Mari Öö Sarv | Fotod: Karl-Kristjan Nigesen

Milliste mõtete, plaanide, ideaalidega Sa teadus­prorektori koha vastu võtsid?

Teadusprorektori esimene ülesanne on tagada teadustöö kvaliteet ja sealt algavad kõik väljakutsed – kuidas seda siis tagada?

Kõige tähtsam on see: heade teadlaste ümber koondub häid teadlasi. On ka erandeid, aga enamasti ei teki hea teadus tühja koha peale. Kui vaadata, kust tulevad tugevad doktorandid, siis enamasti tugevate teadlaste juurest. Ta on kellestki eeskuju saanud, tal on endal superjuhendaja või tema juhendaja sõber on olnud hea juhendaja, ta on käinud välismaal heas laboris järeldoktorantuuris vmt. Kahjuks näen tihti, kuidas suure potentsiaaliga doktorant – intelligentne, loova ja analüütilise mõtlemisega, heade oskustega – satub nõrga juhendaja juurde või keskpärasesse uurimisgruppi, kus teda ei toetata, ta ei saa indu ja julgustust ning tal pole ka võrdlusmomenti ehk ta ise ei tea, et see on kesine uurimisgrupp.

Mis meelitab ülikooli rohkem tugevaid teadlasi, häid juhendajaid?

Inimesed kipuvad arvama, et kõik hakkab rahast peale, aga see pole nii. Teadlased ei tule teadust tegema sellepärast, et siin on raha – me oleme piisavalt targad inimesed, et minna panka analüütikuks või rajada oma firma ja niimoodi rikkaks saada. Enamasti motiveerib teadlast midagi muud ja üks asi on kindlasti keskkond, kus on teised targad inimesed – kus saab oma ideid jagada ja teiste omi vastu võtta, midagi huvitavat koos teha.

Hea uudis on, et sellise keskkonna loomine ei maksa mitte midagi, halb uudis aga: seda on küllaltki raske teha, sest vaja on muuta inimeste käitumist ja hoiakuid. Keskastmejuhid saavad siin palju ära teha töökultuuri kujundamise kaudu ning tagades, et uued välisprofessorid leiaksid siit toetava pinnase.

Suhtlemiseks avatud keskkonna idee on selles, et nii hakkavad parimad praktikad levima. Kui näed, et keegi on hea ja tunnustatud teadlane, publitseerib hästi, on oma teadustulemused ka ettevõtlusse viinud, saad alati minna tema juurde ja küsida, mida ta õigesti tegi. Või kui näed, et sinul doktorantide juhendamine ei õnnestu, siis saad alati kellegi teise uksele koputada ja küsida, mida sa valesti teed.

Kui siin kampuses ringi liikuda, leiab väga palju pikki koridore kinniste ustega. Tea, kas seinte lõhkumisega saab ka teadusele avatust juurde?

See on küsimus arhitektidele ja sisearhitektidele – kuidas luua ruume, kuhu inimesed tahavad tulla ja kus tekib ka juhuslikke, planeerimata ja ettearvamata seoseid. Linnaku keskkonna küsimus on vaat et teadusküsimus, aga minu jaoks teaduskvaliteedi küsimus. Kas inimestel on kohti, kus kokku tulla ja rääkida, kohti, kus on mõnus olla ja saab üksinda mõelda? Kas nad saavad oma eksperimente teha, ka teistega koos? Kas nad saavad seda kõike oma muu eluga ühendada või tuleb linnakust ära minna, kui nad tahavad süüa, sportida, lauamänge mängida või raamatuid lugeda?

Mina olen füüsilise keskkonna suhtes väga tundlik, ümbrus on hästi oluline. Pikad koridorid ja kinnised uksed ei soodusta mingit omavahelist läbikäimist. Muidugi on teadlasel vaja vahel üksinda mõelda ja keskenduda. Aga me saame selle pimeda, steriilse ja impersonaalse keskkonna teha paremaks ka nii, et see sobib ka introvertidele. Ja introvertki tahab vahel kellegagi rääkida, või on rõõmus, kui keegi temalt oma ideede kohta tagasisidet küsib.

