„Õppejõud ei pea teadma, millised tugiteenused ja -töötajad ülikoolis eksisteerivad. Didaktikakeskuse töötaja aitab õppejõu mure lahendada või astuda esimene samm sellel teel,“ räägib õpetamise arendamise spetsialist Taavi Vaikjärv.

Ta lisab, et keskuste suurim eesmärk on liikuda ühekordsetest õpetamisteemalistest projektidest ja koolitustest pidevate protsessideni. Koolitustelt saadud teadmiste-oskuste jõudmiseks klassiruumi on oluline pakkuda pikaajalist tuge. Et omandatavad teadmised ja oskused ning väljatöötatud meetodid leviksid ülikoolis laiemalt kolleegilt kolleegile suhtluse kaudu, tuleb tekitada õppejõudude võrgustikud.

Täpsem koolitusvajadus peaks igas didaktikakeskuses tulema teaduskondade poolt. „Eks oma teaduskonna inimesed omavad parimat ülevaadet õppejõudude koolitusvajaduse kohta,“ märgib Vaikjärv.

Majandusteaduskond: päevapoliitika ja õpikohvikud

Majandusteaduskonna arendusjuht Anneli Kalm ütleb, et majanduse õppetöö üheks suurimaks eripäraks on, et valdkonnas on olulisel kohal igapäevased sündmused, mida tuleb tõlgendada ja prognooside ning analüüside alusena kasutada. See nõuab õppejõududelt igapäevast kursis olemist maailmas toimuvaga, lisaks muidugi arengutega oma erialal ja õpetamismeetodites. Kalmu sõnul on teaduskonna õppearendus- ja haridusuuringute keskuse võtmeküsimuseks õppejõudude toetamine ja inspireeriva ning katsetamisele avatud õhkkonna loomine. „Tõhusaks meetmeks on omavaheline toetus ning võrgustiku tekke toetamine,“ märgib Kalm.

Üheks oluliseks ürituseks on igal semestril toimuv Õpetamise päev (augustis ja jaanuaris), mis toimus selle aasta alguses juba kümnendat korda. Tegemist on õppejõudude kogukonnatunnet väärtustava üritusega. Osalejad on hinnanud võimalust arutleda kolleegidega, otsida lahendusi õpetamise väljakutsetele ning võimalust tugevdada oma õpetamispraktikaid ja nende üle reflekteerida. Lisaks on õppejõududel võimalus oma teadmisi täiendada valdkonna spetsiifilistel rahvusvahelistel koolitustel.

Uue tegevusena on plaanis käivitada koostöös Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudiga õpikohvik, kus õppejõududel oleks võimalus koos käia ja kõige uuemate haridusuuringute valguses oma praktikate üle arutleda.

Eesti Mereakadeemia: peame tekitama akadeemikute ja praktikute „ühise vereringe“

Eesti Mereakadeemia õppedirektor Katre Koit ja programmijuht Loreida Timberg toovad välja merendusvaldkonna kõrgharidusõppe eripärad: praktiliste pädevuste ja probleemõppe valdavalt suurem osakaal ning õppejõududelt eeldatakse lisaks akadeemilisele ettevalmistusele erialast kogemust. „Paljud meie õppejõud on tegevmeremehed. Seega tuleb pakkuda sobivaid tugitegevusi, mis toetavad erialase ja akadeemilise karjääri ühildamist ning tänapäevaste õpetamismeetodite kasutamist,“ sõnab Katre Koit. Lisaks lähtub osa EMERA õppekavadest rangetest rahvusvahelistest nõuetest.

Koit leiab, et üleülikooliliselt didaktilise poole fookusesse tõstmine aitab suurendada õppejõudude motivatsiooni omandada uusi oskusi ja metoodikaid. Kõige suuremaks väljakutseks peavad Koit ja Timberg akadeemikute ja praktikute „ühise vereringe“ tekitamist.

Viimastel aastatel on Eesti Mereakadeemias regulaarsete küsitluste alusel koondatud vajaduste põhjal tehtud sisekoolitusi, planeerimisel on õppejõudude koostööseminarid.

IT-teaduskond: otsime tasakaalu tänaste ja homsete vajaduste vahel

IT-teaduskonna didaktikakeskuse juhi Birgy Lorenzi sõnul seisab keskus hea kaasaegse õpetamise praktikate jagamise ja õppejõudude toetamise eest ning abistab ka vastuvõttu puudutavate töötubade loomisel. Konkreetsemalt nimetab Lorenz näiteks lõunaseminare, kovisiooni, mentorlust, väljasõite, konverentse ja miniuuringuid, kutsutakse ka välisesinejaid.

