Palju õnne riikliku teaduspreemia puhul! Mille eest see oli?

Aitäh! See oli hoonete renoveerimise ja niiskusturvalisuse tagamise alase arendustöö eest. Kolleegidega oleme välja töötanud tehaselise rekonstrueerimise: tehasetingimustes tehakse valmis välisseinte ja katuste lisasoojustuselemendid. Juhendasin sel teemal Peep Pihelo doktoritööd. 

Kui minu vanaisa ehitas kodumaja, siis valmistas ta uksed ja aknad kohapeal ehitamise ajal, aga tänapäeval peame normaalseks, et toome kohale tehases valmis tehtud uksed-aknad. Samamoodi saab teha hoone teiste elementidega. Selle põhiline väärtus on suurem efektiivsus ja parem kvaliteet, lisaks toimuvad ehitustööd objektil lühemat aega – inimesi häiritakse vähem.

Alustasite tehnikumis insenerigeodeesiaga ja olete sealtmaalt ikka ja alati tegelenud hoonetega. Kuidas te nende teadusteemade juurde jõudsite?

Lõpetasin ülikooli 1996. aastal ja toona tuli teha viieaastase diplomiõppe järel magistrantuur ehk põhjamaade mõistes litsentsiaat, täiendav kaheaastane õpe enne doktorantuuri. Selle tegin juba renoveerimise teemal – täpsemalt ajaloolise hoone seespoolsest lisasoojustamisest. Tõesti, siiamaani on mu uuringute üheks oluliseks teemaks ajaloolised hooned, renoveerimine, piirdetarindid, seespoolne lisasoojustamine, soojus- ja niiskuslevi, ja ma väga tahan nende teemadega tegeleda.

Esiteks on vanad majad minu jaoks huvitavad, teiseks saan uusi asju teada ja kolmandaks saan ka ise uut teadmist toota. Tahtmisest üksi aga ei piisa – ma ka saan seda teha. Esiteks aitab kodune toetus ja perekondlik tugi, teiseks on minu ümber kolleegid nii teiste teadurite-professorite kui ka tudengite-doktorantide näol, kõik targad ja motiveeritud inimesed.

Lugejale pole vist üllatus, et teil on endal samuti vana maja.

Tegelikult kaks, eri ajastutest: üks on ehitatud pärast esimest maailmasõda ja teine pärast teist maailmasõda. Loodame, et seda kolmandat maailmasõda ei tule. 

Mõlemad majad on osalenud päris mitme doktorandi (Üllar Alev, Kadri-Ann Kertsmik, Siim Lomp, Alois-Andreas Põdra, Rain Martin Torpats) uurimistöödes. Elamutes uuringu tegemisel on üks oluline nüanss: omanikuga tuleb hästi läbi saada. Ikka on vaja käia midagi mõõtmas, andureid panna, küsimustikke täita, ning kui koduomanikul pole huvi, siis tavaliselt uuring hästi ei õnnestu.

Olen ise üks motiveeritud koduomanik kehvas seisus miljööväärtuslikus majas, kütame väga usinalt linnaõhku soojemaks. HeriTACE projekt sellistele hoonetele lahenduste leidmiseks on praegu poole peal. Mis meid aitaks? 

Hoonefondi tõhusaks renoveerimiseks on tehnilise innovatsiooni kõrval vaja ka majanduslikke lahendusi, et seda rahastada; tegelda tuleb ka sotsiaalse poolega – et maja- ja korteriomanikud lepiksid omavahel kokku, ja sageli on vaja ka juriidilist innovatsiooni. 

Näiteks täna ehitades peab alates 4 korrusega korterelamus olema lift, vanasti oli see nõue alates 6 korrusest. Kui me nüüd tahame vanasse hoonesse lifti paigaldada, siis kas seda tõlgendada kui hoone olulist ümberkorraldamist või kui ajakohastamist? See on tähtis, sest ühe jaoks on vaja 100% elanike nõusolekut, teise jaoks piisab enamusest. Seadused ja regulatsioonid on elule jalgu jäänud. 