Kuidas sellist kesk- ja õhkkonda luua, mis meelitab talendid TalTechi?

Oleme arutanud, kuidas soodustada omavahel paremat läbikäimist. Üks võimalus on noorte teadlaste mentorlus: vanemad, kogenud teadlased, kes on innustunud ja kannavad ülikooli väärtusi, jagaksid noortega paremaid praktikaid, julgustaksid ja toetaksid noori.

Teine idee sai alguse juba eelmisest juhtkonnast, kes pani paika akadeemilise arengukava fookusteemad. Mõte oli selles, et inimesed ja fookusteemade koordinatsioonikogud töötaksid üle teadusvaldkondade, üle teaduskondade ja instituutide ning üle uurimisrühmade. Sellega saaks ka tagada, et parimad praktikad leviksid ühest kohast teise – loodetavasti inimesed jälgivad ja analüüsivad ennast ja võtavad need parimad praktikad üle.

Kolmas mõte on siduda doktorante tõhusamalt kokku paremate doktoriõppe kursustega, kus nad saavad omavahel rohkem suhelda ja näevad, et mõnes uurimisgrupis on kasutusel sellised meetodid, mida oma juhendaja ei tea, või on just enda juhendajal paremad, mida teistega jagada. Eesmärk on, et vaadatakse kriitilise pilguga laiemalt ringi, kuidas üksteise parimaid teadmisi ja kogemusi kasutusele võtta.

Lisaks inspireerivale keskkonnale ja avatud õhkkonnale on kindlasti veel motivaatoreid?

Hästi toimivad tugiteenused on üks neist. Riigi tasandil me näeme, et bürokraatia ja asjaajamine käivad pea nähtamatult. Kui seda on võimalik riigi tasemel teha, siis saab ülikoolis ka.

Tugiteenustega on seotud ka järgmine suur väljakutse: selleks, et teadlane saaks keskenduda oma põhitööle, milleks on teaduse tegemine, õpetamine, raha sissetoomine ja doktorantide juhendamine, peaks ta vabastama üheeuroste riigihangete korraldamisest. Tugiteenusega peaks olema kaetud kogu projekti elukaar, alates taotlemisest lõpetades auditiga. Teadlasele jääb vaid erialane spetsiifiline osa ja selle eest ta loomulikult ka vastutab.

Atlase järgi on meil praegu 117 uurimisgruppi, aga pool neist pole kordagi kusagilt mingit raha taotlenud. Uurimisgrupi juhi ülesanne on vastutada oma uurimisgrupi eest ja see tähendab kindlasti ka raha sissetoomist. Rõhutan, et teadusgrupi juhil on vastutus oma teadusgrupi ees, tema tagab grupile raha sissetoomise, doktorantide juhendamise, korraliku publitseerimise ja seda kõike akadeemilise eetika norme järgides.

Kui ta kõiki neid asju teha tahab, saab ülikool aidata tugiteenustega – hoida järge, millised taotluskutsed on väljas; aidata grandi kirjutamisega – eeldus on muidugi, et tema tuleb teadusideega ja selle osa ka kokku kirjutab; kui see grant tuleb, aidata lepingute sõlmimisega, projekti aruandluse ja lõppauditiga.

Kõik see peaks olema tugiteenuste osa palju tugevamalt kui praegu. See tähendab nii akadeemiliste struktuuride projektihalduse võimekuse kui ka teadusosakonna võimekuse suurendamist – rahalist ressurssi lisainimeste juurdevõtmiseks, kes suudaks selle toe ka tõesti välja vedada.

Mida rahaga veel saab teha?

Peame kastma neid taimi, kes vilju kannavad – panema raha sinna, kus näeme, et inimestel on motivatsiooni, midagi on juba tehtud ja inimesed tahavad ka ise end aidata.

