Tea-Mall Krumme on inseneriteaduskonna materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi biopolümeeride tehnoloogia labori laborant.

Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle?

Lõpetasin aastal 1963 Märjamaa Keskkooli. Kolisime seejärel perega Keilasse, minu esimeseks töökohaks sai aga Raeapteek Tallinnas. Sinna sai konkursiga, mul oli õigus ka rohtusid valmistada. 

Ühel päeval ütles aga apteegi asejuhataja, et tema mees töötab Tallinna Polütehnilises Instituudis, kus vajatakse laboranti. Tulingi 1966. aastal siia tööle. Praegusest peamajast olid siis valmis ehitatud ainult mõned korpused. 

Meil põlevkivikeemia laboris oli erakordselt tore kollektiiv. Labori juhataja oli Karl Kiisler, meie peaboss aga rektor Agu Aarna. See oli tema erialaga seotud, ta andis sel alal ka loenguid.

60 rubla oli vist palk, töö laboris aga mürkidega seotud ja tervistkahjustava töö eest saime pudeli piima päevas.

Hakkasin vanemlaborandina abistama aspirante. Aspirant oli võrreldav praeguse magistrandiga, nad tegid laboris oma uurimistöid. Teha tuli kõiki töid: aitasin laboratoorseid töid läbi viia, lahuseid valmis teha, kontrolltööde ajal olin n-ö valves. Esimene analüüs oli OH rühma määramine püridiiniga. Keegi ei soovinud seda teha, see oli nii mürgine, meil polnud ka õigeid tõmbekappe.

Tükk aega hiljem lisandus puidu ja tekstiili labor. Hakkasime tegema igasuguseid analüüse, pidime kvaliteeti määrama – isegi kingi tuli lammutada ja materjale määrata. Tehnika oli väga vilets. Praegu on ainete sisalduse analüüs viie minutiga valmis, aga omal ajal tegime päevas 60–70 aeganõudvat tiitrimist.

Hakkasin õppima õhtuülikoolis plastide tehnoloogiat, siinsamas TPIs. Kuus aastat oli ette nähtud, aga mu tervis läks viletsaks, sündis ka poeg. Lõpetasin õpingud nelja aasta järel, sain praeguse süsteemi järgi bakalaureusehariduse.

Laboris oli meid 40 inimest, erakordne kollektiiv, kõik meie laboris hirmsasti hoidsid mind. Nali oli aga see, et kui üks inimene rääkis vene keeles, pidime me kõik vene keeles rääkima.

Mida siin töötamine on teile andnud?

Mul on siiani tahtmine inimestega koos olla ja mulle hirmsasti meeldib siin Tehnikaülikoolis. Meil oli eriline kollektiiv, teised isegi kadestasid seda. Pidasime koos sünnipäevi ja muid tähtpäevi, käisime väljas. Ka naisena tundsin ennast Tehnikaülikoolis väga hästi. 

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja reforme. Milline ajastu on olnud kõige ilusam?

Rektor Aarna oli väga omapärane mees. Käis ülikoolis ringi, vestles tudengitega, kõik teadsid teda. 

Kuid kõige ilusam ajastu on praegu. Tehnika on arenenud, ruumid hoopis teisel tasemel. Nii palju tegeldakse tudengitega, kui palju on igasuguseid üritusi! Ja mulle väga meeldib praegune rektor. 

Milline on olnud kõige parem õppetund töisest ebaõnnestumisest?

See oli vene ajal, kui elektripliidid olid ilma katteta. Istusin ja panin keeduklaasi ekstraheerima. Seal oli eeter ja ma ei teadnud, et eetri aurud langevad alla. Käis korralik prahvakas, mind viidi haiglasse. 

… ja suurim õnnestumine, mille üle olete uhke?

Mina aitasin aspirante ja ma olen iga asja üle uhke!

Kui pärast remonti tagasi kolisime, tassisime oma kraami ise. Mul oli sammulugeja peal, käisin ühe päevaga 23 kilomeetrit. Aga saime kõik paika!

Miks on ülikool hea tööandja, et olete sellele pooleks sajandiks truuks jäänud?

Ma ei kujuta teist tööandjat ettegi. On olnud hea kollektiiv, eriline juhtkond. 

Kuidas olete hoidnud töömeeleolu? 

Olen suhtleja, ma kipun tööle ka praegu, see otsekui ravib mind. Teen tööd nii kaua, kui suudan – või nii kaua, kui lubatakse. 

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.