Tudengiteta loeng

Kunagi töötas tehnikaülikoolis silmapaistev dotsent Ants Särev, kes oli väga erudeeritud matemaatik. Kord tuli ta loengut pidama, aga ruumis oli vaid üks tudeng. Ta olevat siis sellele ainsale osalejale öelnud: „ja kui teie ka järgmine kord puudute, olen ma sunnitud loengu ära jätma.“

***

Õige õppejõud ei muuda avalauset ka siis, kui tudengeid pole

„Ühel meie õppejõul, dotsent Hans Mägil, kes õpetas sildade projekteerimist, oli kombeks alustada oma loengut alati ühe ja sama lausega. „Lugupeetud kuulajad! Meie tänase loengu teemaks on …“. 

Ühel hetkel mõtlesime, et mis siis juhtub, kui loengus oleks vaid üks tudeng. Nii tegimegi. Sisenes dotsent Mägi, kohendas prille, vaatas ruumi ning alustas: „Lugupeetud kuulaja! Meie tänase loengu teemaks on …“ ning jätkas häirimatult loengut.“

***

Valem meenutas akadeemikule rahaahnet naist

Legendaarne mehaanikateadlane akadeemik Nikolai Alumäe olevat kord filosofeerinud tahvlitäie valemite ees: „Huvitav, ükskõik, mida valemi ühele poole kirjutad, teisel pool on = 0. See on nagu naisega, et ükskõik palju hommikul raha kaasa annad, õhtul pole midagi järel.“

***

Lektor jäi omaenda loengus magama

Emeriitprofessor meenutas, kuidas ta aastaid tagasi loengu ajal ootamatult tukastas. Virgudes küsis ta teda üllatunud näoga vaadanud tudengitelt retooriliselt: „Kes teab, milline on kõige igavam loeng?“ Ja ise vastas: „Ikka selline, kus lektor ise jääb omaenda loengu ajal magama!“

***

Võõras pealetükkiv mees osutus TPI rektoriks

„Kui alles õppisin neljandal kursusel, õnnestus meil sõita tutvumispraktikale Ungarisse. Ühel kenal nädalavahetusel viitsime koos kaaslastega mõnusalt aega Balatoni järve ääres. Ootamatult ilmus sinna ka üks eesti keelt kõnelev meile tundmatu härrasmees, kes hakkas intensiivselt huvi tundma selle vastu, kes me oleme, mida õpime ja kuidas üldse ülikoolis asjad on. Küsitlustule alla sattumise järel ärritus üks mu õpingukaaslastest ja käratas tüütule uudishimulikule võõrale: „Aga kes Te üldse olete ja mida uurite?“. „Olen TPI rektor,“ kõlas tagasihoidlik vastus. Tegemist oli siis uue rektori Boris Tammega (oli rektor aastatel 1976-1991 – toim), keda me veel näinud polnudki.

Õppejõud jõudis kooli nädal varem

Õppejõud läks auditooriumi, et tundi anda, aga seal oli juba keegi ees. Tugitöötaja sai õppejõult kõva peapesu, kuni selgus, et õppejõud oli tulnud ise nädal varem kohale.

***

Professor, siin te juba olite!

Asukoht: majandusteaduskonna maja kolmas korrus. Uus õppejõud asub enesekindlalt peamaja poole teele, sest ta on juba korra seal käinud ja arvab teed teadvat. Teab, et peab pöörama ainult mõned korrad ja siis ongi õige uks trepikotta. Natukese aja pärast on ta aga oma kabineti ukse juures tagasi. Kolleegid muhelevad („professor, siin te juba olite!“). 

***

Naerunäoga teadlane

Tudengilt tuleb kriitiline tagasiside õppejõu kohta: „Naeratab liiga palju!“

***

Kas asotsiaalid? Ei, teaduse korüfeed!

Aasta oli 2002. Noorgeoloog kaitses mäeinstituudis doktorikraadi. Tõeline geoloog, paleontoloog. Seepärast kaasati kaitsmiskomisjoni geoloogia korüfeesid Tartust ja Tallinnast. Doktorandile sai öeldud, et inseneerias ja eriti mäenduses on kaitsmine pidulik sündmus, kuhu ilmutakse ülikonna ja lipsuga. Korüfeede jaoks oli doktoritöö kuulamine aga tühiasi ja nemad tulid, nagu kombeks, kes kampsunis, kes tuulekuues. Teaduse seisukohalt polnud sest midagi, kõik sai ilusti korda ja ka kraad kaitstud.

Kui siis kaitsmiskomisjon ruumist pidulikult välja marssis, sattus koridoris olema elektriprofessor Juhan Laugis, kes vaatas meid veidi imelikult ja pidas vajalikuks hiljem minult küsida: „Kes need „geoloogid“ sul olid?“ (viidates asotsiaalide hüüdnimele). 

„Need olidki geoloogid,“ vastasin.

***

Teadlane tudengile: „Ega minagi mäleta. Tegin selle eksami ju 1956. aastal.“

2000. aastal olin dekaan ja seadsin end õhtusel ajal koju minema. Lähen mööda kolmanda korruse koridori ja näen – geoloogiakabinetis käib arvestus. Tunnustatud mäedotsent Kalju Ojaste kontrollib ehitusteaduskonna üliõpilaste teadmisi, tehes seda n-ö klassikalisel, Jaan Kargi meetodil: tudeng saab kätte kümme kivi ja peab kõik ära määrama. Oli vist nii, et kaheksa õige eest saab arvestuse, iga vale vastuse eest kaks kivi juurde. Räägiti, et mõnigi olla Ojaste arvestuselt lahkunud, kui oli kasti kogunud enam kui kakskümmend kivi.

Astusin klassi ja jälgisin huviga üliõpilaste ponnistusi. Üks julgem, teades, et tulnukas on mäeprofessor, näitab mulle vargsi käsipala ja küsib: „Mis kivi see on?“ „No ei mäleta,“ tunnistan tudengile ausalt: „Sooritasin selle arvestuse Ojastele juba 1956. aastal!“

***

Tudengist ärimehe kaval tulevikuplaan

1994. aastal kaitses tulevane ärimees diplomiprojekti pae kaevandamisest Väos. Alles kaitsmisel näen majandusosa viimast versiooni ja märkan, et karjääri kolmandal tegevusaastal kerkib killustiku hind kaks korda. Ilmselt selleks, et ehitusvõlg kustutada. Küsin: „Millega on põhjendatud selline järsk hinnatõus kolmandal tegevusaastal?“ Noormees vastab kõhklemata: „Selleks ajaks olen ma kõik konkurendid pankrotti ajanud.“ Riiklik eksamikomisjon avaldab vaimustust. Hinne – suurepärane.

* Lugusid jagasid ja rääkisid Tallinna Tehnikaülikooli endised ja praegused professorid, teadlased, õppejõud.