Kas selline „kastmine“ hõlmab ka lootustandvaid „seemneid“?

Jaa. See on mu kolmas suur väljakutse: kuidas toetada noori lootustandvaid teadlasi, kes on ehk just oma doktorikraadi kätte saanud. Akadeemilises karjääris on üks ebameeldiv aeg, ma nimetan seda „akadeemiliseks surmaoruks“. See on just siis, kui oled oma doktorantuuri või järeldoktorantuuri lõpetanud ja enne, kui hakkad tenuuri taotlema. Samal ajal inimesed enamasti loovad perekonda ja tahavad paikseks jääda, kuid kindlat töökohta ei ole ja nad peavad suure konkurentsi tingimustes lühikeste töölepingutega minema sinna, kust mõne sobiva projekti leiavad. Tean ise väga andekaid inimesi, kes 4–5 aastat elavad sisuliselt kohvrite otsas – kui tööleping siin lõpeb, läheb uude projekti Austraaliasse, kui seal töö tehtud, siis Kanadasse...

Ühel hetkel hakkab see inimese elu nii palju segama, et ta otsustab akadeemilise asemel mõne muu eluvaldkonna kasuks. Mis ei ole halb, kui sa oledki nii planeerinud. Küsimus on nende inimeste toetamises, keda me tahaksime hoida. Oleme arutanud, et ehk saame ise oma ülikoolis teha sellise vaheastme, mis aitab neid inimesi hoida. Ülikool saab aidata rahastust taotleda, karjääri edasi planeerida, leida maja sees nõustajaid. Noorteadlaste teema on minu jaoks hästi oluline.

Veelkord: peame kastma neid taimi, mis vilja kannavad. Teadlased, kes ise endale aktiivselt teadusgrante taotlevad, peaksid saama ülikoolilt tuge riskide maandamiseks, kui nad mõnes tugevas taotlusvoorus napilt välja jäävad. Võiks olla ülikooli enda puhvergrant aastaks, enne kui järgmises taotlusvoorus saab uuesti proovida.

Kas ülikooli eelarvest leiab sellise puhvergrandi materjali?

Raha ümberjagamise teema on keeruline – kui keegi saab rohkem, siis keegi teine saab vähem. Aga siiski saab ka rahaliste instrumentidega inimesi motiveerida. Kui teadlane tunneb, et teda toetatakse, siis ta julgeb ka rohkem riske võtta, et suur grant ära tuua.

Ülikooli eelarve kujuneb kõrghariduse tegevustoetusest ja teaduse baasfinantseerimisest, mis aga siin läheb kõik ühte potti ja eurodel pole enam silti juures, mis kust pärit ja milleks mõeldud. Minu meelest mingid sildid võiks siiski jääda: et teadusraha jääks teadusesse ja samamoodi õpperaha jääks õppesse, sellega ei tohi finantseerida nõrku teadusgruppe, kes ise rahastust sisse ei too.

Doktorantidega on pidev mure nii ülikoolil kui ka ühiskonnal: mõne silmis on neid liiga vähe, teise jaoks liiga palju, kolmas ei mõista, milleks. Mis on parasjagu ja kellele me neid koolitame?

Inimesed arvavad, et doktorikraad on see, mis teeb sinust teadlase, aga see on hästi kitsas vaade. Rahvusvaheline statistika ütleb, et 4–6% doktorikraadiga inimestest jõuab tenuuriprofessori ametikohale. Nii et kui doktoriõppesse minna akadeemilist karjääri silmas pidades, peab olema üliandekas ja ülienesekindel samaaegselt.

Doktorikraad lihtsalt tõestab, et sa oskad teadust teha. See on justkui akadeemiline juhiluba, aga see ei kohusta akadeemiasse jääma. Peame laiemalt vaatama, mida doktorikraadiga inimene saab teha – mitte valmistama neid ette akadeemiale, vaid ka tööstuse või avaliku sektori jaoks.

