

Kui ma USAsse õppima läksin, siis sain rohkem selle maailmaga tuttavaks, kuigi ega ka seal tegelikult seda veel süvitsi ei õpetatud. Aga ma igal juhul sain aru, et see on oluline teema ja lõputööna otsustasin teha uurimustöö sellest, kuidas Eestis BIMi rakendamisega on ja saingi teada, et ega väga hästi ei ole.

See oli aeg, mil eesrindlikumad projekteerijad ja arhitektid tegid 3D-mudeleid, aga me ei räägi mingist süsteemsest protsessist või sellest, et oleks kaasatud ehitajad või tellijad.

Kuna tahtsin väga näha, kuidas see süsteem päriselt toimib, kandideerisin pärast ülikooli lõppu ühele stipendiumile (Baltic American Freedom Foundation), millega õnnestus pääseda aastaks tööle Bostonisse suurde ehitusettevõttesse Skanska. Seal sain esimest korda BIMi ja digitaalehituse maailma lähemalt näha.

Tagasi tulles hakkasingi Eestis sedasama asja juurutama ja sellega tegelema ning see defineeris mu karjääri väga tugevalt.

Olete jaanuarikuust alates TalTechi nõukogu uus liige. Milliseid kohustusi ja võimalusi see teie jaoks kaasa toob?

Ma näen endal selles rollis väga suurt vastutust ja võimalust panustada, näiteks anda ülikoolile ehitusvaldkonna sisendit, et ülikoolis õpetatav oleks võimalikult praktiline ning samas aidata populariseerida inseneeria erialasid.

Minu jaoks on südameteema ka naiste osakaalu suurendamine nii ehitussektoris kui inseneeria valdkondades üldisemalt. Praegu olen siiski alles mõne nädala nõukogu liige olnud ja detailseid kommentaare on veel vara anda.

Ehitusvaldkonnas on viimastel aastatel palju juttu inseneride põuast. Millisena teie olukorda näete? Kui lihtne või keeruline on tegelikult noorel inseneril tööd leida ja kas tehisaru areng ohustab ka ehitusinseneride töökohti?

See küll võib-olla kõlab klišeena, aga ma arvan, et häid insenere on kindlasti alati vaja, sest nendest on alati puudus. Ja tegelikult leiavad tööd ka äsja ülikooli lõpetanud noored ja ka tudengid. Minu kogemusest otsivad ettevõtted praktikante ja häid spetsialiste üritatakse juba varakult enda juurde tööle meelitada.

Ma arvan, et see on hea valdkond, kus tööd leida. Sektori kogemuse baasilt ütleks, et eriti on puudu suhtlemisjulgusega inseneridest, kes oleksid särasilmsed potentsiaalsed tuleviku juhid. Selliseid noori võtavad kõik ettevõtted avasüli vastu.

Mis puudutab tehisintellekti, siis ma ei näe selle juures inseneritööle ohtu, vaid hoopis võimalusi, millega tehisaru inseneride tööd lihtsustab ja annab võimalusi automatiseerimiseks. Võib-olla ei peakski üks kõrgharitud insener tegema mõttetuid tööülesandeid, mida ka arvuti vabalt teha suudaks. Ilmselt temast paremini. Inseneri kriitilist mõtlemisvõimet ja lahenduste otsimise võimet tänane tehisaru asendada ei suuda. Arvutiga ei ole mõistlik võistelda, tuleb proovida see enda jaoks tööle panna. Uued võimalused automatiseerimiseks aitavad inseneridel lihtsalt olla efektiivsemad. Arvutisüsteemid ei konkureeri inseneridega töökohtade pärast.

Mida tänastele tudengitele kindlasti ülikoolis peaks õpetama

Inseneriteadmiste õpetamisest ei ole pääsu, et arendada loogilist mõtlemist ja probleemide arendamise oskust. See on loomulikult kõige alus. Lisaks sellele tuleks varasemast rohkem õpetada juhtimist ja koostööd. Just sellised veidi pehmemad oskused on tegelikult need, mille puudus sektoris täna palju probleeme põhjustab.

Koostöö harjutamine on väga oluline, et selles võimalikult hea olla. Ehitusvaldkonnas on koostöö igapäevane asi, kõik suured projektid saavad valmis tihedas koostöös, aga me ei ole seda tegelikult ülikoolis õppinud. Seda oleks kindlasti võimalik arendada ja USAs õppides nägin, et seda on võimalik lisaks elu õppetundidele õpetada ka koolis.

Kindlasti tasuks üle vaadata õppekavad, et need vastaks sektori nõudmistele ja vajadustele. Ma arvan, et õppekavasid on võimalik selliselt muuta, et kooli lõpetavad insenerid on sektoris toimuvaga ja sektori võimalustega senisest rohkem kursis. Koostöö sektori ja ettevõtetega, eriti just doktorantuuri tasandil, on see, kust tulevad kõige paremad lahendused ja uued ideed ning ka seda tuleks suurendada ja tõhustada.

Artikkel ilmus esmakordselt portaalis Ehitusleht.ee 21.02.2025