Nordeconi insenerehituse divisjoni juht ja TalTechi vilistlane Erkki Suurorg ühendas õpingute ajal professionaalse korvpalli ja akadeemilise õppe ning pärast 30 aastat ehitusvaldkonnas näeb ta TalTechi rolli Eesti inseneeria arendamisel järjest olulisemana.

Miks läksite õppima TalTechi ja kuidas valisite eriala?

Olen Mustamäe poiss. Seal üles kasvanud ja koolis käinud. Võib öelda, et lähedalasuvasse Tallinna Tehnikaülikooli astumine 1990. aastal oli täiesti loogiline samm. Samuti oli juba osaliselt tekkinud huvi tehnikaalade vastu. Kindlasti pean tänama ka kooliaegseid matemaatika ja füüsika õpetajaid, kes suurendasid eriti keskkooli perioodil huvi loodusteaduste vastu. Kogu riigis oli muutuste aeg ja õppimine väga populaarne ei olnud. Vähesed keskkooli lõpetajad läksid ülikooli õppima. Ehitus ja arhitektuur tundusid huvitavad, nii saigi otsus tehtud.

Kuidas koolis läks?

Tuleb tunnistada, et ega ma ülikoolis viieline ei olnud, aga võtsin lõpetamise eesmärgiks ja tegin ära. Samal ajal mängisin professionaalsel tasemel korvpalli. Kaks korda päevas trenni teha ja siis veel loengutes ja praktikumides käia ehk kõike seda läbimõeldult tehes muutubki oluliseks, et haridus saab lõpuks ikkagi omandatud.

Matemaatikaga ja füüsikaga tehti kiiresti klaariks, kes jätkavad ja kes mitte. Pehmemad ained tuli lihtsalt ära teha, ei tohtinud võlgu jääda. Võrreldes tänasega oli tolleaegne õppekava oluliselt rangem ja distsiplineeritum ning erialaliste konstruktsiooniainete osakaal oluliselt suurem. Igas aines ikka esimene osa ja teine osa ning projekti koostamine ka veel otsa. Kui jäid rongilt maha, läks ikka väga keeruliseks. Eeldusainetes ei tohtinud maha jääda.

Millised olid kõige meeldejäävamad kursused ja õppejõud?

Eks see peamaja teise korpuse füüsika suure auditooriumi esimene legendaarne loeng on kõigil meeles. See “…vaadake nüüd paremale ja vasakule, neid kolleege te varsti enam ei näe…”- stiilis suhtlus esimestel kursustel tekitas minus pigem võitlusvaimu pidada sellele koormusele vastu. Erinevate matemaatikatega oli ju lõpuks lihtne põhimõte, et asi peab lõpuks välja tulema, võrrand tuleb ära lahendada.

Meeldejäävamad lood on seotud ikka eriala ainetega. Härra Raukase tehniliste mehaanikate kaks osa ja Ülo Tärno ehitusmehaanikate kaks osa olid meeldejäävad kogemused. Või siis ka näiteks dünaamika oli päris huvitav. Konstruktsiooniainetes muidugi Väino Voltri, Vello Otsmaa, Kalju Loorits. Eriti kaasakiskuvad olid muidugi Enno Soonurme pinnasemehaanika loengud. Kui muidu kippus uniseks minema, siis Soonurm kärgatas vahele hõiskega “…aga ükskord oli nii…” ja siis kõik ajasid kaelad õieli, kust taaskord oli legendaarselt õppejõult üks vürtsikas lugu tulemas. Näiteks Õismäe või Mustamäe linnaosade ehitamise aegadest või mujalt mõnelt värvikalt objektilt.

Või siis näiteks Kalju Ojaste ehitusgeoloogia praktikum, kus kivimite ära arvamine lõppes nii mõnelegi algse kolme-nelja kivi asemel korraliku ämbritäiega, kuna iga eksitud kivimi eest said karistuseks ühe juurde. Ka härra Jüri Sutti erinevad ehitustööde korralduse graafikud ja mudelid avardasid ehitustööde tehnoloogias ja ka juhtimispõhimõtetes kõvasti maailmapilti.

Kas meenub ka midagi sellist, millele oleks võinud õpingute käigus rohkem tähelepanu pöörata?

Väga ei meenu. Tolleaegne õppekava oli laiapõhjaline ja sisukas. Taasiseseisvumise alguse perioodil õnneks ei olnud enam nõuka-aegseid kohustuslikke aineid vaja õppida, mida veel paar aastat vanemad tunda said. Äge oli ka oma grupi tunne, mida praegustel aegadel on ilmselt oluliselt vähem. Oldi palju ninapidi koos. Paljud grupivennad ja -õed on senimaani head sõbrad.

Olete olnud terve elu tihedalt seotud korvpalliga. Rääkige pisut ka sellest, kuidas te korvpallini jõudsite ja kuidas õnnestus sport ja õpingut ühendada.