Praegu piloteerime SoftAcademy projektis lifti paigaldamist kahte korterealmusse Akadeemia teel. Doktorant Kristo Paalandi on teinud põhjalikud uuringud hoone tehnilise olukorra ja lifti rajamise võimalikkuse kohta. Kuid 12 aastat tagasi seadust tehes ei kujutatud ette, et vanasse korterelamusse võiks ligipääsetavuse parandamiseks lifti paigaldada. Seaduses ega kohtupraktikas ei ole selgeid kriteeriume, kuidas eristada otsuseid, mida võib teha 100% poolthäältega ja mille puhul piisab häälteenamusest. Ka näeme, et asutused ei võta selget seisukohta ega vastutust, vaid soovitavad otsida tõde kohtumenetlusest. Ligipääsetavus on üks ehitisele esitatud oluline nõue. See mõjutab mitte ainult liikumispuudega, vaid kõiki inimesi suures vanuse skaalas – lapsevankris olevast kuni vanurini.

Selline mittepingutamine on väga kahetsusväärne, sest teede ja energiataristu kõrval on hoonefond väga oluline taristu. Meil domineerib pärast teist maailmasõda ehitatud hoonefond, mille vanemate hoonete projekteeritud kasutusiga on juba lõppenud ja me peame igal juhul sellega midagi tegema.

Mida see „lõppenud projekteeritud kasutusiga“ tähendab – kas projekteerija mõtles, et nüüd lammutatakse need hooned ära?

Ei. Iga hoone projekteeritakse mingile perioodile ja pärast seda tuleb teha tervikrenoveerimine. Murel Truu ja Kadri-Ann Kertsmik näitasid lammuta-või-renoveeri analüüsiga, et tervikrenoveerimine on lammutamisest ja uue ehitusest keskkonnasäästlikum lahendus. Lammutamine ja uue ehitamine toob kaasa tohutult suure vajaduse uute ehitusmaterjalide ja ehitajate järele, lisaks tuleb elanikud vahepeal kusagile kolida. 

Kuni korteri plaanilahendus on enam-vähem sobiv, on kõike muud võimalik ja mõistlik muuta tervikrenoveerimisega: piirdetarindeid, tehnosüsteeme, energiatõhusust, hoone arhitektuuri. 

Mis juhtub, kui hooneid kasutatakse, kuid ei renoveerita?

Eesti korterelamud on ehitatud peamiselt kolmel kümnendil: 1960., 70. ja 80. aastatel, ning meil on juba näiteid, kus rõdupiirded või varikatused on alla kukkunud. Kui võrrelda inimesega, siis tegu ei ole enam esimese noorusega, kus vastupidavus on suurem. Lisaks on hakanud muutuma kliimatingimused ja me peame mõtlema selle kõrval, et inimesed talvel ära ei külmuks, ka suvisele olukorrale, et ruumid üle ei kuumeneks.

On öeldud ka seda, et kui ei jaksa mälestises, muinsuskaitse alal või miljööväärtuslikus piirkonnas elada, siis koli välja. Kui niimoodi võidakse mõelda mõisniku kohta, Tallinna vanalinnas või mõne muu kalli kinnisvara korral, siis öeldes seda näiteks Lihulas või Võrus ei tajuta ilmselt üldse konteksti. Väikelinnades pole sellist kinnisvaraturgu, et müü maha ja koli mujale, ning elamu ei olegi „äriplaani“ objekt, vaid kodu, kus soovitakse elamisväärseid tingimusi.

Kui meil oli Võrus uurimis- ja arendusprojekt, siis linnapea rääkis, et kui pole head lahendust, kuidas inimesed saaksid oma maju korda teha, siis on tulemuseks tühjenenud kesklinn. Renoveerimise ruumilise õigluse aspekte toetab doktorant Lauri Lihtmaa oma uuringutega. Ta on näidanud ka seda, kuidas sihtimata renoveerimise toetused võivad süvendada piirkondlikku ebavõrdsust.

Tervikrenoveerimine on ju kallis ka ilma miljöö- või muinsuskaitseta hoonetes.

Majade lagunemine ja renoveerimisvõlg on meil juba niivõrd suur, et ainult energiasäästu pealt maju enam korda ei tee, igal juhul on mingit lisainvesteeringut vaja. Kui renoveerimisväärtus ületab kinnisvara väärtuse, ei anna pangad selleks laenu. Energia on meil ikkagi päris odav, aga töö on kallis. Siin ongi tehaseline renoveerimine üks lahendus, mille abil saab mastaabiefekti korral renoveerimise maksumust alandada.

