Marko Mett

Oled TalTechis juba mõnda aega treenerina leiba teeninud, lisaks töötad ka Reaalkoolis kehalise kasvatuse õpetajana. „Spordiarmastaja“ on Sinu kohta vähe öeldud. Kust see motivatsioon tuleb, et hooajast hooaega nii intensiivselt kõige sellega tegeleda – hommikuti lapsed + naiskond, õhtuti naiskond, lisaks mängudele väljasõidud?

Öeldakse, et igal mehel on oma kiiks. Ju minu kiiks on see võrkpall ja motivatsiooniks on olnud eneseteostus ning tahe midagi SUURT korda saata. Kadunud isa oleks öelnud: "See on see Meti suguvõsa jonn!" Ka selles lauses võib tõetera sees olla.

Peale põhikooli lõpetamist siirdusin Eesti Spordigümnaasiumisse, sealt edasi Tartu Ülikooli kehakultuuri, mängisin samaaegselt meistriliigas ja töötasin Võru spordikooli noortega. Hiljem pidin noore ja rohelisena kantseldama Võru meeste satsi pärast seda, kui Uku meie toonase treeneri Kaibaldi TTÜ meeste juurde ära oli meelitanud. Niimoodi tagasi vaadates loogiline rada, mille ühine nimetaja on sport.

Olen püüdnud aegamööda kõik trepiastmed treenerina läbi käia, kuid siiski pole tundnud hetkekski, et oleksin kohale jõudnud. Arenguruumi on küllaga, see on selge!  

TalTechi tõi mindki Uku, kes 2015. aasta juunis oma väikse punase suzuki maantemuhu (mille küljele oli trükitud "TTÜ võrkpall") peale kamandas ja sellise huvitava ettepaneku tegi – et naised siis. Kuna naiskond oli selleks ajaks juba kolm aastat meistriliigas tegusid teinud ja ka üllatuslikult 2014. aasta detsembris Eesti karika võitnud, siis väljakutse tundus rohkem kui huvitav. Teadsin põgusalt toonaseid mängijaid ka. Vahva, kokkuhoidev, arenguvõimeline punt ja vaieldamatult parima sisekliima ning fännidega sats! Kui 2015 detsembris teist aastat järjest Eesti karika võitsime ja 2016. aasta märtsis Baltikumi pronksi teenisime, tundus tulevik helge. Aga siia punkti jõuda, kuhu oleme selle klubi ja naiskonnaga hetkel jõudnud, tuli enne veel nii mõnigi mõru pill alla neelata.

Enne kui tuleme tänavuse eduka hooaja juurde, liigume veidi tagasi aega, mil TalTechi otsustati üleüldse selline “supertiim” luua. Millal see mõte esimest korda paberile pandi ja mis põhjusel? Mis selle supertiimi originaalne eesmärk oli ning kuhu jõuda taheti?

See hetk oli 2019. aasta augustis Rakveres, Eesti naiste rahvuskoondise laagris, just enne väljasõitu viimasele kontrollturniirile Ukrainasse ning sealt edasi Budapesti Euroopa Meistrivõistluste finaalturniirile. Pärast üht treeningut  võtsin ette naised, keda teadsin, et nad peale elu esimest Euroopakate finaalturniiri enam välismaale mängima siirduda ei plaani, ja mu sõnum neile oli järgmine: "Käime EM-il ära, siis puhkate kaks nädalat ning kes võrkpalli edasi soovib mängida, siis teadke, et olete Männiliiva tänavale palli mängima rohkem kui teretulnud!" Võibolla kasutasin oma ametiposti koondise abitreenerina ära, olin ju eelisseisus, et neid niimoodi moosida.

Tegelikult mõtlesin juba toona 2021. aasta finaalturniiri peale ja hirm oli, et paljud 25+ vanuses mängijad lõpetavad üldse mängimise. Tahtsin, et nad kordaksid naiste võrkpalliimet uuesti kahe aasta pärast rahvuskoondises, sest sinna kõrgemasse seltskonda saamine oli sellise väikeriigi jaoks nagu Eesti uskumatult unustamatu värk. Seda tunnet, kui seisad ja laulad enne järjekordset koondise lahingut hümni, pole võimalik sõnadega kirjeldada. Saime toona igast ilmakaarest väga palju positiivset tähelepanu!