Julgen arvata, et päris pikalt olen olnud seotud ka Tallinna Tehnikaülikooli, selle spordihoone ja korvpalli ümber toimuvaga. Tallinna Tehnikaülikooli spordihoone ja selle ümbruse metsad on mulle tuttavad juba varajasest lapsepõlvest.

Keskkooli ajal oli meie treener August Sokk, olümpiavõitja Tiit Soku isa. Samaaegselt oli August meistriliigas mängiva Tehnikaülikooli esindusmeeskonna treener ja seetõttu toimusid ka meie noortemeeskonna treeningud samuti Tallinna Tehnikaülikooli hallis. Tema oli mees, kes Eestis esimesena rõhutas spordi ja akadeemilise õppe omavahelise sidumise võimalusi. Need põhinesid USA ülikoolide (NCAA) toimimise põhimõtetel. Ta oli omal ajal oma mõttega ajast ees, tal oli õigus.

Täna näeme, et üliõpilassport on ka Eestis populaarsemaks muutumas ja esmased õppursportlaste programmid Tallinna Tehnikaülikoolis ning Tartu Ülikoolil avatud. Mängides ülikooli ajal kõrgliigas korvpalli, saan minagi öelda, et sporti ja õpinguid sai ja peab saama ka praegu siduda. See ühe jumala teenimise jutt ei tarvitse alati õige olla.

Milline on teie side korvpalliga tänasel päeval?

Olen Tallinna Tehnikaülikooli korvpallivõistkonna tulihingeline kaasaelaja. Neil läheb sellel hooajal hästi. Eks vaikselt vaatan ka muid alasid, kus Tallinna Tehnikaülikool spordis edukas on, aga jah, keskendun rohkem korvpallile. Mu üks poegadest mängib praegu Tallinna Tehnikaülikooli esindusmeeskonnas korvpalli ja samuti õpib magistriõppes. Kaks poega on varasematel aastatel seal mänginud ja loodetavasti võib noorimal pojal see võimalus veel ees olla.

Äge on vaadata, et akadeemilise elu kõrval on ka ülikooli spordiorganisatsioon väga tugev ja võimalusel aitan sellele igati kaasa. Lisaks sellele on viimasel ajal hästi põnevaks muutunud ka Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli korvpalli vastaseis ehk niinimetatud ülikoolide derby. Pea 1500 üliõpilast saalis, on mõtted viinud selleni, et viimane aeg on TalTechile uus multifunktsionaalne tänapäevane spordihall ehitada.

Tahaksin rõhutada ühte olulist positiivset muutust Tallinna Tehnikaülikooli spordijuhtimises ja toetamises, mis minu meelest on väga õige tee ja vajaks veelgi hoogu juurde. Nimelt rektoraadi toetus spordile. Läbi prorektor Hendrik Volli on see viimastel aastatel saanud vägeva hoo sisse. Endise vilistlasena on ülimalt hea kuulda kui Hendrik sporti aukohale toob ja selle aula lavalt erinevatel ürituste raames välja hõikab, nii nagu näiteks oli see Tehnikaülikooli Arengufondi suurüritusel paar kuud tagasi. Loodetavasti jätkatakse sporti toetava hoiakuga rektoraadis edasi.

Kas teil endal jäi õpingute ja spordi kõrvalt aega ka muuks tudengieluks?

Meie grupis ja kursusel oli väga palju säravaid isikuid. Kuna sulandusin hästi, siis ühikas elavad sõbrad kutsusid palju üritustele. Eks see tudengielu ikka paljuski ühikas elavate seltskondade ümber käis. Isegi käisin seal õhtuti õppimas või järeleaitamistunde tegemas.

Kuidas TalTechist saadud haridus tööeluga haakus?

Ehitusettevõttes projektijuhina tööd alustades esmapilgul võib-olla isegi mitte nii väga, mida aga aeg edasi, tulid Tallinna Tehnikaülikooli akadeemiline õppe tugevused esile. Päriselu õpetas palju igapäevast ehitustööde organiseerimist ja tehnoloogilisi võtteid, mida ülikoolis õppena oli vähe, aga nii pidigi olema. Tallinna Tehnikaülikool oli ja on ka praegu eelkõige tugeva teoreetilise baasiga akadeemiline keskkond. Praktikapoolt aga saab ja ka peab alati ülikooli lõppedes juurde õppima.

Rõhutaksin tänastele tudengitele — eriti lõpetajatele — alustava töökogemuse ja töökoha olulisust. Volitud ehitusinsenerina näen, et ülikoolist saadava esmakutse järgne töökogemuse eesmärk peaks koheselt kõrge olema. Näiteks tuleb jälgida, et Tallinna Tehnikaülikooli 5. aastase integreeritud diplomiõppe järgsed töökogemuse projektid, objektid ja muud insenerialased tegevused peavad olema vähemalt 7. kutsetasemele vastavad, vastasel juhul langeb erialane kvalifikatsioon.

Millised on olnud teie senise tööalase karjääri suurimad ettevõtmised?

