Otto huvi inseneeria vastu sai alguse juba lapsepõlves, kui ta jälgis oma isa tööd tehnoloogia valdkonnas. See inspireeris teda jätkama õpinguid tehnikaülikoolis, kus ta keskendus tootearendusele ja tootmise automatiseerimisele. Aastate jooksul on ta liikunud edasi keerukamate insenerilahenduste ja nutika tööstuse arendamise suunas, mis on viinud ta koostöösse nii kohalike ettevõtete kui ka rahvusvaheliste teadusasutustega.

Tuleviku tootmine ja keskkonnasäästlikkus

Otto on tegelenud tipptasemel tootmistehnoloogiate uurimise ja arendamisega, keskendudes nutikatele lahendustele, mis aitavad tööstusel muutuda jätkusuutlikumaks. „Me mitte ainult ei kasuta tipptehnoloogiat, vaid lisame sellele ka arukuse, et muuta tootmine säästlikumaks ja paremini juhitavaks,“ selgitab ta.

Üks huvitavamaid projekte, millega ta on seotud, puudutab CERN-i tulevase osakestekiirendi jaoks tehtavat uuringut. Seal uuritakse, kuidas 3D-printimine võiks vähendada tootmise energiakulu ja CO2 jalajälge võrreldes traditsiooniliste meetoditega. Esialgsed tulemused näitavad, et 3D-printimine võib olla oluliselt jätkusuutlikum alternatiiv.

Lisaks on Otto pühendunud tööstuse keskkonnamõju vähendamisele, töötades välja meetodeid, mis võimaldavad ettevõtetel paremini jälgida ja vähendada oma süsiniku jalajälge. Ta on kindel, et inseneeria ja keskkonnasäästlikkus peavad käima käsikäes, et tagada tulevastele põlvkondadele puhtam ja jätkusuutlikum elukeskkond.

Üheks oluliseks lähituleviku arenguks peab Otto Euroopa Komisjoni algatatud toodete digipasside süsteemi, kus iga toote kohta peab olema info selle CO2 jalajälje, materjalide päritolu ja taaskasutusvõimaluste kohta. Selline läbipaistvus on võtmetähtsusega ka Eesti ettevõtete rahvusvahelise konkurentsivõime tagamisel.

Inseneeria kui multidistsiplinaarne tulevik

Otto on veendunud, et tänapäeva insener peab olema enam kui lihtsalt tehnoloogia tundja – ta peab omama ka programmeerimisoskust, majanduslikku mõtlemist ning isegi teadmisi eetika ja küberturvalisuse vallas. „Tulevikus ei ole insenerid ainult masinaehitajad, vaid ka teenusepakkujad, kes lisavad seadmetele digitaalset tarkust,“ ütleb ta.

Eestis on tööstus tugevalt seotud ka robootika, autotööstuse ja põllumajandusseadmete arendusega. Just siin tuleb mängu digitaalsete kaksikute tehnoloogia, kus seadmete virtuaalsed koopiad võimaldavad tootmisprotsesse optimeerida, vigu ennetada ja seadmete elutsüklit pikendada.

Samuti rõhutab ta, et inseneeria on pidevas muutumises ning tehisintellekt mängib selles olulist rolli. „Kui vaatame tänaseid tehnoloogiaid, siis teadus liigub alati vähemalt kümme aastat ettepoole. Inseneri roll on muutumas – üha enam pakutakse valmislahendusi, kuid see tähendab, et insener peab tegema valikuid ja mõtlema ka eetilistele küsimustele,“ selgitab Otto.

Ta on olnud seotud Euroopa tootmisakadeemia tulevikuvisiooniga aastaks 2035, kus analüüsitakse, kuidas AI muudab tootmisprotsesse. „Tulevikus peavad insenerid vähem tegema traditsioonilist arvutustööd ning keskenduma rohkem otsuste tegemisele ja uutele ärimudelitele. Tootmises ei müüda enam ainult seadmeid, vaid ka teenuseid, nagu digitaalsed kaksikud ja hooldustarkvara. Eesti tööstuse jaoks tähendab see uut perspektiivi – me ei ole enam lihtsalt seadmete tootjad, vaid kõrgelt hinnatud teadmiste ja tarkuse eksportijad,“ lisab ta.

Ühtlasi näeb Otto, et Eesti vajaks Saksamaa eeskujul rohkem nn õppivaid tehaseid – ülikoolidega seotud tootmiskeskusi, kus saaks katsetada ja testida uusi tehnoloogiaid enne nende reaalset kasutuselevõttu. „Meil on olemas vajalik teadmistepagas, aga puudub piisav rakendusvõimalus. Kui suudaksime Eestis luua süsteemi, kus ettevõtted saavad uusi tehnoloogiaid testida ilma suurte riskideta, oleks see tohutu konkurentsieelis,“ rõhutab ta.

Küsimusele, miks noored peaksid inseneriteadust õppima, vastab Otto kirega: „Inseneritöö on kombinatsioon loovusest ja praktilisusest. See võimaldab mõelda välja uusi lahendusi ja panna masinad enda eest tööle. Lisaks on tänapäeva õpe interaktiivne – me kasutame simulatsioone, digitaalsete kaksikute tehnoloogiat ja isegi mängumootoreid, et muuta õppimine kaasahaaravamaks.“

Professor Tauno Otto tööd ja visiooni vaadates ei ole kahtlust, et Eesti tootmissektor on tema juhtimisel liikumas targema ja jätkusuutlikuma tuleviku poole.