Minu eesmärk on olnud alati TalTechi võrkpallinaiskonna kaudu laiemalt aidata kaasa naiste võrkpalli arengule. Kõik tiitlid, mis sellega kaasnenud, on olnud puhas boonus, ja loodan, et laiem üldsus on aru saanud, et selline sats, mis meil kahel viimasel hooajal olnud, võiks rahulikult osaleda näiteks Soome kõrgliigas või proovida kätt mõnes madalamas Eurosarjas. Originaalne eesmärk ehk pääs Eesti naiste rahvuskoondisega teistkordselt Euroopa Meistrivõistluste finaalturniirile selgub 14. mail 2021, Velgevenes Minskis. Siis saab teada, kas jõudsime sinna, kuhu tahtsime.

Viirusest tingituna oli neid originaalseid ideid täide viia ilmselgelt võimatu. See aga tähendas, et saite täie rauaga keskenduda kohalikule liigale, karikavõistlustele kui ka Balti Liigale. Kas nendele liigadele suurema tähelepanu koondamine täitis selle tühimiku, mis koroona põhjustas, või on midagi veel hinge närimas?

Algne idee sügisel, et osaleme koondise tasemel pundiga Soome liigas, jäi koroonapandeemia tõttu tõesti ära. Ka Balti Liiga põhiturniir jäi talvel pooleli ning aasta lõpus toimuma pidanud Eesti karikafinaal lükati finaalivastase koroonajuhtumite tõttu samuti 2021. aasta jaanuari lõppu. Aga päeva lõpuks saime kolm tiitlit välja mängitud ning selle eest peame olema tänulikud. Isolatsioonis pidime istuma vaid korra, üldjoontes suutsid naised reeglitest kinni pidada, uue reaalsusega kohaneda ning "oma ära teha". Paljud muutused ei sõltunud ju meist ja koroonakirves rippus pea kohal septembrist aprillini. Olgem ausad, pidimegi võitma kõik, mida võita andis, siin polnud muud valikut!

Kindlasti olid hooaja lõpus enamik asjaga seotud inimesi lõpptulemusega rahul ning midagi suurt hinge närima ei jäänud. Aga nagu eelnevalt mainitud, tahame koondisega finaalturniirile saada! Seda Valgevene valikturniiri on samuti lükatud koroona tõttu augustist jaanuarisse ja nüüd maisse. Naised on pidanud palju ohverdama ja ülimalt kannatlikud olema. Tegelikult sõltub TalTechi võrkpallinaiskonna tulevik väga paljuski koondise käekäigust, seega välistatud pole nii superklubi jätkamine ega ka naasemine "lihtsurelike" sekka. Eks sügis ole kevadest targem.

Mis olid need kulliside taga asetsevad väljakutsed, millega hooaja vältel tegelema pidid, mis palliplatsil välja ei paistnud?

Kõrvaltvaatajaile võis meie hooaeg tunduda kui jalutuskäik pargis. Samas olen täiesti veendunud, et nägime enim vaeva ka, kui võrrelda end konkurentidega. Nädalas oli tihti argipäevi, kus saime kahel korral kokku – hommikul jõu- ning õhtul pallitreeningud. Minul treenerina oli selles mõttes kindlasti lihtsam, sest käes oli kogenud ja kõrge töömoraaliga naispallivõluritest koosnev võistkond, kes talus rutiini.

Kulisside taha jäid mõned solvumised, sest kõik tahavad ju mängida. Seniks, kui võistkond võidab, on kõik hästi. Pinged hakkavad tavaliselt tekkima, kui tulevad tagasilöögid. Meil oli üks õnnetu 14. novembri mäng Audentesega – õppetund, mis tuletas meelde, et elus midagi kunagi niisama ei anta.

Kuldse trifekta (Eesti karikas, EMV ja Balti MV) võitmine on ilmselgelt kõige eredam hetk tänavusest hooajast. Kui need kõrvale jätta, siis mille üle oled kõige õnnelikum?

Suuremate vigastuste vältimine. Siinkohal peab tegema kummarduse meie itaallasest füsioterapeudile Giuseppe Pigliacampole. See on imemees! Samuti meeldis mulle, et koondislased olid motiveeritud ja sihikindlad, hoolimata sellest, mis toimus teisel pool võrku. Nad usaldasid protsessi, suutsid püsida fookuses, olla valvsad, väärikad ja lugupidavad. Arenesime kindlasti kõik edasi- nii mängijad kui ka tugipersonal.

Kus sa end järgneva viie aasta jooksul näed? Eesti koondise peatreener? Reaalkooli direktor? Champions Liiga meister?