Oleme praegu rääkinud korterelamutest, aga väga suur väljakutse on hoopis ühepereelamud, mis moodustavad ligi 40% Eesti elamufondist. Korterelamute puhul on päris hästi toimivad tehnilised lahendused ja renoveerimismudel olemas ning seda on edukalt juba üle kümne aasta praktiseeritud, aga ühepereelamute renoveerimislahendustesse ja -praktikasse on riik palju vähem panustandud. Võime öelda, et ühepereelamu on eraomand, kuid korterelamud on täpselt samamoodi eraomand. 

Väga sageli on elamu renoveerimine pere üks suuremaid investeeringuid ja kui seda teha valesti, on ümbertegemine väga suur kahju. Ühepereelamutest möödavaatamine on suur risk. Seal ei ela vähem olulised inimesed kui korterelamutes. 

Kui kodu lagunemine on ühe pere probleem, võib poliitik või rahastaja öelda, et koli välja, müüme maja maha. Aga kui see muutub epideemiaks, siis see on riigi probleem. Epideemiat on parem vältida kui tagajärgedega tegeleda. See on natuke nagu tervisekaitse – meil on inimeste tervisekassa, aga võib-olla on vaja ka hoonete tervisekassat. Küsimus on, kust tuleb ressurss.

Kui laseme kõik lagunema, siis on kordategemiseks vaja märkimisväärselt suuremat pingutust. Toon paralleeli tervishoiuga – ratsionaalsem on vältida haigeksjäämist kui tegeleda tagajärgede ravimisega. Oleme elamuhoonefondi 20 aastat uurinud ja meil on üsna hea teadmine, kuidas hooneid korda teha. Masselamuehituse aegsete kortereelamute renoveerimise parimad lahendused on välja arendatud näiteks Kalle Kuuse ja Anti Hamburgi doktoritöödes. Lihtsalt natuke tuleb pingutada. Aga väga sageli ei pingutata enne, kui on mingi jama juhtunud. 

Mis on selle parim lahendus?

Renoveerimismaht peab tõusma üle Eesti viis korda, korterelamutes kolm korda. Et suurema mahu juures hind langeb, on näidanud ajaloos erinevate tööstuste näited. 

Tööstus ei investeeri enne, kui poliitika tuleb taha, kuid praegu ei anna riik ettevõtetele tegutsemiskindlust. Eestis on renoveerimise toetusmeetmed kord paari aasta tagant. Seda turgu võib võrrelda inimese veresuhkru tasemega, kui ta sööb šokolaadi – veresuhkur läheb järsult üles, seejärel järsult alla. Renoveerimisturg on olnud vahepeal ka miinuses, ettevõtted on pidanud professionaalset tööjõudu koondama ja tehaseid kinni panema. Vaja on stabiilsust ja 25–30 aasta jooksul hoonefond ära renoveerida. Meil on vaja tegutseda.

Elamute renoveerimisel tuleb liikuda üksikhoonelt kui renoveerimisobjektilt terve piirkonna renoveerimisele. Selle toetamiseks oleme koos digiehituse professori Ergo Pikase, Endrik Arumäe ja Jaanus Hallikuga välja töötanud renoveermise starateegia tööriista, mis kasutab Eesti elamufondi digitaalset teisikut ja muid andmebaase, et langetada andmetel põhinevaid tarku otsuseid. Seda otsustamist toetab ka professor Ergo Pikase loodav korterelamute hoonevaramu ja tüpoloogia ning doktorant Elisa Iliste poolt ehitisregistri andmete rikastamine, võimaldades olemasoleva registriinfo põhjal paremini prognoosida hoonete tegelikke konstruktsioone ja tõsta klassifitseerimise täpsust.

Riik võiks olla parem suunanäitaja – on mitu näidet, kus koolid on kolinud muinsuskaitsealusest hoonest uude hoonesse ja vana maja jääb tühjaks.