IT-teaduskonnas õpetamise eripäraks on Lorenzi sõnul balansseerimine teadusmaailma ja pärismaailma piiril: ühelt poolt soovivad tööandjad, et õppijad omandaks just neile vajalikud oskused, samal ajal tuleb õppida tuleviku oskuseid ja teada saada asjadest, mida veel olemaski pole ehk püüda valmistuda teadmatuseks.

„IT-didaktikakeskuse infoväljas on nii õppejõud, teadlased kui ka muud õppetööd toetavad töötajad. Nende hulgas on ka nn vabad radikaalid ehk välisõppejõud, juhid ja eksperdid IT-ettevõtetest, kelle huvi ja ka võimalus lisategevustes osaleda on piiratud,“ räägib Lorenz. Kõige enam on tema sõnul õppejõududele huvi pakkunud 1–2 korda kuus toimuv lõunaseminar, kus arutatakse võrgustikku otseselt puuduvaid huviteemasid, näiteks kuidas paremini õpetada, ning tutvustatakse üksteisele õpetuse metoodikaid ja ka sisu, et leida sünergia teiste õppejõududega.

Tänavu on plaanis viia läbi miniuuring õppejõu vajadustest ja ootustest IT-didaktikakeskusele ja atesteerimisele ning tutvustada kovisiooni metoodikat kui tööriista koos kolleegidega väljakutsete lahendmiseks, ning maikuus sõidavad huvilised väljasõidule Viljandisse Cleveroni. „Planeerime teel külastada ka mõnda nutikat loomafarmi, kus kasutatakse tehnoloogiat parema efektiivsuse saavutamiseks, või jalgrattamuuseumi, et kogeda ajaloolisemat tehnoloogia võidukäiku inimesele,“ märgib Lorenz.

Inseneri- ja loodusteaduskonnal on STEM valdkonna õpetamiseks ühine didaktikakekus

Inseneri- ja loodusteaduskonna ühisest õppearenduse keskusest räägivad keskuse juht Tiia Rüütmann ning õppearenduse spetsialistid Kärt Kase, Tiina Kasuk ja Ija Stõun. Inseneri- ja loodusteaduskonna õpetamistöö silmapaistvamaks eripäraks on inseneripedagoogika põhimõtetest lähtuv õpetamine ja õppimine, mis tugineb STEM (Science, Technology, Engineering, Mathematics) valdkonna didaktika erisustele.

Kahe teaduskonna ühine õppearenduskeskus toetab õppejõude õppearendusprotsessis, hoogustab arutelusid ja kogemuste vahetamist. Selleks korraldatakse koolitusi, seminare, kovisiooni- või mentorkohtumisi, nõustatakse erialadidaktiliselt ning osaletakse õppearendusprojektides ja -uuringutes. Viimaste aastate kriisidest tekkinud lisapingete ja ärevuse maandamiseks pakub keskus ka kogemuspõhist emotsionaalset ja sotsiaalset tuge.

Praegu on käimas kovisioonigrupi juhtide koolitus, et toetada laiemalt rühmamentorlust ning hoogustada arutelu õpetamise teemadel. Lisaks algas just üheaastane õppearenduse projekt, et saada ülevaade STEM valdkonna õppejõudude õpetamise võtetest, sh tava- ja hübriidõppes, ning nende mõjust üliõpilaste õpitulemustele inseneri- ja loodusteaduskonnas, sh esmakursuslaste väljalangevuse põhjustest. Uuringu tulemustest lähtuvalt saab täpsustada õppearenduse keskuse edasisi tegevusi.

Keskuse töötajate sõnul on õppejõudude huvi keskuse pakutava vastu tõusuteel, nõustamine on tulnud õppejõule lähemale ning tekkinud on õpikogukond. Suurimaks väljakutseks on vaadelda kogu õppeprotsessi tervikuna, nn ühtse ökosüsteemina. Väljakutseks on ka õppejõudude motiveerimine ja nende töö väärtustamine, milleks alustatakse nn raskete ainete õpetamisel saadud üliõpilaste tagasiside erisuse analüüsimisega inseneri- ja loodusteaduskonnas.