Doktorikraad tähendab seda, et inimene oskab lahendada keerulisi reaalse elu probleeme, kasutades teaduslikke meetodeid. Ja seda oskust saab kasutada ning see on vajalik absoluutselt igal pool. Kui doktorant ennast niimoodi defineerib, pole tal enam ees kitsas karjäärivalik, et kui teaduskraad käes, ei jää enam muud üle kui ülikoolis tööd leida ja mujal teda ei taheta.

Aga nüüd tuleb oluline komponent: doktorantidele tuleb anda rohkem üldoskuseid, mis aitavad neil ülikoolist välja minna. Kindlasti tähendab see ka oskust suhelda väljaspool akadeemilist süsteemi, aru saada ja ennast arusaadavaks teha ka teaduskaugele inimesele. Samuti võiksime võtta doktorantuuris täiesti eraldi suuna: doktorant, kes läheb tööstusesse või alustab oma firmat, vajab rohkem teadmisi äriplaani koostamisest, intellektuaalomandist, turgude küpsemisest. Peame looma mindset’i, et on okei minna oma doktorikraadiga majast välja ja luua oma ettevõte.

Lähen veelgi kaugemale ja ütlen välja sellise ebapopulaarse asja: kui sa kukud doktorantuuris teisel aastal välja, sest leidsid, et see pole päris sinu jaoks, aga sul tekkis hea äriidee ja sul on hea suhe oma juhendajaga ning mõistad, kuidas teadus toimib, siis me oleme siit välja saatnud inimese, kes suudab tööstuses lisandväärtust anda ja sellega on ülikool ühiskonna ees oma ülesande täitnud. Pole ju välistatud, et see inimene tuleb hiljem tagasi ja teeb ka oma doktorikraadi ära. Brian May oli oma doktorikraadi füüsikas ära teinud, kui Queen lõpetas.

Üks suur küsimus veel: teadusülikoolis peavad olema teadus ja õpe seotud. Kui meil on teadusgrupid, kes ei õpeta, ning õpetavad inimesed, kes teadust ei tee, siis see ei ole teadusülikoolile sobilik olukord. Kui üliõpilaste ees seisab kogu aeg inimene, kellel endal pole doktorikraadi või kes pole juba 10 aastat teadust teinud, siis kuidas ta oskab oma õpilastele öelda, kus teaduse front praegu on, võib-olla ta õpetab 10 aastat vanu meetodeid? Peaksime juba bakalaureuse- ja magistritasemel õppijatele näitama, mis asi see teadus on ja millega teadlane tegeleb, et neil saaks üldse tekkida mõte doktorantuuri astuda. Näiteks kuuled loengus teadlast väga huvitavalt rääkimas, kuidas ta oma uurimisgrupiga äädikakärbeste vastseid uuris. Kui sul kunagi sellist näidet ees ei ole, siis sa ei oskagi arvata, et see on üks võimalus ja pakuks sulle huvi.

Eriti mõjukas on selline variant, kui bakalaureuse- või magistritudengina oled mõnes suures ja edukas teadusgrupis lõputööd tegemas. Teaduse keskkond hakkab sind mõjutama, hakkad oma eeskujude järgi käituma. Võib-olla sa ei taha sinna jääda, aga kindlasti see muudab inimest ja seegi on lisandväärtus.

Kui inimesel on niikuinii plaan minna äriellu, siis milleks veel mõned aastad õpingutele pühenduda? Lisandväärtus sellest, et oskaks lahendada keerulisi reaalse elu probleeme, kasutades teaduslikke meetodeid, ei ole inimestele tuttav mõte.

Just, aga peaks olema.

