Teadust peetakse sageli eksklusiivseks valdkonnaks, millele on ligipääs ainult ekspertidel. Siiski vastutame teadlastena selle eest, et teaduse ja avalikkuse vaheline lõhe väheneks ning usaldus ja mõistmine suureneks. Sellised üritused nagu loengukonkurss „Teadus 3 minutiga“ väljendavad seda püüdlust kõige paremini. Konkursil peavad noorteadlased kolme minuti jooksul tavainimesele arusaadavalt selgitama oma teadustöö sisu. 18. oktoobril toimunud finaal-galal Eesti Teaduste Akadeemias oli mul au olla üks võitjatest.
½ Foto: Reti Kokk
Miks ma otsustasin konkursil osaleda?
Minu teekond algas Eesti ülikoolidele ja teadusasutustele saadetud e-kirjast, milles kutsuti noori teadlasi esitama oma teadustööst 3-minutilisi videoid. Kuna esmakordselt oli konkurss ingliskeelne ning suunatud rahvusvahelistele doktorantidele ja värsketele doktoritele, siis tundus see suurepärase võimalusena, mida ei tahtnud kasutamata jätta.
Alguses olin pisut kõhklev, kuidas ma suudan keerulise meditsiinilise teema vaid kolme minutiga kokku võtta, kuid otsustasin väljakutse vastu võtta. Lühikese ja kaasahaarava video salvestamine tundus samuti hirmutav: kuidas ma tean, kui palju infot on liiga palju või liiga vähe, kuidas suudan publikut tõeliselt kõnetada jne. Lõpliku video salvestamisele eelnes mitu proovi. Inspiratsiooni ammutasin sarnastest üritustest, näiteks FameLabist oma doktorantuuriajast Itaalias, aga ka ajakirjanikust isalt, kes on mind alati julgustanud teadusest avalikkusele rääkima.
Rõõm oli suur, kui sain teada, et pääsesin TalTechi konkursilt edasi finaalvõistlusele. Varsti taipasin, et see võistlus on palju rohkemat kui lihtsalt üks esitlus. Teekond, mille lõppsihiks finaalvõistlus, hõlmas finalistide jaoks mitmeid teaduskommunikatsiooni alaseid koolitusi.
Rikastav kultuurikogemus Viljandimaalt
Esimene, Viljandimaal Heimtali muuseumis toimunud koolitus keskendus meie jutustamisoskuse täiustamisele, publiku kaasamisele ja keeruliste ideede-teemade lihtsustamisele.
Erinevalt akadeemilistest konverentsidest, kus teadlaselt oodataksegi tehnilisi detaile, õppisime nüüd, et liialt tehniline esitus võib publiku huvi hoopis kaotada. Kogenud mentorid aitasid meil luua inimlikke arusaadavaid lugusid, millega publik oskaks samastuda. Lisaks õpetati meile erinevaid stressimaandamise tehnikaid, mis aitavad esitlust veelgi täiustada.
Koolitusprogramm ei tähendanud aga ainult loenguid ja rasket tööd. Nautisime ka huvitavat ekskursiooni Heimtali muuseumis, kus tutvusime 200 aasta taguste Eesti koolitavadega ja kuulsa Eesti tekstiilikunstniku Anu Raua pärandiga. Rahvuslike tekstiilide kogu avastamine oli mulle eriti südamelähedane, kuna kasutan oma rõivastes ja aksessuaarides kodumaa Guatemala traditsioonilisi tekstiile.
Erineva akadeemilise ja kultuurilise taustaga osalejatena jagasime lugusid oma teadlaseks olemise kogemustest ja elust Eestis. Just need hetked sidusid meie rahvusvahelise seltskonna mõnusalt kokku. Vestlustest said alguse mitmed sõprussuhted – leidsime palju ühist nii eesmärkides kui ka väljakutsetes, mida teadlasena välismaal kogetakse.
Konkurentsi asemel koostöö
Teine koolitus keskendus esitluste täiendamisele ja õpitu rakendamisele. Mind paelus esindatud teadusvaldkondade mitmekesisus: alates loodusteadustest kuni kunsti ja ärini välja. Soovisime küll individuaalselt silma paista, kuid konkureerimise asemel toetasime ka teisi, andsime üksteisele konstruktiivset tagasisidet. See tekitas tugeva kogukonnatunde.
Konkursi oluliseks osaks oli populaarteadusliku artikli kirjutamine, mis põhines meie 3-minutilistel esitlustel. Teadusajakirjaniku Jaan-Juhan Oidermaa juhendamisel muutsime oma teadusuuringud kaasahaaravateks ja kergesti mõistetavateks narratiivideks Research in Estonia portaali jaoks. See on oskus, mis oli väga kaugel tavalisest tehnilisest kirjutamisest, millega me teadusartikleid kirjutades harjunud olime. Hiljem valisid Novaatori teadusportaali toimetajad välja kolm silmapaistvamat artiklit ning jagasid auhindu erakordse jutustamisoskuse tunnustamiseks.
Erakordne oli ka konkursi finaal-gala Eesti Teaduste Akadeemias, kus esinemisi hindas prestiižne žürii ja üritusest tehti professionaalne otseülekanne. Igal osalejal oli oma privaatne ruum, kus sai rahulikult esinemiseks valmistuda, harjutada või mediteerida. Ürituse produktsiooni ulatus – alates professionaalsest meigist kuni keeruka otseülekandeni – rõhutas toimuva tähtsust ning suurendas meie elevust ja ootusi.
Mäletan, kuidas oma ettekande ajal tundsin suurt au, et esindan TalTechi, oma kodumaad Guatemalat ja tervishoius töötavaid meditsiinifüüsikuid. Seistes žürii ja publiku ees, süda kiiresti löömas, kanaldasin õpitu järgi oma energiat, et esitada kaasahaarav ettekanne. Žüriiliikmete huvi ja reaktsioonide nägemine tegi kogemuse sama täiuslikuks kui võit ise.
Võit pakkus muidugi väga suurt rahuldust, kuid tegelikuks auhinnaks pean kogu teekonda. Hindamatud koolitused ja uued sõprussuhted viisid mind kokku inimestega, kellega jagame teadlase elu väljakutseid ja rõõme Eestis.
Mõistame nüüd, kui tähtsat rolli mängib teaduskommunikatsioon teadusuuringute ühiskonnale arusaadavaks muutmisel. Olen juba põnevil, et järgmisel aastal saan koos teiste võitjatega osaleda rahvusvahelisel teaduskommunikatsiooni konverentsil Aberdeenis Šotimaal ja seda tänu Eesti Teaduste Akadeemia, Noorte Teaduste Akadeemia, Eesti Teadusfondi ja InFTFi toele. See võimalus ei aita mitte ainult tugevdada meie oskusi, vaid tugevdab ka värskeid sõprussuhteid.
Kallid finalistid! Oli suur au jagada neid hetki teiega. Olen kindel, et olenemata tulemusest oleme kõik võitnud, tõestades, et teadus ületab piire ja takistusi. Palju õnne kõigile!
Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.
Lucía Mariel Arana Peña teadustööst
Loe artiklit Novaatorist.
Vaata ettekannet Teaduste akadeemia YouTube kanalilt.