Ülikooli lõpetamise järgselt olen ca 30 aastat töötanud ehituse peatöövõtu ja projektijuhtimise äris. Nendest kolmandik ehitusplatsil ja kaks kolmandiku ehitusettevõtte tippjuhtkonnas. Ehitamine on põnev ja väljakutseid täis maailm, iga ehitusprojekt on kordumatu ja omamoodi, mis jääb meelde. See köidabki. Olen olnud seotud nii hoonete ehituse kui teedeehitusega ja saanud näha ka infraehitusprojektide meeletut mastaapsust. Olen 25 aastat töötanud Nordeconis alates projektijuhist kuni juhatuse esimehe kohusetäitjani välja, sellest kokku 14 aastat juhatuses. Hetkel Nordeconi Insenerehituse divisjonijuhi rollis ehitame näiteks Eesti suurimat puitehitist Loodusmaja, kahte SPA hotelli Viljandis ja Peipsi ääres Uuskülas. Samuti mitmeid militaarehituse objekte üle Eesti. Need on ägedad ettevõtmised, kõik omamoodi maamärgid, mille ehitamise lugusid saab tulevastele põlvedele edasi rääkida. Lisaks olen pikalt olnud Eesti Ehitusinseneride Liidu volikogu liige ja tegev liidu kutsekomisjonis.

Kas ja kuidas täna ülikooli ja ülikoolikaaslastega ühendust hoiate?

Just eile suhtlesin grupivennast hea sõbraga ja uurisin, et kuidas möödunud aasta läks ja mis plaanid uuel aastal. Ühest küljest on hea rääkida kui kohtume, teisest küljest konkurentidena peame palju pingutama, et tegemised edukad oleks.

Eks ikka proovid oma asju paremini teha ja samas tunned heameelt, kui ka teistel hästi läheb. Viimati saime grupivendadega kokku mõned aastad tagasi Lõuna-Eestis, millal möödus Tallinna Tehnikaülikooli lõpetamisest 25 aastat.

Mida tänastele tudengitele kindlasti ülikoolis peaks õpetama?

Viimastel aastatel on ehitusvaldkond ja ehitusinseneri õpe populaarsemaks muutunud. Tallinna Tehnikaülikooli sisseastujate arv on suurenenud. See on hea märk, insenerid on tööturule oodatud, tööd jagub. Õpetamise olulisus on suur. Eriti suur oskus on õpetada huvitavalt ja kaasakiskuvalt, tehes ka keerulisema aine andmise põnevaks. Siin on otseseks mõõdupuuks väljalangevuse vähendamine.

Ainete valiku osas olen arvamusel, et erialaliste ainete osakaalu ei saa vähendada. Ehituse juhtimise ja projekteerimise õppekavas on konstruktsiooniainete kohustuslikkus oluline. Ei tundu mõistlik mõni aeg tagasi arutluse all olnud teema, et näiteks jätame teraskonstruktsioonide õppe vabatahtlikuks. Pigem vastupidi, klassikalised konstruktsioonitüübid tuleb ära õppida ja pidevalt muutuvas maailmas tuleb olla kursis kõikehõlmava selleteemalise innovatiivsusega ja tehisintellekti arengutega. Ehitusfüüsika ja hoonete sisekliima muutuvad aina olulisemaks, mistõttu soovitan ka ehitusjuhtimise ja projekteerimise õppekava tudengitel valikainetena tublisti rohkem eriosadega seonduvat õppida. Miks mitte ka automaatika õppekavast midagi, hooneautomaatika inseneritarkuste tabamiseks.

Milline võiks olla TalTechi roll Eesti ehitusvaldkonnas tulevikus?

TalTechi roll ühiskonnas peab suurenema. Mitte ainult ehitusvaldkonnas, vaid laiemalt. Samuti peab ehitusvaldkonna hääl ja tegevused ülikooli tegemistes silma paistma. Me vajame tugevamat inseneride järelkasvu, mahukamat teaduspõhist ehitamist, teoreetilise poole olulisust koos praktiliste lahendustega, innovatsiooni toetamist ja tehisintellekti oskuslikku rakendamist.

Õppekavad tuleb koostada koostöös ettevõtjatega ja valdkonnas tegutsevate osapooltega. Omalt poolt oleme juba panustanud loengute korraldamisse ja ehitusplatside õpitubadesse, mis toob akadeemilise maailma päriselule lähemale. Ehitus on unikaalne valdkond, kus näiteks tehnikaülikooli erinevate valdkondade insenerid saavad oma kogemusi ja teadustöö arendust realiseerida ehitises. Olenemata, kas tegu on rajatise või hoonega, saame toote ja materjaliarendusi, kõikvõimalike insenerlahendusi, uusi tehnoloogiaid ja innovatiivsust ellu viia just ehituses. Tallinna Tehnikaülikool on ja peab olema ka edaspidi Eesti ehitusvaldkonna ja laiemalt inseneeria teerajaja.

Artikkel on algselt avaldatud Ehituslehes.