Kujutagem endale ette tulevast tudengit, kes alles hakkab endale seda õiget eriala ja sobivat kõrgkooli valima. Ja Eesti õpilane oskab vägagi hästi valida! Ta astub sisse ka ülikoolide linnakutesse ning see, mismoodi näeb välja õppe- ja teaduskeskkond, viitab selgelt ka sellele, millist haridust siin antakse, kui kõrgel tasemel teadust tehakse.

Soov olla Eestile eeskujuks

Meil ongi linnakuga ambitsioonikad plaanid: seadsime sihiks süsinikuneutraalse ehk null-jalajäljega ülikooli aastaks 2035. See pole lihtsalt sõnakõlks – meil on selleks kindel soov ja teaduslik võimekus. Tegelevad ju just meie teadlased ehituse, energeetika, kaugkütte, ventilatsiooni jms küsimustega.

Näib, nagu poleks midagi lihtsamat kui viia teadlaste töö viljad tegelikkusse, et hoonetest, mille vanus ulatub Mustamäel 60 aastani ja mille miljööväärtus on suur, tekiks näidis, mida vaatamas ja mille lahendustest õppimas käia. Samme selles suunas, liginullenergiahooneks renoveeritud Ehituse Mäemaja ja Akadeemia tee 5A pereühiselamu, meil juba on.

Paraku pole lahendus nii ühene. Ja põhiline takistus – nii igapäevasena kui see ka ei kõla – on raha, täpsemalt selle vajakajäämine . Energiahindade ja küttekulude hüppeline kallinemine muudab vajaliku arendusmahu saavutamise veelgi ebatõenäolisemaks.

Kinnisvara on aga Tallinna Tehnikaülikoolil ajaloolistest põhjustest tulenevalt palju: 83 hektarit maad, 155 000 m₂ katusealust pinda. Üliõpilasküla lisab sellele veel 60 000 m₂.   Pealegi on ülikooli peamajal, mereakadeemia ja Tartu Kolledži hoonetel ajalooline väärtus ja need on muinsuskaitse all, mistõttu nõuab see hoopis teistsugust – ja seega rahalises mõttes kallimat – kohtlemist.

Vajadus auditooriumite järele ei kao

Hoolimata digiajastu ja sellega koos distantsõppe laienemisest on endiselt oodatud õppetöö võimalus nii suurtes, sadade kohtadega auditooriumites kui ka väiksemates rühmatöö ruumides. Ruumide kasutus on koolile omaselt sessioone, mida ei toeta aga mitmete kümnendite jooksul ehitatud hoonete vananenud tehnosüsteemid.

Distantsõpe nõuab enamustesse meie õppeklassidesse nii umbes 20 000 euro väärtuses tehnikat, digiülekanneteks on vaja juhitavat valgus- ja akustikalahendust, lisaks ootavad tudengid, et iga õppetöö koht võimaldab telefoni ja/või arvuti laadimist. Ventilatsioon lisaks kõigele eelnevale. Seega on ruumid vaja renoveerida, mitte ainult tehnika lakke kruvida. Väike, 10-20 kohta sisaldav klassiruum võtab parimal juhul 60 000 eurot, suuremaga tuleb number vähemalt kahega korrutada…  Ülikoolis on aga üle 350 klassiruumi, auditooriumi ja õppelabori.

Võib ju mõelda, et kas vähemaga ei saa hakkama, tudengite arv ju enam ei kasva ja digiajastul ei pea õppima klassiruumis? Tehnikatudengi õppimine nõuab aga katsetamist, ehitamist ja suuremate ülesannete ühist lahendamist. Teisalt vabastab ülikool tõesti lähema kolme nelja aasta jooksul 8500 ruutmeetrit kolmes majas, sest meil pole jõudu neid ruume arendada.

Tulevased tudengid soovivad imet näha

Kui töötajad võivad lojaalseks jääda isegi siis, kui meie tingimused ei vasta sajaprotsendiliselt nende ootustele, siis tudengitega on hoopis teine lugu. Nad seavad sammud lihtsalt mujale. Ning kuna oleme ainus tehnikaülikool Eestis, vaadatakse piiri taha.

Juba praegu siirdub hulk meie gümnaasiumite parimaid lõpetajaid välismaa ülikoolidesse. Jah, me pakume siin rahvusvahelisel tasemel kõrgharidust, plaanid on veelgi suuremad ja uhkemad. Kui me aga lähiajal (kinnisvarasse) investeerida ei suuda, võivad kiiresti ümber mõtlema hakata ka need, kelle jaoks oleme praegu esimene valik.

Millisest rahast me aga täpselt räägime? Tallinna Tehnikaülikooli kinnisvara amortisatsioon on üle 6 miljoni euro aastas ning see on aasta-aastalt langenud tulenevalt uute investeeringute väikesest mahust. Kui tõdeda, et eelarve praeguse taseme juures suudame hoonete arendamisse investeerida 1,5 – 2 miljonit eurot aastas, on selge, et vajaksime rahapaigutusi julgelt mitmekordses mahus. Aga sellegi raha eest, mille hoonetele kavatsesime kulutada, saab iga päevaga üha vähem, sest hinnatõusu lage ei oska praegu ennustada.

Üks väike miinus toob kaasa suuremad

Praegu pole veel hilja aru saada, milliseid tagajärgi võib Eestile tuua see, kui me ülikoolide rahastust mõistlikult vajalikule tasemele ei vii. Esiteks lähevad ettevõtlikumad noored mujale ning investeerivad parimad loomemõtted ja energia mõne teise riigi hüvanguks. Teiseks ei saa Tallinna Tehnikaülikooli teadlased oma mõtteid parimal moel – sealhulgas ka kogu ühiskonnale mõeldud näidislahendustena – välja töötada ning ülikoolist ei sünni omalaadset teadlaste ja tudengite ühise teaduskatse laborit. Nii ei levi ka info kokkuhoiuvõimaluste tehnoloogilise tausta kohta Eestis piisavalt kiiresti, ulatuslikult ega ulatuslikult. Ning meie jätkusuutlik tulevik nihkub lootusetuna näivasse kaugusse.

Artikkel ilmus esmakordselt ERRi Arvamusportaalis 7.02.2022.