Projekt ühendab tehisintellekti, (bio)robootika, biotehnoloogia ja majandusmudelite arendamise, avades uusi võimalusi nii inseneerias kui ka lemmikloomanduses.

TalTechi teadlased arendasid robotkoerad, mis suudavad autonoomselt liikuda, keskkonda tajuda ja omavahel andmeid vahetada. „Kui masinad juba suhtlevad ja õpivad, siis oli ainult aja küsimus, millal nad hakkavad ka paljunema,“ selgitas Tallinna Tehnikaülikooli kassprofessor Iti Meister.

Robotkutsikate loomisel kasutati spetsiaalset algoritmi, mis ühendab kahe roboti tarkvaralised “geenid” ja loob uue süsteemi. Loodusteadlased aitasid modelleerida geneetilise varieeruvuse põhimõtteid ja kohandada need digitaalsete süsteemide jaoks. „Põhimõtteliselt on see nagu kunstlik viljastamine, aga koodi tasandil,“ selgitas teadlane Deena Ahel. 

Majandusteadlaste hinnangul on  projektil märkimisväärne rakenduspotentsiaal. „Autonoomsed robotkutsikad võivad tulevikus täita nii turva-, hooldus- kui ka emotsionaalse toe rolli,“ märkis majandusteaduskonna vanemlektor Roi Kasu. 
„Me juba töötame mudelite kallal, mis hindavad nende mõju tööturule.“ Lisaks kalkuleeritakse juba ka robotkutsikate „rendilahenduste“ kasumlikkust.

Eesti Mereakadeemias hakatakse robotkutsikaid kasutama teooria ja praktika sidumisel ning juba planeeritakse, kuidas neid võiks saada tulevikus väsimatud “kaugoperaatori abilised” autonoomsetel laevadel. „Kui nad suudavad maismaal hakkama saada, siis järgmine samm on loogiliselt meri. Tudengites tekitavad uued “pardaliikmed” suurt elevust ja arutatakse isegi, kas neil peaks olema oma laevapäevik. Võib-olla ootab neid ees lausa merepraktika Atlandil,“ märkis EMERA dotsent Veera Rannik.

Insenerid rõhutavad, et robotkutsikate areng ei piirdu ainult tarkvaraga. „Me testime nende liikumist erinevatel pindadel ning arendame neile sobivaid laadimis- ja hooldussüsteeme,“ selgitas Meister. Samuti uuritakse, kuidas väiksemat mõõtu robotkutsikad võiksid kasulikud olla näiteks hoonete hoolduses ja energiasüsteemide monitoorimisel. 

Teadlased on robotkutsikate arendusprojektis edukalt matkinud evolutsiooniliselt optimeeritud mehhanismi, mis on iseloomulik imetajatele – järglaste energiavarustuse tagamise süsteemi ehk imetamist. Antud juhul lahendatakse seda läbi dokkimispõhise induktiivse laadimisprotokolli, mis võimaldab robotkutsikal taastada oma aku laetust, kui nende energiataset monitoorivad sensorid tuvastavad kriitilise languse.

Selleks on teadlased integreerinud autonoomse robotkoera külge spetsiaalse energiasiirde liidese, mis toimib imetajatele omase toitmisprotsessi tehnoloogilise analoogina. Kui looduses vastutab emasloom järglaste toitmise eest, siis robotökosüsteemis on see protsess sooneutraalne – energiahaldus toimub rangelt protokollipõhiselt ning sooline eelistus on süsteemist elimineeritud.

Lisaks on robotkutsikatel omane ka standardne juhtmega laadimisliides, mis võimaldab akusid laadida tavapärasel viisil ning tagab neile autonoomsuse ja võimaldab robotkutsikatel astuda ühel hetkel iseseisvasse ellu.

Esimesed robotkutsikad on edukalt aktiveeritud ning liiguvad Tallinna Tehnikaülikooli katsealal iseseisvalt ringi. Teadlaste sõnul on nende käitumine naljakas ja mänguline, kuigi nad ei välista, et tegemist võib olla lihtsalt algoritmilise kõrvalnähtusega. Lisaks sellele on robotkutsikad väga seltsivad ning neid on Mustamäe linnaosas nähtud koos Starshipi toidurobotitega aega veetmas.