Tarmo Soomere, akadeemik, rannikutehnika professor | Foto: Heiki Laan

Siiski meenub ehk, et mõnikümmend aastat tagasi oli lund märksa rohkem ja pikemalt ning suvel näitas kraadiklaas 30 pügalat vaid siis, kui päike sinna otse peale paistis. Kogu Maa atmosfääri aasta keskmise temperatuuri tõus 0,83 kraadi jagu, võrreldes sellega, mis mõõdeti pool sajandit tagasi, on sellegipoolest peaaegu tajumatu. Absoluutse nulli ja kaminaleegi temperatuuri võrdluses lausa olematu.

Maa on kerges palavikus

Oluliseks saab temperatuuri muutumine siis, kui jutt on elusolenditest ja ökosüsteemidest. Kui mingi vastiku viirusega taplemise käigus tõuseb palavik 38 kraadi ligi, võib enesetunne üsna sant olla. Oleme ju timmitud funktsioneerima kitsas temperatuurivahemikus. Maa ökosüsteem samuti. Praegusel kujul saab see eksisteerida tänu kasvuhoonegaasidele. Sest kui neid Maa atmosfääris üldse poleks, oleks atmosfääri keskmine temperatuur –18 kraadi. On aga +15. Kui palju täpselt selle erinevuse loomisel ehk loodust maailmaruumi jäise hinguse eest kaitsva kasuka kudumisel on elusa looduse enese panust, on vaieldav. Selle kasuka mõju on vaid veidi väiksem kui inimkeha normaalne temperatuur. Selles mõneti mängulises vaates on Maa temperatuuri tõus viimase poolsajandi jooksul ekvivalentne ligi 38-kraadise palavikuga.

Eesti on tegija

Euroopa ja Eesti on selles vallas kõvad tegijad. Rohkem kui sajand tagasi alanud tööstusrevolutsiooni ajast on maailma õhutemperatuur kasvanud natuke üle ühe kraadi. Euroopas aga 1,9 kraadi. Eesti on eriti eesrindlik. Kolleeg Jaak Jaaguse analüüs ütleb, et meil on läinud soojemaks palju rohkem kui kahe kraadi võrra. Selle võidujooksu absoluutne liider on Arktika. Seal on juba ligi nelja kraadi võrra soojem.

Eesti on kliimamuutuse eesliinil veel teiseski mõttes. Elu Maal on mitte ainult süsiniku-, vaid ka veepõhine. Üldiselt on eluks vajalik vesi vedelas olekus. Teisisõnu, loodus toimib vaid siis, kui temperatuur on üle nulli. Seetõttu on vee külmumispiir punane joon, millest ühel pool on elu ja teisel pool jääkõrb. Sellest piirist kaugel on temperatuuri muutuse mõju loodusele justkui sordiini all. Kui taim on õppinud elama +30 kraadiga, saab ta üldiselt hakkama ka +35-ga. Väga käreda külma mõju on räigem, aga üldiselt paar kraadi pakast lisaks loodusele väga ohtlik ei ole.

Kui aga külmumispiir liigub, sünnib palju. See, et metsa raiumine ja väljavedu külmumata pinnase segi pöörab, on ebameeldiv, aga mitte fataalne. Kui enam merejääd ei teki, peavad hülged oma harjumusi põhjalikult muutma ja jääkarudel on kitsas käes. See, et Tartu maratoni jaoks ei saa korralikult harjutada, on mugavustsooni küsimus. Palju hullem on, et talvised sademed voolavad kiiresti merre. Suurvett pole paljudel aastatel enam ollagi või tuleb see märksa varem, kui loodus on harjunud. Külviajal võib siis muld olla juba tuhkkuiv. Meie põlluviljad pole sellega harjunud. Seni peavad nad vastu. Mets on aga üraskite ja seenhaiguste rünnakutele alla jäämas. Saarepuu on Rootsis juba kantud punasesse raamatusse ja männid on sattumas tugeva surve alla. Ka siin on Eesti tegija. Kolleeg Rein Drenkhani analüüs vihjab, et mõni uus kahjur on just Eestis tekkinud ja levib aegamisi siit mujale.

Merejää kui Maa ökosüsteemi mootor

Uue merejää iga-aastane tekkimine Gröönimaa lähistel on rohkem kui lihtsalt Arktika jääkatte taastootmine. Kui merevesi külmub, jääb suur osa soolast vette ja tekkiv jää on märksa magedam. Värske jää all paiknev nullilähedase temperatuuriga soolane ja hapnikurikas vesi on märksa raskem kui sügavamal paiknev mõneti soojem vesi ning vajub aegamisi ookeani sügavikesse.

See protsess varustab kogu maailmaookeani sügavamaid osi hapnikuga. Ilma selleta ei oleks ookeani põhjas hapnikupõhine elu võimalik. Arvatakse, et mõned mineviku elurikkust laastanud väljasuremislained olid seotud just selle elutoova „pumba“ seismajäämisega. Kui Golfi hoovus peaks seisma jääma (mida on meediavoogudes palju kardetud), siis realiseerub Maarjamaal Alaska kliima, aga ülejäänud maailmaga ei juhtu suurt midagi. Kui aga Arktikas uut merejääd enam üldse ei teki, võib kogu Maa ökosüsteem räigelt kannatada.

Integraali ilu

Zenoni paradokside ajast on nii teadus kui ka talupojatarkus palju edasi arenenud. Nüüd teame, et Achilleus jõuab kindlasti kilpkonnale järele ja läheb möödagi. Zenon jäi hätta lihtsa rea summeerimisega. Mõistetav, sest liikmeid on sel real lõpmata palju.

Veidi rohkem kui kaks tuhat aastat pärast Zenoni õpiti lõpmata väikesi suurusi kokku liitma. Seda tehnikat hüütakse matemaatiliseks analüüsiks – täpsemalt integraalarvutuseks. Nüüd ei sobi enam peituda selle viigilehe taha, kus on kirjas, et mis see minu panus loeb, sest teised toimetavad endiselt rumalal moel. Nii Maa pind, atmosfäär kui ka hüdrosfäär toimivad integraalidena. Need summeerivad kõigi panuse, ei unusta ka kõige pisemat osakest ja lahustavad isegi päris suured lollused ohutule tasemele.

Haridus, teadus ja ülikoolid ei saa minna võitlema kliimapoliitika eesliinile või asuda Greta Thunbergi kombel streikima. Nende ülesanne on teistsugune. Nende kohustus ja mandaat on loomulikult üliõpilastele olulisi asju õpetada. Aga ka ühiskonnale demonstreerida, et korralike teadmistega varustatuna suudab inimkond maailma käiku mõjutada. Nii halvendamise kui ka parendamise suunas. Ja et see, kas tulevik on väärt seal elamist, sõltub igaühe valikutest.