Selle taga võib olla see, et ei lubata soojakadusid vähendada. Kõige halvem on, kui ei tulda isegi laua taha arutama, milline soojustuslahendus on parim. Ometi on olemas lahendused, kus maja visuaalne ilme säilib, teatud hoonetel saab välisilmet ja proportsioone säilitada ka 20 cm lisasoojustusega.

Lisaks suurtele küttekuludele on külmadel seintel mõju ka sisekliimale. See on väga suur mure, kui vanad hooned jäävad kasutuseta.

Kuidas seda lahendada?

Alustasime juttu sellest, et inimene teeb midagi siis, kui ta tahab. Selle asemel et otsida põhjuseid, miks mitte tegutseda, tuleks töötada koos lahenduste leidmise nimel. Ka miljöömajas olevatel inimestel on õigustatud ootus inimväärsele elatustasemele ja tervislikule sisekliimale.

Muinsuskaitseametnike töö on seda maja kaitsta muutuste eest, mitte inimesi aidata …

See on ka täitsa sobiv lahendus, võimegi neid kaitsta. Ehitusajaloo mõttes on täiesti sobilik mõtlemine, et peame tulevastele põlvedele säilitama autentseid lahendusi ja konstruktsioone. 

Kui nende inimeste omand on see, mis kannab edasi Eesti kultuuripärandit, siis me peame neid toetama. Muinsuskaitseameti direktor kirjutas hiljuti artikli kultuuritöötajate väikestest palkadest. Muinsuskodude omanikud on samuti olulised pärandihoidjad – nemad hooldavad päris keskkonnas olevaid eksponaate ja hoiavad neid korras oma palga või pensioni toel. Kui ütleme, et majas ei või soojuskadusid vähendada, siis tuleb leida ressurss energiakulude hüvitamiseks. 

Paradoksaalselt pole meil autentseid lahendusi alati ka vabaõhumuuseumis – Eesti hoonete „seemnepangas“. Kui isegi muuseum peab majade käigushoidmiseks majade tarindid ära soojustama, siis on kaunis suur ebakõla selles, et tavaline inimene seda oma kodus ei või. 

Meil on 150 aastat vanu talumaju ja viimase ehitusbuumi ajal ehitatud maju. Millist hoolt või tuunimist erinevad hooned vajavad?

Meil oli kunagi uurimisprojekt uute korterelamutega, mis olid ehitatud 1990–2010. Nende seas leidus olulisel määral hooneid, mille alusel võib öelda, et seadusandluse kohane 2-aastane garantiiaeg ei ole hea ehitustava kohase hoone kestvuse (min 50 aastat) tagamiseks piisav. Need lagunesid liiga kiiresti. Kirjutasin aruandesse, et projekteeritud ja ehitatav kvaliteet peab olema selline, et hoonele saaks anda vähemalt kümneaastase garantii. Ehitajate toonase hinnangu kohaselt seaksime nii pika garantiiajaga neile ebaproportsionaalsed riskid. Neid riske saab ju ometi maandada kvaliteetsema ehitamisega!

Justnimelt. Renoveerimine ei ole ju ainus asi, mida peaks ehituses silmas pidama. Uusi maju ehitades saame mõelda kogu elukaarele: ehitaja suuremale vastutusele, ringmajandusele, soojapidavusele, kvaliteetsele sisekliimale, säästlikule kütteviisile ja kasutamisjärgsele saatusele. Või oleks mõistlik sihtida hoonete igavest elu?

Juba mõtlevad sellele sellised riigid, kus on vähe maad ja palju inimesi, nt Holland. Neil ei ole sellist ruumi, et lammutame ära ja teeme kusagile prügimäe. Ja kui lammutamegi, siis kust me uue ressursi saame? Pandeemia näitas, mis saab, kui piirid on kinni, ning Eestis on praegugi väga raske uut karjääri või kaevandust avada. Oma elukorralduse piiratud alale mahtumisest võib mõelda linna või saare näitel, aga ka maakera on ju lihtsalt üks krunt või üks saar, sellelgi on piirid. Lihtsalt see tundub nii suur, et kusagile on ikka võimalik oma saast ära viia ja kaevandada uut materjali. 