Pole vaja öeldagi, et hea magistrikraadiga insener annab tööstuses kindlasti suurt lisandväärtust. Kuid kui sind huvitab maailm laiemalt ja tahad midagi ise luua ja sul on ka hea kriitiline meel, siis on doktorantuur sulle intellektuaalselt huvitav. Ja teiseks, kui kasvõi oma pooliku doktorikraadiga siit välja lähed, suudad õigesse kohta sattudes ikkagi veel rohkem maailma muuta.

Mul on viimasest ajast mitmeid näiteid, kus inimesed, kes end ettevõtluses teostavad, tunnevad, et neil on midagi puudu, tahaks maailma üle laiemalt mõelda ja suuremat pilti ette saada, tulevad ülikooli tagasi. Peaksime doktorantidega olema paindlikumad: tööstusdoktorantuur on praegu alakasutatud meetod, seal lahendame ettevõtete probleeme teaduse abil koos firmadega ja doktorant ei pea valima, kas palk või teadus. See muidugi eeldab, et on teadusmahukas firma, kus on vaja vähemalt alustavat teadlast, ja selliseid Eestis kahjuks palju ei ole.

Teine võimalus on sisustada ära doktoriõppe eksternatuur – võimalus teha doktoritööd hobi korras. Ka mina ise ei ole tahtnud ülikooli hobidoktorante, sest olen kartnud, nad ei saa pühenduda, et teha teadust uurimisprojektides, kus ülikool on endale võtnud tähtajalised kohustused. Tegelikult võiks selline võimalus siiski olla. Näiteks inimestele, kellel on tulemuslik karjäär juba seljataga. Nad ei taha enam suuremat maja, paremat autot, rohkem raha, veel ühte firmat ja karjääriredelil tõusta, tahavad ehk hoopis natuke järele mõelda ja iseennast arendada. Eksternatuur ei pane peale ajalist survet tähtaegadega, saad omas tempos liikuda. Või siis pool koormust – kui nominaalaeg on neli aastat, siis neile oleks kaheksa.

Kõige tähtsam nende eri doktorantuuri vormide juures on üks: ei mingeid järeleandmisi kvaliteedis, olgu ekstern, tööstusdoktorant või poole koormusega doktorant – doktoritöö peab ikkagi põhinema headel publikatsioonidel. Ehk siis tulemus on kõigil sama, erineb vaid see, kui kiiresti või kus töötades on see tehtud.

Meil on kõik doktorandid ülikoolis nooremteaduritena palgal. See ilmselt aitab doktoriõpingute ajal sissetulekuriske maandada – ei pea valima, kas õpin või töötan, sest õppimine ongi töö, küsimus on vaid palga suuruses.

Ma saan väga hästi aru, et inimeste esimene prioriteet on pereelu ja perele sissetuleku tagamine ning selleks on vaja leida kindel töökoht.

Mõnedel aladel on potentsiaalsed doktorandid ehk siit väljaminevad magistrid nii kõrgelt tasustatud, et raha pole doktorantuuris mitte mingi motivatsioon. Teisalt, sellistes uurimisgruppides, kes endale ise grante sisse toovad, on doktorantide palk paari tuhande euro ringis.

Kuid nagu alguses rääkisin, on peale raha teisigi motivaatoreid: doktorant tahab tulla sellisesse teadusgruppi, kus juhi silmad säravad, kus juht suudab innustada ja motiveerida, kus on lisaks juhendajale teised doktorandid ja teadlased, kellega häid ideid arutada.

Kui palju meil selliseid uurimisgruppe praegu on?

Selliseid on aina rohkem, kus inimeste omavaheline keemia on hea ja keskkond toimib. Dmitri Vinnikovil näiteks on nii lahe uurimisgrupp, et ma tahaksin ise seal doktorant olla. Maarja Grossbergi uurimisgrupis on hästi mõnus keskkond ja näiteks Jaan Raik on hea juhendaja – lihtsalt et tuua mõned näited. Päris palju on selliseid, kes teevad seda tööd, mida nad armastavad, ja teevad seda tööd hästi. Neid peaks selle eest ka väga tunnustama.