Kuna töötan klassijuhatajana, tahaks jõuda finišisse ehk 9-nda klassi lõpetamiseni. Olen neid väikseid inimesi kantseldanud 1. klassist peale ja hetkel on nad kuuendas. Nagu ütles minu esimene treener, kes muide oli ka meie rektori treener, legendaarne Aksel Saal: "Enne pole sa mingi treener, kui pole ühte mängumeest maast madalast üles kasvatanud." Võrus sai treenerina see ring peale tehtud. Arvan, et siis 40-selt võiks end ehk äkki päris pedagoogiks nimetama hakata? Seega kolmaastaku plaan on paigas.

Üldiselt elan siiski päeva korraga, küll elu ise sätib. Väljakutsed kardavad mind, mitte vastupidi, ja tsiteerides üht biitlit, siis elu on see, mis juhtub, kui sul on teised plaanid. Eks ta nii olegi. Ah jaa, peaaegu oleks unustanud: TalTechi perega võiks need suvespartakiaadi mängud ka lähema viie aasta jooksul kinni panna!

Mari Loorman

Mari, alustame täiesti nullist ning lihtsalt: kust sa pärit oled? Kuidas ja millal sa Tehnikaülikooli ridadesse sattusid? Mida sa Tehnikaülikoolis õppisid?

Minu kodulinn on Tõrva. Tehnikaülikooli ridadesse kutsus mind üheksa aastat tagasi naiskonda juhendama asunud treener Tiit Kõiv. Kuna võistkonda taheti kokku panna eelkõige üliõpilastest, siis tehti ka mulle ettepanek taas õppima asuda. See tingimus oli mulle väga meelejärgi, sest juba varem oli mul huvi hoonete energiatõhususe valdkonna vastu. Tegelikult juhtus nii, et õppima hakkasin hoopis endele veel meelepärasemat eriala – tootearendust. Sain mõlemas erialas kooli sisse ja pidin oma valiku tegema – valisin südame järgi. Seadmed, tehnika ja optimeerimine on mulle alati meeldinud. Mõlemad erialad olid mu tööga seotud. Korraldasingi enda ja poja elu Tallinnasse ümber.

Esimesel septembril 2012 algas väljakutsete aeg pihta: 8 tundi tööl, 5-6 tundi koolis, ca 2 tundi trennis ja aeg pojaga. Mu päevaplaan oli minutipealt paigas. Kõik selleks, et mängida meistriliigas.

Mis on hoidnud Sind kõik need aastad võrkpalli (ja TalTechi) juures? See on pigem väga harv nähtus, kus üks sportlane on niivõrd lojaalne ühele tiimile.

Võrkpalli võlu minu jaoks peitub kaasatud inimestes. Võistkonna liikmed saavad väga kiiresti armsaks. Koos olemise, ühiste eesmärkide nimel võitlemise ja ühtekuulumise tunne on väga eriline. Selle üheksa hooaja jooksul on nii mõnigi võistkond minu jaoks olnud nagu pere, nende pärast olengi nii kaua püsinud – pere ei saa ju jätta! Kõige erilisem, hoolivam ja mõistvam oli minu jaoks kapten Egle tiim. Sellist võistkonnatunnet olen tagasi igatsenud ning sellepärast ma polegi suutnud loobuda.

Aga tiimitöö ei ole alati ainult lillepidu, raskeid hetki on olnud omajagu. Need ei ole pannud loobumisele mõtlema, vaid pigem eesmärgini jõudmiseks võimsamat käiku sisse lükkama. Ju ma siis olen jonnakas. Püüdlen iseenda meelerahu poole. See saabub siis, kui mulle tähtsatel inimestel on hea olla. Võistkonna ühisest tööst saadav elamus paneb mind liikuma. Võidud on toredad, aga nendeni jõudmine on see, mida ma naudin. See on nagu matk – kõige tähtsam on teekond, aga mõnus on pärale jõudes õnnelik olla.

Lisaks tohutule pühendumisele võrkpallile oled suutnud teha korralikud sammud karjääriredelil, õppida ning olla ka eeskujulikuks emaks praegu juba täisealisele pojale. Räägi nüüd oma saladused välja – kuidas Sa selle kõigega hakkama saad? Mis on olnud kõige suuremaks väljakutseks?

