Esmalt sai hooaeg alguse uue peatreeneri ning staffiga. Alustasime hooaja ettevalmistusega juba augusti keskpaigas ÜKE (üldkehalise ettevalmistuse) ning pallitrennidega. Hooaja jooksul toimus meil kolm suurt võistlust, milleks olid Eesti Karikavõistlus, Optibet Naiste Balti Liiga ning Eesti Meistrivõistlused. 

Hooaja algfaasis treenisime väga palju, mille tulemusel olime üle 10 esimese mängu jooksul võitmatud. Võitudest hoolimata ei saaks öelda, et kõik võidetud mängud kerged oleksid olnud. Kõikides mängudes jagus põnevust ning pinget. Nende mängude jooksul suutsime ennast mängida Eesti Karikavõistluse finalistideks ning lõpuks ka Balti Liiga Final Four turniirile. Detsembris toimunud Karikavõistluste finaalis astusime vastamisi Viljandi Metalli naiskonnaga, kelle suutsime põneva lahinguga 3:0 võita ning Eesti Karikatiitli peakohale tõsta.

Hooaja keskel oli mängukoormus üpriski suur ning peagi olid meie võistkonda kimbutamas ka vigastused. Järjest said vigastada meie väga olulised mängijad. Üsna hooaja alguses sai vigastada meie temporündaja, kes pidi seetõttu pea pool hooaega eemal olema. Samuti sai vigastada ka meie üks sidemängijatest, kes lõpuks oligi terve hooaja lõpuni trennidest eemal, mistõttu oli väga raske ka trennides harjutusmänge mängida. Hooaja keskpaigaks olime juba harjunud oma uue peatreeneriga, kes oli vägagi toetav ning nagu üks meie füsioterapeutidest ütles, et Sirelpuu rääkis time-out’ide ajal täpselt nii palju kui vaja ning samal ajal nii vähe kui võimalik.

Peale Karikavõistlusi saime küll pisut puhata, kuid siis hakkasid uuesti pihta Balti Liiga mängud. Meil õnnestus saada Balti Liiga põhiturniiril teiseks, mistõttu saime võimaluse Optibet Naiste Balti Liiga finaal 4 turniiri korraldada koduväljakul, TalTech’i Spordihoones. Lisaks koduväljaku toele olid meile kaasa elamas ka meie armsad ning toetavad fännid. Final 4 kujunes vägagi pingeliseks – neljast mängust kolmes kestis mäng viie geimini, mis tähendas seda, et võistkonnad olid väga võrdsed. Kahjuks pidime poolfinaalis vastu võtma valusa 2:3 kaotuse Kaunase vastu. Finaali pääsust jäi lahutama meid vaid ühe Kaunase mängija jalg põranda ning palli vahel. 3.-4. mängus läksime vastamisi Riia Võrkpallikooliga. Mõlemad võistkonnad olid ülimalt võidujanused, kuna ka Riia Võrkpalli kool kaotas 2. poolfinaalis Jonavose naiskonnale 2:3. Seega läksid kaks väga nappi kaotust saanud võistkonda jahtima Balti Liiga kolmandat kohta. Ka see mäng kujunes väga pingeliseks põnevuslahinguks, mis sai lõpplahenduse viiendas geimis, milles pidime 15/12 Riia Võrkpallikooli paremusega leppima.

Kaks valusat kaotust viisid meid edasi Eesti Meistrivõistluste tiitlit jahtima. Kuid enne Eesti Meistrivõistluste poolfinaale sai vigastada ka üks meie nurgaründajatest, kes oli varasemalt andnud väga suure panuse igas mängus. Poolfinaalseerias mängisime Barrus/Võru naiskonnaga. Poolfinaalseeria kestis kolme mängu võiduni. Võru mängib võrreldes teiste võistkondadega pisut teistsuguse stiiliga, mistõttu on nende vastu alati keeruline mängida. Kuid siiski saime nelja mängu jooksul vajaminevad 3 võitu kätte ning jõudsimegi finaali.

Ka finaalseeria, mis peetakse 3 mängu võiduni, kujunes meie jaoks emotsionaalselt kurnavaks. Kogu hooaja vältel polnud me Bigbank/Tartu naiskonnale kordagi alla jäänud, kuid esimeses kahes kohtumises pidime tunnistama tartlannade 3:2 paremust. Seejärel olime seljad vastu seina sunnitud vastu minema kolmandale mängule. Pidime endas leidma uuesti enesekindlust ning otsustavust, et oleme võimelised Tartu naiskonda võitma. Lisaks oli suureks motivaatoriks ka samal nädalal Eesti meistriteks tulnud Selver/TalTech’i meeskond, kellele me finaalseerias alati pöialt hoidsime. Kolmandas pingelises lahingus suutsime lõpuks tartlannasid 3:2 võita, mispärast oli kergem neljandale mängule vastu minna, mille võitsime 3:0. Viienda otsustava lahingu pidasime maha TalTech’is. Ka see mäng kujunes tõeliseks thriller’iks. Esmalt kaotasime kaks geimi, mille järel polnud enam aega päid norgu lasta, vaid pidime ennast tõsiselt kokku võtma kolmandaks geimiks. Suutsime end hästi koguda ning selle tulemusel kolmanda ja neljanda geimi võita. Seejärel läksime vastu viiendale otsustavale geimile, kus jäime taha punktidega 6:9, kuid ka siis ei heitnud me lootust ning võitlesime lõpuni. Kui viimases pallivahetuses pall vastaste kätelt out’i lendas, siis käis kõikide peas tõeline võidurõõm ja fiesta, kuna suutsime hoolimata suurtest raskustest ning pidevast tagaajajate rollist hoolimata Eesti meistriteks saada ning seda enda kodusaalis. Kõik töö ja vaev oli lõpuks ikkagi seda väärt!