Kui plagiaat õõnestab teadusuuringute usaldusväärsust, paljastab sellele järgneda võiv tagasilöök sügavaima kriisi: akadeemilise aususe eest võitlevate häälte vaigistamise. 

Vanasõna „targem annab järele“ või „tõde tõuseb, vale vajub“ kahjuks enam ei aita – ebaeetiliste jõudude jultumus aina kasvab. 

Irooniaga võiks öelda, et sarnaselt muudele valdkondadele on ka plagieerimine „suure arenguhüppe“ teinud, sest varasematest üksikjuhtumitest on see kujunenud nüüdseks laialdaseks probleemiks, mida toidavad röövellikud ajakirjad ja ebaeetilised teadlased, kes otsivad lühemaid teid tunnustuseni. 

Petja ei häbene, vaid asub hoopis paljastajat ründama ja mustama

Kuid probleem ei piirdu ainult teadustööde ebaseadusliku kopeerimisega – see laieneb ka sellele, mis juhtub, kui keegi julgeb sellele tähelepanu pöörata. Probleemi paljastajatele, st teadlastele, kes toovad sellised ebaeetilised rünnakud avalikkuse ette, järgnevad sageli karmid tagajärjed, sealhulgas sihitud ahistamiskampaaniad, mille eesmärk on neid diskrediteerida. See tagasilöök võtab sageli küberkiusamise vormi, kus sotsiaalmeedia platvormid ja e-posti võrgud muudetakse relvaks valeväidete levitamiseks ja inimeste vaigistamiseks hirmu abil.

Tagajärjed neile, kes seisavad plagiaadi vastu, on tõsised. Ajalugu on täis näiteid teadlastest, kes on paljastanud ebaeetilisi praktikaid, kuid leidsid end ikkagi tõrjutuna või kiusatult ja alistunult. 

Kogemused näitavad, et teadlased, kes on püüdnud paljastada petturite tegevust, saavad „karistuse“:  nende koostööpartneritele on saadetud ähvardusi ja teadlast laimavaid e-kirju. Kogetakse ka isiklikke rünnakuid, mis on suunatud teadlase maine kahjustamiseks. Need taktikad ei ole lihtsalt isiklik kättemaks, vaid kalkuleeritud katsed kaitsta neid, kes saavad ebaeetilisest tegevusest kasu, ning samal ajal heidutada teisi ebaõigluse ja pettuse vastu üles astumast.

Küberkius on aina hirmutavam ja sunnib teadlasi vaikima

Teadusmaailmas toimuv küberkiusamine on eriti salakaval, kuna see ründab nii teadlase professionaalset kui ka isiklikku elu. 

Sellised tegevused ei kahjusta ainult üksikisikut, vaid loovad ka nn külmumise efekti kogu akadeemilises kogukonnas. Kui teadlased näevad, kuidas nende tublid kolleegid saadetakse veebis „tuleriidale“ ebaeetiliste tegude paljastamise eest, võivad nad kõhklema hakata, et kas tasub hakata sarnaste probleemidega võitlema ja pettureid paljastama. Ühtlasi kardavad nad – ja põhjusega – muutuda ise sihtmärkideks.

See hirmukultuur kujutab endast tõsist ohtu akadeemilisele aususele. Kui teadlased vaigistatakse või neid diskrediteeritakse plagiaadi vastu astumise eest, kannatab kogu süsteem. Tulemus on see, et ühiskonna usaldus teadusuuringute vastu väheneb, koostöö laguneb ja tõe otsimine jääb enda kaitsmise kõrval teisejärguliseks. 

Suur osa teadusinstitutsioonidest ei suuda ka teadlastele, kes neid ebaeetilisi või kuritegelikke olukordi paljastavad, pakkuda piisavat tuge – ja nii satuvad viimased tihti pikemaajalise ahistamise ohvriks, samal ajal kui kurjategijad ei vastuta millegi eest või pääsevad igasugusest karistusest.

Vaja on süsteemset muutust

Olen seisukohal, et selle probleemi lahendamine nõuab süsteemset muutust. Ülikoolid ja ajakirjad peavad tugevdama oma poliitikat plagiaadi ja rünnakutega tegelemisel, samas peaksid nad pakkuma selgeid mehhanisme nende teadlaste kaitsmiseks, kes paljastavad kõiki neid ebaeetilisi tegevusi. 

Sotsiaalmeedia platvormid peavad samuti võtma suurema vastutuse küberkiusamise tõkestamisel akadeemilistes ringkondades. Kõige olulisem on, et akadeemiline kogukond looks või arendaks välja sellise kultuuri, mis hindab teadlaste ausust vaikimise asemel – kultuuri, kus ülesastumist ja võitlust ebaeetiliste võtete vastu vaadeldaks kui julgustükki, mitte kui ohtu karjäärile või kiusajatele võimu andmist.

Võitlus plagiaadi ja küberkiusamise vastu ei ole ainult üksikute teadlaste kaitsmine – see on küsimus akadeemilise maailma kaitsmisest. Teadmised sõna otsese mõttes õitsevad aususe, läbipaistvuse ja koostöö peal – need on väärtused, mida tuleb iga hinna eest kaitsta. 

Üheskoos ebaeetiliste tegevuste ja kuritegelike rünnakute vastu seistes saame tagada, et teadusmaailm jääb kohaks, kus tõde valitseb hirmu üle ja edasiminek on juhitud aususest, mitte hirmust. 

*Artikli aluseks on autori isiklik kogemus.