Ma olen tagasihoidlik. Meeleldi teen oma asja ära ja lahkun „lavalt”. Tahan loota, et olen oma tähelepanu õigetesse kohtadesse koondanud, tegelenud olulisega ja jätnud kõrvale selle osa, kus ressursi kulu ja saadav väärtus paigas ei ole. Minu kõige hinnalisemad vahendid on aeg ja närvid ning väärtuseks rahulolutunne. Ma võitlen selle nimel, mis mulle korda läheb. Mulle meeldib jõuda tulusamate, kiiremate, efektiivsemate lahenditeni nii suures pildis kui peensustes. Ma pole oma kasu peal väljas. Rahanumber ja positsioon karjääriredelil on mind siiamaani külmaks jätnud. Tegelikult ma unistan hoopis, et üks päev lähen oma seljakotiga kuudeks või aastateks jalgsi ja elan sellest, mida mu teekond mulle pakub. Võibolla see tagasihoidlik soov annabki vabaduse olla aus mind täna ümbritseva suhtes.  

Ei ole lihtne see emade amet. Ka siis, kui kõigi nende kasvatamise raskuste kohta oleks mõni lihtsam hoiatav lektüür koostatud, oleksin ma pigem valinud kasvatamiseks potilille. Aga päris-päriselt, väga uhke on seista oma poja kõrval. Järjest sagedamini tuleb tunne, et tema on nüüd mind looduskaitse alla võtnud, hoiab kui üliharuldast taime. Meie ühise tee algusaastatel oli vastupidi.

Küsisin ka peatreener Mettilt ja küsin sinult sama: Mis oli see kulisside taga asuv raskus, mida tänavusel kuldsel hooajal pidite võistkonnana järjepidevalt kandma?

Pealtpoolt paistev hooaja lihtsus võib-olla ongi tõsi, sest ei saa öelda, et oleks liiga keeruline olnud. Oli üksikuid raskemaid hetki, aga mina olen kindlasti see, kes võistkonna siseasjad võimalikult väiksesse ringi jätab. Võin proovida väita, et võistkonnana liidrirolli kandmine ei olnud lihtne, aga pean sõnad tagasi võtma, sest selle koorma raskust tundis treener Marko Mett oma õlgadel ja meile, mängijatele, ei jäänud midagi järele.

Kui nüüd “kuldse trio” võitmine välja jätta, siis mis oli selle hooaja kõige eredamaks mälestuseks?

See oli töö tegemise hooaeg. Mul on hea meel, et mitmed noored said sellises professionaalses koosseisus oma esimese meistriliiga hooaja teha. Loodan, et neil jagub motivatsiooni, innustust ja tahet väga pikaks ajaks. Nad särasid juba sel hooajal. Ma loodan, et nad jätkavad samal kursil.

Oled ka avalikult välja õelnud, et tõenäoliselt tänavune hooaeg jäi sinu tippspordi karjääris viimaseks. Lahkud tõelise legendina ning absoluutsest tipust. Kas hing närima ei jää? Mida Sa TalTechi juures kõige rohkem igatsema jääksid?

Kui üheksast hooajast seitsme lõpus tundsin hirmu, et mis siis saab, kui ma järgmisel enam mängida ei saa, kui mind koosseisu ei arvata või kui võistkonda välja ei panda, siis nüüd, viimasel kahel aastal, olen olnud rahulikum. Midagi ei juhtu, kui see tee otsa saab. Kõva häälega öelda või kirjutada, et nüüd on kõik, on ikka raske. Aga ootavad uued väljakutsed. Kõige rohkem jään igatsema seda, et hoolimata sellest, kui raske on tööpäev, kui väsinud, kurnatud ma olen argimuredest, kui ma panen käe riideruumi ukselingile, pingutan hea näo ette ja astun sisse, siis läheb mõni sekund ja kõik mured on pühitud. Need tüdrukud on lihtsalt imelised!

Kuhu sind sinu tulevik on nüüd viimas, kui see saladus ei ole? Kas sind võib kasvõi fännina uuel hooajal tribüünidel kohata?

Tõenäoliselt jääb mul rohkem aega võrkpalliga kursis olemiseks. Kõlab imelikult, aga nii ongi. Kogu mu aeg on siiamaani läinud isetegemisele. Võibolla jääb nüüd rohkem aega teiste tegemiste jälgimiseks. TalTechi pere jääb alati südamesse. Suvel sukeldun rannavollelaineisse. Igapäevaselt tahan end rohkem leida looduses – vabaõhutegemistes, matkata mitmel erineval moel, maad ja vett mööda. Võiks taasleida lumelaua ja mõne muu taliala. Palju asju on jäänud suures võrkpallihulluses tegemata – aga teisalt vapustavalt palju on tehtud. Aitäh, TalTech!