Küberfüüsikaliste süsteemide programmijuht Helle Hallik | Fotod: Martin Võru ja Gregor Randla

Robolahingu eesmärgiks ongi ehitada robot, mis peab vastu võitluses teise roboti vastu. Kogemusõppelabori juhendaja Nigul Ilves meenutab, et kui tehnikaringiga algust tehti, oli robolahingul osalemine üks esimesi ideid. „Alustasime nullist nii kogemuste, vahendite kui ka materjali poolest. Soetasime paar akutrelli ja käruratast, mille koos elektroonikaga Pööpi nime all liikuma saime ning millele siis metallist kere ümber keevitasime,“ võtab Ilves masinaehituse lihtsasti kokku ja lisab: „Läbi õpetlike õnnestumiste ja ebaõnnestumiste jada eemaldasime roboti nõrgimad lülid ning jõudsime robolahingule.“ Esimest korda Robolahingul osalemine andis tudengitele indu ehitada järgmiseks võistluseks juba kiirem ja ründavam masin. Lisaks raskekaalumasinale on uuel hooajal plaanis välja minna ka kergema robotiga ning kõigil Tartu kolledži tudengitel on juba sügisel võimalik meeskonnaga liituda.

„Tänu võistluselt saadud elamusele ja kogemusele on tulevikus meeskonna koostöövõime parem ja järgmised robotid kindlasti tugevamad!“ on Ilves rahul.

Uued oskused ja väärt kogemused

Juba Pööpi ehitamisel seisis meeskond silmitsi mitmesuguste ülesannetega, näiteks kuidas ühendada rattad mootoritega. Protsessi käigus õpiti juurde uusi oskusi, nagu keevitamine ja masina disainimine SketchUp tarkvara abil. Ei saadud hakkama ka ilma maagilise sinise suitsuta: nädal enne võistlust tekkis katsetamisel elektrisüsteemis lühis, mille tagajärjel tuli peaaegu kogu Pööpi juhtimiseks vajalik elektroonika välja vahetada. Aga pole halba ilma heata – asenduseks kasutati juba hulga võimsamat komponenti, mis muutis roboti juhtimissüsteemi ja selle programmeerimise palju lihtsamaks.

Lisaks probleemilahendamise oskusele said osalejad praktilise kogemuse ka hooldusalas kiires tegutsemises. Kõrvalt vaadates meenutas olukord veidi ralli boksipeatust, kui lahingutevahelise 20 minutise pausi ajal vahetati ära üks roboti kahest mootorist, mille käigukast ei pidanud pingelises olukorras vastu.

Pööpi disain ja konstruktsioon tõestasid end areenile paigutatud kirveste all ja kokkupõrgetes vastasega terveks jäädes. Ka ei andnud järele ükski keevitus ja see pakkus meistritele erilist rõõmu. Kogu elektroonika, mis selle soomuse all peidus oli, pääses samuti eluga, et oma järgmist lahingut ootama jääda – kui üks õnnetu mootor välja arvata.

Sai selgeks, et roboti kiiruse tõstmise huvides vajavad võimsamate vastu väljavahetamist vaid Pööpi mootorid, lisaks vajab robot rünnakurelva, mille paigaldamine ajapuuduses ära jäi. Tulevik näitab, kas see relvastamise edasilükkumine toob kaasa hoopis parema relvatüübi ja rünnaku efektiivsuse lahenduse.

Pööpi loojad jäid tehtuga rahule

Küberfüüsikaliste süsteemide kogemusõppelabor ehk tehnikaring alustas tegutsemist eelmise aasta detsembris ja seal on tudengitel võimalik koos nokitseda huvipakkuvate projektide kallal. Üks labori projektidest kevadsemestril oligi Robolahingu roboti Pööp ehitamine.

Kogemusõppelabori juhendaja Martin Võru märgib, et on käinud kahel varasemal aastal Robolahingut vaatamas ning iga aastaga on robotite tase tõusnud. „Roboti ehitamisel oli meil mitmeid tagasilööke, kuid need ei mõjunud läbikukkumistena – need olid vajalikud õppetunnid, et jõuda töötava lahenduseni,“ kinnitab Võru ja lisab, et ootab juba põnevusega järgmise aasta Robolahingut.

Küberfüüsikalise süsteemitehnika tudeng Andres Alla aga tunnistab, et polnud kunagi varem Robolahingul käinud ega seda näinud. „Suhteliselt lihtsad ja odavad vahendid osutusid ootamatult töökindlaks,“ võtab Alla nähtu kokku. „Nii nagu igal alal, tundub ka siin olevat reeglitest tingitud nippe, mille kasutamisel on võimalik võita ka pealtnäha nõrgema masinaga,“ jättis noormees järgmiseks korraks meelde.

Küberfüüsikaliste süsteemide üliõpilane Hendrik Hütt tunnistab, et võistlusel osalejate tase oli märkimisväärne. „Peab olema palju aega ja tahtmist, et kõrgesse mängu saamiseks oma vabast ajast robotit arendada ja ehitada. Iga aastaga läheb Robolahingul osalejatel raskemaks ja publikul põnevamaks.“

Artikkel ilmus maikuu Mente et Manus. Sirvi kogu ajakirja siin või loe artikleid ükshaaval.