Tarmo Rosman on inseneriteaduskonna elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi insener.

Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle?

Pärast elektrotehnikateaduskonna lõpetamist tegi tollane dekaan dotsent Jaan Tomson ettepaneku jääda tööle elektriajamite kateedri juures. Lõpetamine oli jaanipäeva paiku ning juba 5. juulist 1973 olin tööl teadusliku uurimistöö sektori inseneri ametikohal. 

Seoses türistoride kasutuselevõtuga algas intensiivne töö nende rakendusvõimaluste uurimiseks ja sellealased uurimistöö teemad tulid Tallinna Elektrotehnika Tehasest. Esimene uurimistöö oli seotud alalisvoolu elektriajami sujuvkäivitamisega. Kiired siirdeprotsessid jäädvustati ostsillograafi fotopaberist lindile ja tulemuse nägemiseks ilmutati see pimikus.

Veidi hiljem jätkus töö vaneminsenerina elektrotehnika aluste kateedris elektromagnetiliste kulumõõturite uurimisrühmas. Kuigi kateedris oli praeguse mõõdupuu järgi õppejõude palju, tuli juba pärast esimest tööaastat töötada ka tunnitasulise õppejõuna, sest elektrialast õpet anti kõikidele teaduskondadele nii päevases ja õhtuses kui ka kaugõppes.

Kui 1979. aastal vabanes assistendi ametikoht, valiti mind elektrotehnika aluste kateedri assistendiks. Lisaks praktikumidele ja harjutustundidele tuli teha õppemetoodilist tööd, koostada ja välja anda õppematerjale. Õppejõudude koormus oli suur, mõnel aastal umbes 1200 tundi. Ka tööpäev võis vahel kujuneda pikaks, sest õhtuse õppe viimane tund lõppes kell 23.05.

Mustamäel energeetikateaduskonna uues õppehoones jätkus töö lektori ametikohal. Pidevate reformidega on elektrotehnika õpetamise mahud vähenenud ja varasema elektrotehnika aluste ja elektrimasinate instituudi arvukate õppejõudude asemel on elektriahelate jaoks jäänud ainult üks professori ametikoht. Kui minu töö ülikoolis algas inseneri ametikohal, siis ka praegune ametikoht on insener.

Mida siin töötamine on teile andnud?

Elukestva arengu, pideva enesetäiendamise vajaduse ja teadmise, et tehtud töö tagab ka tulevikus taskukohase elektri kodudes.

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja reforme. Milline ajastu on olnud kõige ilusam?

Noorusajast on meelde jäänud rektor Agu Aarna, kelle aega jäid õpingud ülikoolis koos ava- ja lõpuaktusega. Tema ajal rajati ülikoolilinnak Mustamäele ja ta on jäänud inimestele meelde oma muheda olemise ja laia silmaringiga Mnemoturniirist. Andres Keevallik oli sportlik ja seltskondlik rektor, kelle ajal toodi ka energeetikateaduskond Koplist Mustamäele uude hoonesse.

Milline on olnud kõige parem õppetund töisest ebaõnnestumisest?

Sajandi esimene aastakümme oli instituudile raske. Sõlmiti mitu praktilist laadi projekti, mis erinevatel põhjustel ebaõnnestusid. Raha oli aga kulutatud ja instituudi eelarve miinuses. Eelarve päästmiseks vähendati instituudis aastateks palku. Kahjuks nendelgi, kes polnud nende projektidega üldsegi seotud, ka minul. Projektide sõlmimisel püüti hüpata üle oma varju, mille paratamatuks tulemuseks oli instituudi kadumine.

… ja suurim õnnestumine, mille üle olete uhke?

Töötamisel elektromagnetiliste kulumõõturite grupis hõlmasid uuringud kulumõõturite magnetahelate arvutusi ja täpsust. Leiutiste vormistamiseks tuli teha patendiuuringuid ja menetluse käigus vestelda ekspertidega Moskvas. Kui ühel aastal tunnistati mind ülikooli parimaks nooreks leiduriks, siis tekitas see suurema huvi loomevara vastu ja lõpetasin Moskva Keskpatendiinstituudi. 

Väikese tunnustuse loomulikuks jätkuks oli soov teostada ennast ka loomevara alal ja saada Eesti patendivoliniku kutse. Veidi hiljem sain Euroopa patendivolinikuks ning Euroopa disaini- ja kaubamärgivolinikuks. Omandatud teadmised ja kogemused on aidanud minu vormistatud ja ka mõned teiste koostatud parandusi nõudvad ülikooli leiutised viia edukalt tunnistuse või patendi saamiseni.

Miks on ülikool hea tööandja, et olete sellele pooleks sajandiks truuks jäänud?

Eelkõige elukestva arengu tõttu. Rõõm on näha, kuidas üliõpilane, kellel varem pole elektriga rohkem kokkupuudet olnud kui pistiku ühendamine seinakontakti, oskab elektriahelat koostada ja ahela suuruste seostest aru saada. Eriti kui ta ei kirjuta maha ja teeb vigu, kuid mõistab, et ka vigadest õppimine on sisuka õppimise osa. Kui teed tööd, mis sulle meeldib ja millesse usud, siis oledki sellele truu.

Kuidas olete hoidnud töömeeleolu?

Iga semestri lõpuks tõuseb vaimne pinge, kui lisaks tavalisele auditoorsele õppetööle tuleb kontrollida üle saja kontrolltöö ja veel viis korda rohkem praktikumide aruandeid. Kui armastad oma eriala, siis kannatad ära õpetamise raske töö ja ka keskmisest madalama palga. Pingeid aitab mul leevendada osalemine Patendivolinike Koja ja Eesti-Ungari Seltsi üritustel.

Aja peale võistlemised olen juba ammu lõpetanud, kuid neli-viis kilomeetrit käimist või 20 kilomeetrit jalgrattasõitu korraliku tempoga iga päev aitab toonuses hoida.

… ja kuidas töö ning eraelu/hobide tasakaalu?

Loenguteks valmistumine, ülesannete koostamine ja lahendamine tuli ikka kodus teha. See ei olegi probleeme tekitanud. Praegugi lahendan meelsasti, ka puhkuse ajal, mõne keerulise elektriahelate ülesande, kui leian sellise õpikuid sirvides. Nutika ülesande lahendamine valmistab enam pinget kui sudokude või ristsõnade lahendamine. Nagu spordis on tarvis soojendada, pingutada ning lõdvestuda, aitab selline ülesannete lahendamine tööle häälestuda, keskenduda ja sellest välja lülituda. 

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.