TTÜ ja TÜ geoloogia instituudi teadlastelt ilmus koostöös kolleegidega Norra ja Briti Geoloogiateenistusest ning naftakompaniist Lundin Petroleum hiljuti mainekas teadusajakirjas Nature Communications artikkel „Timescales of methane seepage on the Norwegian margin following collapse of the Scandinavian Ice Sheet“ (Metaani lekkimise ajaskaalad Norra shelfil peale Skandinaavia jääkilbi lagunemist).
TTÜ geoloogia instituudi teadlaste Aivo Leplandi ja Tõnu Martma osalusel valminud artikkel annab ülevaate rahvusvahelise uurimisrühma merepõhja uuringutest Barentsi mere Norra-poolses osas, mille tulemusena selgitati sealse merepõhja alla ladestunud metaani väljalekkimise ajastust ja mõju Maa kliimale.
Uurimisgrupi eestvedaja, TTÜ ja TÜ geoloogia instituudi geoloogiaspetsialist Aivo Lepland: „Metaan, mis imbub ülespoole sügavamal asuvatest kivimikihtidest, võib sobivatel tingimustel (rõhk ja temperatuur) salvestuda merepõhja setetesse jäälaadse metaanhüdraadina. Eriti laiaulatuslikult toimub see protsess jääaegadel, kui liustik avaldab merepõhjale suurt rõhku. Meie uurimisgrupi teadustöö tulemusena selgus, et jääkatte kadumisel muutub külmunud metaanhüdraat ebastabiilseks ning sulab, vabanev metaangaas imbub aga ajapikku ülespoole merepõhja suunas“.
Vahetult merepõhja lähedal, kokku puutudes merevees lahustunud sulfaadiga, metaan oksüdeerub. Selle tulemusel tekivad karbonaatsete mineraalide koorikud, mille vanust saab radioaktiivsete isotoopide abil määrata. Barentsi mere kivimiproovide vanuseks määrati 7000-17 000 aastat. Kuivõrd neid karbonaadikoorikuid saab otseselt seostada metaani lekkimisega merepõhja, on saadud tulemusi võimalik kasutada metaani lekkimise ajaskaala koostamiseks. „Karbonaatkoorikuid tekitanud metaani päritolu gaasihüdraatidest tehti kindlaks Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi Isotoop-paleoklimatoloogia osakonna laboris,“ lisab Lepland.
Barentsi merest kogutud karbonaadikoorikute uurimistulemused näitasid, et pärast seda, kui mandrijää oli viimase jääaja lõpul Barentsi mere aladelt tagasi tõmbunud (umbes 17 000 aastat tagasi), toimus külmunud metaani sulamine ja metaani lekkimine ligikaudu 10 000 aasta jooksul. Pärast uue tasakaalu saavutamist on see protsess suurelt jaolt vaibunud. Sellest annavad tunnistust ka miljonid Barentsi mere põhjas esinevad pockmargid (umbes 100 m läbimõõduga ringikujulised nõod mis tekkivad gaasi intensiivsel lekkimisel), mis tänaseks on stagneerunud. Kuigi nimetatud 10 000 aasta jooksul jõudis merepõhjast eralduda suurel hulgal metaani, ei ole uuringud, mis käsitlevad maakera kliimat vahetult pärast viimast jääaega, tuvastanud veel olulist kliimahüpet, mida võiks seostada selle geoloogilise protsessiga. Võimalik, et põhjus on protsessi pikaajalises kulgemises.
Aivo Lepland: "Metaan on tugev kliimagaas. Kliima soojenemine tänapäeval võib põhjustada metaanhüdraatide sulamist paljudes kohtades maailmas ja vabanenud metaani sattumist atmosfääri, mis omakorda võib süvendada kasvuhooneefekti. Kui kiiresti see mõju avaldub, on siiski väga ebakindel ja nõuab täiendavaid uurimusi."
Nature Communications on ühe maailma tunnustatuima teadusajakirja Nature väljaanne, mis ilmub aastast 2010 ja koondab enda alla füüsika, keemia, maateaduste ja bioloogia valdkonnad. Eesti teadlased on väljaandes esinenud keskmiselt kord aastas.
Kersti Vähi, TTÜ teadusosakond