Kindlasti on ka selliseid maju, mis tulebki ära lammutada, ja siis tuleb mõtelda, et saaksime materjalid võimalikult hästi korduskasutada. Just korduskasutada ja mitte ümber töödelda, sest ümbertöötlemine vajab alati lisaressurssi. Oleme üha rohkem liikumas ringse majandamise suunas, sest ühel hetkel saavad meil ressursid otsa ja prügi pole kuhugi panna. Julgeid otsuseid tuleb teha, muidu midagi paremaks ei lähe.

Milliste nurkade alt TalTechis neid probleeme praegu sihitakse ja kellega teie koostööd teete?

Uurisime, kuidas Valgas demonteeriti üks kasutuseta jäänud raudbetoonist korterelamu, ja otsime rahastust projektile, et saaksime piloteerida demonteeritud elementidest uue maja ehitamist.

Tehaselise renoveerimise puhul on samuti võimalik soojustuselemente seinalt ära võtta ja mujale viia. Näiteks Tartus oPEN LAb projektis rajatud katseseina lisasoojustuselemendid demonteerisime ja viisime Ukrainasse ning panime seal uuesti seinale. Nüüd hakatakse Eesti arenguabiagentuuri ESTDEV-i toel seda Žõtomõri Polütehnikumi ühiselamut renoveerima, et demonstreerida Eestis välja töötatud tehaselise rekonstrueerimise tehnoloogiat ka Ukrainas. 

DRASTIC projektis paigaldasime kolmekorruselisele korterelamule kaheks aastaks lisasoojusjtuselemendid, seejärel võtsime need maha, viisime tehasesse ja võtsime lahti, et vaadata, milline oli materjalide olukord. Needsamad materjalid läksid nüüd kasutusele uue lisasoojustuselemendi tootmiseks, me ei pidanud palju midagi ära viskama.

Ka ehituslahendused peavad olema ajas vastupidavad. Personaalse uurimistoetuse raames uurime näiteks fassaadisoojustuse liitsüsteemi kestvust. Doktorant Henri Olaku koostatud andmebaas soojustuse liitsüsteemi kestvusest näitab, et väga sageli laguneb krohv juba 7–10 aasta jooksul, tekivad praod, vesi pääseb sisse ja võib hakata seina lagundama. On vaja arendustööd teha, et see lahendus saaks kestvamaks – seegi on üks teema, mida me praegu uurime. Vaja on välja töötada ka lagunemise mudel ja meetodid lagunemise hindamiseks. Viimase osas andis suure panuse doktorant Kristina Vilba, kes näitas, kuidas ultraheliuuringut saab kasutada mittepurustava meetodina krohvimaterjalide külmumis-sulamiskahjustuste varajaseks tuvastamiseks. Doktorant Martin Talvik on välja töötanud lahenduse soojustuse liitsüsteemi integreerimise päikesepaneelidega.

SIRCULAR ja SoftAcademy projektides uurime aga seda, kuidas saab juba lisasoojustatud seina uuesti soojustada, ilma et peaks vana soojustust eemaldama.

Meil on praegu ka kaks suurt rahvusvahelist arendusprojekti, kus tegeleme korduskasutusega. Puitkonstruktsioonide professor Alar Just ja Eero Tuhkanen uurivad vanade puitmaterjalide omadusi ning toetavad Norra tiimi vana puidu korduskasutuse võimaluste teadmiste, oskuste ja kogemustega. 

Mis tasemel me nende teadmistega maailmas oleme?

Tehaselise renoveerimisega oleme tipus, eriti kui räägime suurematest hoonetest. Eesti ettevõtted on renoveerinud maju ka Saksamaal Berliinis ja mitu ettevõtet osaleb juba uutes taotlustes. Kui muidu on ehitusvaldkond üsna piirkondlik, sest maja ehitatakse ju kindla koha peal, siis tehaseline renoveerimine võimaldab Eesti ettevõtetel teha ka ehituse eksporti. Laserskaneeringuga tuvastatakse hoone geomeetria, selle alusel tehakse täpsed elemendid ja transporditakse need Kesk-Euroopasse. Eesti on Euroopa suurim puitmajade eksportöör ja siiamaani sisustati seda peamiselt uute majade tegemisega, kuid renoveerimise turg on väga suur. 

