Millist eriala TalTechis õppisite?

Õppisin TalTech-is geenitehnoloogia erialal ning sain sealt nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktorikraadi. Loengute kõrvalt laboris katseid tegemas käies tekkisid täpsemad spetsialiseerumised – nii uurisin magistrantuuri lõpuni Erkki Truve töögrupis taimi ja nende viiruseid, doktorantuuri ajal sai minust aga hoopis immunoloog – tegelesin Sirje Rüütel Boudinot juhendamisel inimese haiguste ja immuunsüsteemi uuringutega.

Miks otsustasite selle eriala kasuks?

Tahtsin juba päris pisikesest peale teadlaseks saada, nii nagu mõni laps soovib saada rongijuhiks ja teine superstaariks. Kooli ajal olid mu lemmikõppeaineteks bioloogia, keemia ja matemaatika, aga kuni keskkooli lõpuni ei olnud ma veel üldse kindel, et millisega neist kolmest tahan jätkata. Peale mõningast uurimist leidsin, et geenitehnoloogia on selline eriala, kus mul otseselt valida ei tulegi – kuna seal on rohkelt võimalusi kasutada teadmisi kõigist kolmest. Taoliseid erialasid on muidugi veel, aga toona langetasin otsuse just geenitehnoloogia kasuks.

Kus töötate täna ja mis selleni viis?

Olen juba mitu aastat Manitoba Ülikoolis järeldoktoriks, mu töökoha ametlik nimetus on teadur. Manitoba Ülikool asub Winnipegi linnas Kanadas; Anishinaabeg, Cree, Oji-Cree, Dakota ja Dene rahvuste iidsel territooriumil, mis on ühtlasi Punase Jõe Métis rahva kodumaaks. Linn on tuntud eelkõige oma väga külmade talvede ja nimekaimust karupoja järgi (karupoeg Winnie Puhh saigi oma nime kunagi just Winnipegi linna järgi).

Minu enda tee siiani on üsna kirju olnud. Doktorantuuri lõpuks oli mul lisaks viirustele ja immuunsüsteemile tekkinud suur huvi ka evolutsioonibioloogia ja bioinformaatika vastu. Seega sobiva järeldoktori koha leidmisega läks mul natuke aega, aga lõpuks sain tööpakkumise Kölni Ülikoolist Saksamaal. Seal uurisin mitme aasta vältel Indiast ja Nepaalist püütud sebrakalu ja nende immuungeene. Üks mu juhendajatest Saksamaal oli matemaatik ja geneetik professor Thomas Wiehe, nii et mu suureks rõõmuks matemaatika osatähtsus mu töös tõusis. Teine juhendaja oli professor Maria Leptin (praegune Euroopa Teadusnõukogu president), kes muuhulgas tutvustas mind invasiivseid võõrliike uurivate teadlastega. Tänu sellele sain võimaluse osaleda Eestiski hästi tuntud ümarmudila genoomi kirjeldamises.

Praegu Kanadas ma jätkangi just võõrliikide geneetikaga. Üks mu põhilistest uurimisobjektidest on Eestis looduskaitse all olev merisutt, kes on sealmail end järvedesse sisse seadnud ja hävitab nüüd massiliselt Suure Järvistu kalavarusid. Samuti uurin sisseveetud vikerforellide mõju kohalikele forellidele ja kalade immuungeene üldisemalt. Töögrupp, kuhu kuulun, on muidu hästi vahva, muuhulgas uurivad mu kolleegid jääkarusid, punaoravaid ja mõõkvaalu.

Ka TalTechi teadlastega pole mu side katkenud – eelmisel aastal avaldasime ühe artikli koos immunoloogidega, peatselt on tulemas teine artikkel koos taimeuurijatega.

Milliseid väljakutseid tänane töökoht pakub?

Siin töötades on saanud selgeks, et maailmas on palju liike, kelle elu on inimtegevuse tagajärjel praegu oluliselt kehvem kui paarsada aastat tagasi. Ma olin sellest küll enne ka teadlik, aga nüüd ma olen ise näinud andmeid, mida teadlased koostöös kohalike inimeste, omavalitsuste ja erinevate organisatsioonidega pidevalt koguvad ja analüüsivad. Ka võõrliigid levivad tihti just tänu inimtegevusele.

Üks väljakutse ongi leida selliseid uurimissuundi, millest loodusele võimalikult palju kasu oleks, kuid mis samas ka asjaga seotud huvigruppidelt heakskiidu saaks. Kanadas on üheks eriti paljuräägitud teemaks nn. “kahe silmaga nägemine”, ehk põlisrahvuste teadmistepagasi ja moodsate teadussaavutuste koos arvesse võtmine.

Teine, mille ma välja tooks, on et teadus ja tehnoloogia arenevad nii suure kiirusega, et alati ei olegi võimalik kõigega kaasas käia. Mida rohkem oma silmaringi laiendada, seda rohkem see selgeks saab. Ehk siis nagu Sokrates omal ajal ütles, “tean, et ma midagi ei tea”.

On Teil meeles mõni õpetlik või lõbus lugu ülikooli õpingute ajast?

Neid lugusid on ikka väga palju. Mõned näited:

• Kui geenitehnoloogia instituut veel KBFI ruumides asus, siis levis tudengite hulgas legend valgetest GMO hiirtest, kes olla laborist ära põgenenud ja aeg-ajalt ringi liikuvat.
• Üürisime rebaste ristimiseks Dominiiklaste kloostri (see oli enne seda, kui Glehni lossi selleks kasutama hakati). Õhtu edenedes lõid mungad meid koos rebaste ja professoritega kloostrist välja, kuna lärm läks väga suureks.
• Üks kaastudeng läks kunagi -80 kraadi külmiku juurde proovide järgi ja leidis seest täieliku segaduse. Nimelt oli keegi „surnud“ roti külmikusse pannud, aga rott tuli teadvusele ja hakkas kättesaadavatest materjalidest pesa ehitama.

Millise soovituse annaksite noorele, kes alles hakkab eriala valima?

Valige selline eriala, mis teile endale huvitav tundub. Samas aga mõelge ka sellele, et kas omandatavad teadmised aitavad teid ka kümne või kahekümne aasta pärast. Uusi asju juurde õppida saab alati, aga kõigepealt on vaja tugevat aluspõhja.

Kas unistad karjäärist, mis võimaldab sul avastada ja luua midagi uut? TalTechi Loodusteaduskonna õppekavad annavad sulle kõik vahendid ja teadmised, mida vajad, et saada juhtivaks teadlaseks või teha edukat karjääri erasektoris.

Tule õppima!