See lugu ei ole sellest, et riigieksamid üldse ei tööta ja tuleks kaotada. Samuti ei taha ma siin väita, et keskkooli programmi tuleks ühel või teisel viisil kohendada majandusõppe vaates. Tegelikult ei ole asi ka selles, justkui ei panustaks gümnaasiumid piisavalt ettevõtlusõppe valdkonnas. Üldiselt arvan, et nii majandusõppe sisu, selle edastamise maht kui ka selle üldine kvaliteet on meie taustsüsteemis mõistlik ja rohkem on positiivseid näiteid kui kriitikat. Siiski soovin jagada mõtteid riigieksamite rollist ning ka sellest, miks ikkagi oleks mõistlik hoida lahti ülikooli sisseastumisel ka alternatiivset rada.

Riigieksami tulemus ei näita alati õpilase tegelikku potentsiaali

Riigieksami sooritusvõime peegeldab üsnagi hästi nii õpiharjumusi ning just lävendilati ületamiseks töötab riigieksamite süsteem tegelikult eesmärgipäraselt. Kui õpilane on saanud näiteks matemaatika eksamil 60 punkti, viitab see nii sellele, et tegemist on tõenäoliselt inimesega, kel ei ole probleemi süstemaatiliselt aja panustamisega, ega ka probleemi sellega, et „pea üldse ei lõika“.

Kas aga riigieksamid töötavad päris koorekihi väljaselgitamiseks, on mõneti rohkem küsitav. Kuivõrd õpilase kõrge taseme määramiseks on 95 punkti usaldusväärsem kui 85 punkti, on keeruline hinnata, kuna erinevus võib tekkida ka üksikute juhuslike vigade baasilt. Nii et kui eesmärk on välja selgitada parimatest parimad, siis selleks riigieksamid ei sobi.

Kui nüüd seda mõttekäiku vaadata äriõppe kontekstis, siis parimast keskkooliõpilasest ei pruugi saada edukas ettevõtja (mitte alati ei pea minema ka nii, et „viielised“ töötavad „kolmeliste“ alluvuses, aga teatud loogika selles käibefraasis on). Küll aga on vägagi pragmaatiline ülikooli gümnasiste vastu võtta lävendipõhiselt ning lävendiks rakendada riigieksamite teatud taset, et vältida liialt suuri kääre esmakursuslaste stardivõimekuses, sest see muudaks ühise õppetöö korraldamise keerukaks ja ebaefektiivseks. Sõltuvalt seatud lävendist muidugi teatud erisused jäävad alles, aga kontrollitud piires on see aktsepteeritav.

Järgmine ühtlustumine toimub esimesel ülikooliaastal – vähem motiveeritumad langevad välja. Oma kogemusest ärinduse bakalaureuseõppe juhina Tallinna Tehnikaülikoolis ütleksin, et kui esimese aasta väljalangevus on 10-20%, siis see on mõnes mõttes ka süsteemile tervistav. Lisaks on väljalangevus ärinduse õppest esimeses järgus seotud muude põhjustega kui üliõpilase põhimõttelise suutmatusega. Seega, kui isegi võtta hoiak, et väljalangevus on negatiivne, kuna kätkeb nii õpetajate kui õppijate ebamõistlikult kulutatud aega, siis sellises väljalangevuses ei näe ma kuidagi riigieksamite ega vastuvõtusüsteemi praaki.

Majandusvõistlus sõelub parimatest parimad

Millest siis ikkagi mõte, et ülikooli võiks pääseda ka muudmoodi kui riigieksamite tulemuste järgi? See kanal ei ole tegelikult konkureeriv alternatiiv vaid täiendav võimalus, mis on suunatud võimekamate väärikale tunnustamisele. Idees iseenesest ei olle midagi uut – medalistide ja olümpiaadide parimate eraldi tunnustamine on konventsionaalne meede. Praktiline küsimus on, kuidas seda meedet ellu rakendada, et see täiendaks eksisteerivat süsteemi parimal viisil.

Selles osas oleme oma teaduskonnas tunnetanud teatud lünka ning selle täitmiseks korraldame 2020. aasta veebruaris TalTechi lahtise majandusvõistluse. Sinna on oodatud 11. ja 12. klassi õpilased ja võistluse eesmärgiks on vastavalt meie teaduskonna majandus- ja äriõppe profiilile selgitada välja parimad keskkooliõpilased. Võtmesõnadeks on siin majanduses valitsevate seoste tundmine, maailmamajanduse väljakutsetes orienteerumine ning kombineeritult matemaatiline ja loov lähenemine probleemide lahendamisele.

Ühelt poolt loodame võistluse parimatest saada endale võimekad ja motiveeritud üliõpilased, sest parimad saavad koha tehnikaülikooli vabal valikul õppekavale sõltumata teaduskonnast. Kas nad muidu ei saaks meile sisse? Tõenäoliselt saaks. Kusagil on küll ka väike hulk meile sobilikke noori geeniuseid, kes aga kohe mitte kuidagi gümnaasiumisüsteemis pole motiveeritud panustama. Aga pigem eeldame, et võistluse parimatele pole lävendi ületamine liigne väljakutse. See tähendab, et esmane eesmärk ei ole riigieksamite lävendist mööda hiilida. Küll aga võtame võistluse parimatelt maha riigieksamite pinge ja ehk oleme lisaks vahetule kontaktile loonud ka teatava emotsionaalse silla. Teiseks on sellisel võistlusel teaduskonna profiili avalikult tutvustav roll – ehk ka need osalejad, kes ei saavuta premeeritud kohti, saavad paremini aru, millega majandusteaduskond tegeleb ning kasutavad seda infot eriala valikul. Ning mine tea, ehk nüüd sooritavad motiveeritumalt ka riigieksamid – sest see lävend tuleb ju neil (enamusel?) ikkagi ületada.

Artikkel ilmus esimest korda Õpetajate Lehes 17.01.2020