Teine valdkond, millesse oleme viimastel aastatel väga palju uut teadmist tootnud, on puithoonete niiskusturvalisuse tagamine. Tuginedes labori-, kliimakambri- ja välimõõtmistele ning nende põhjal valideeritud simulatsioonimudelitele töötas Villu Kukk oma doktoritöös välja ristkihtliimpuidust välisseinte projekteerimiseks niiskustehnilised kriteeriumid. Kristo Kalbe pakkus oma doktoritöös välja lahendused risktkihtpuidust ehituse niiskusturvalisuse tagamiseks – et niiskuskahjustused saaks välditud juba ehitamise ajal.

Milliseid müüte renoveerimise ja soojapidavuse kohta kõige rohkem kuulete? 

Väga palju otsuseid tehakse ebapiisava eelanalüüsi alusel, siis aga ebaõnnestutakse.

On küll mõistlik kinni panna augud, kust tuul läbi puhub, aga õhuvahetust on ikka vaja. Meil on olemas lahendused, kus soojast väljapuhutavast õhust võetakse energia ära ja kasutatakse seda sissetuleva värske õhu soojendamiseks. Sellega saab märkimisväärselt vähendada õhuvahetuse energiakulu. Alo Mikola näitas oma doktoritöös, et korterelamus ongi see parim lahendus. Võiks öelda, et Alo doktoritöö sai juhendatud Tehnikaülikooli kõrgeimal tasemel – juhendajateks olid kaks praegust prorektorit, Hendrik Voll ja Jarek Kurnitski.

Seestpoolt soojustamine on inimmeditsiiniga võrreldes peaaegu nagu elundisiirdamine, kus kokku peavad saama kaks õnnestunud asja. Tuleb teha põhjalikku uurimistööd, et välja selgitada, kas see soojustuslahendus sobib sellele seinale: tuvastada tarindid ja nende liitekohad, mõõta materjalide omadused, läbi arvutada, teha prototüüpsein ja seda mõõta ning siis töötada välja sobiv lõplik lahendus. Seda aga tavaliselt töödesse ei kavandata, ei ajaliselt ega rahaliselt. Seespoolse lisasoojustamise lahendusi on edasi uurinud ja arendanud kunagised doktorandid Endrik Arumägi, Üllar Alev ja Paul Klõšeiko.

Üks müüt on see, et rekonstrueerimine „ebaõnnestub“, mõeldes, et sealt ei saa tulu. Aga mida „tulu“ all mõeldakse? Jah, võib juhtuda, et saadava energiasäästuga ei kaeta kõiki tehtud kulusid, aga kas peabki katma? Näiteks vana palkmaja seinal tuleb väga sageli alumised palgid ära vahetada – mis ei ole üldse energiasäästu küsimus. Ka vana laudise vahetamine on mitte energiasäästu, vaid hoone säilimise ja linnakeskkonna miljöö kvaliteedi küsimus. 

Justnimelt põhjendamatu lagunemine ja uue ehitamine on ebamõistlik ja suurem ressursikulu – raha, materjali, inimressursi, energia kulu. Peame vaatama suurt pilti, aga selleks pole piisavalt tarkust või on see nii hirmuäratav, et lihtsam on sellele mitte mõelda. Taas inimmeditsiiniga võrreldes – väga hea on minna õigel ajal arsti juurde ja tulla tagasi konkreetsete nõuannetega, et suuremad kahjud ära hoida.

Palgi alumise ringi vahetamise ja uue laudise kulu on võrreldes soojustuse paigaldamisega üsna suur, kusjuures materjalikulu erinevus 5 cm või 20 cm soojustuse puhul on väga väike võrreldes tööde kuluga – nii et kui juba tööd ette võtta, siis on mõistlik teha paremini.

… kui muinsuskaitse lubab …

Aga kas me siis peame Eestis nii palju tossutama, et kütta neid hõredaid maju?

Huvist ajalooliste hoonete vastu olen lugenud palju toonast kirjandust. Tehnikaülikooli ehituskonstruktsioonide professor Leo Jürgenson tegi 1930.–60. aastatel palju mõõtmisi ja arvutusi, kuidas oleks majanduslikult tasuv ehitada. Ta näitas, et sein peab olema kaks korda soojem, kui oli toonane ehitusnorm, ja vähemalt kolmekordsed aknad. Kui aga minna praegu ajaloolisele hoonele pakkuma kolme või nelja klaasi, tuleb sageli üsna suur vastuseis.

Andke nõuanne inimesele, kes ise valdkonda ei tunne, aga elab mõnes neist „projekteeritud kasutusea lõpus“ olevaist korterelamutest. Kuidas ta saab oma kodu olukorda hinnata?

Väga üldistatuna võiks öelda, et kui jätame kõrvale ajaloo- või kultuuripärandit kandvad hooned, mida on vaja säilitada autentsena, siis masselamuehituse hoonefond vajab tervikrenoveerimist. Simo Ilomets näitas oma doktoritöös, et renoveerimisvajadus võib tuleneda nii hoone seest (probleemid külmasildadel) kui ka väljast (lagunevad fassaadid). 

Korterelamutega on väga lihtne: tüüpelamutele on olemas tüüpsed renoveerimislahendused, erisuse soovi puhul võib rääkida arhitektiga ja siis töödega alustada. Keerukam on väiksema korterelamu, ridaelamu või ühepereelamuga. Inimene ei pruugi isegi teada, kas see on puit- või kivimaja, väljaspool on telliskivivooder, aga sees vana palk, ja ehitusregistrist ka ei saa vaadata, sest see on vahepeal kinni pandud.

Doktorant Alois Andreas Põdra arendab renoveerimispassi ja eramute renoveerimislahendusi. Renoveerimispass on lihtsustatult öeldes energiaaudit, mille tulemusel töötatakse välja renoveerimislahendus etapiliseks renoveerimiseks. Kõige odavam ja kõige energiasäästlikum on renoveerida hoone korraga ära, aga kui nii pole võimalik, siis tuleb see ära teha etapiti. Etapid peavad olema õiges järjekorras, et ümbertegemise vajadus oleks minimaalne. Vana asja lahtitegemine on finantsiliselt täiendav kulu, tehniliselt teinekord keerukas ning ka emotsionaalselt raske. 

Oleme paaril hoonel seda piloteerinud ja teeme seda nüüd paarikümnele ajaloolisele hoonele nii, et ajalooline välisilme saaks säilida. 

Millises majas te ise elate?

Elan kunagises linnalähedases alevikus. Minu vanematekodu oli vanaisa ehitatud tüüpne 60ndate viilkatusega ühepereelamu, 30 aastat tagasi kolisin paar tänavat edasi teise samasugusesse. Üks neist on rohkem ja teine vähem renoveeritud. 

Kui hakkaksite täna endale uut elamut ehitama, siis mis on asjad, mille pealt te eelarvet kokku ei hoia?

Kõigepealt mõtleksin asukoha peale: kus ma lähima 30 aasta jooksul elan, tööl käin ja vaba aega veedan? Siis mõtleksin suuruse peale – milline on ruumivajadus? 

Tehnilised lahendused on tegelikult nii lihtsad: piisavalt soojustatud, hea sisekliima, normaalse soojusvarustusega – kui on piisavalt maad, siis on maaküte hea lahendus, ja tasub mõelda ka kohtküttele, et elektrikatkestuse korral ei langeks maja külma kätte, soojustagastusega ventilatsioon on samuti juba standardlahendus. Tuleb teha detailideni läbi mõeldud projekt ja dokumentatsioon – ja see on see, mis jääb kahjuks väga sageli tegemata. 

Selle peale mõtleksin tõsiselt, kui vanalt see ehitamine ette võtta. Ehituspoed võivad ju reklaamida, et ehitamine ei ole raketiteadus ja igaüks saab hakkama. Tapeedipaigaldus tõesti ei ole keeruline, aga maja ehitamine, kui ei ole ehitusvaldkonna spetsialist, on päris suur väljakutse. Väga oluline on, et projektlahend on detailideni läbi mõeldud ja olemas on kõikide sõlmede joonised või mudelid.

Üks põlvkond ette mõelda peaks olema maja ehitamisel vajalik. Lühemas perspektiivis võiks ehk hoopis üürida ja pinge on maas, et olen siia palju energiat pannud. Igal juhul tuleb maja ehitada nii, et ta kestaks vähemalt sada ja kolmkümmend aastat.

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.