Arutluse all on aga küsimus, kas senisest suurem proportsioon peaks tekkima tehnikateadustele, millelt oodatakse suurt panust nii Eesti ühiskonna kui ka selle majanduskasvu edenemisse. Otsuseid tehakse veel sel aastal ning juba järgmisest aastast saaks Eestis seda olukorda muuta. See puudutab erinevate tööstusharude arengut laiemalt, aga ka vastava valdkonna spetsialistide, teadlaste ja tippteaduse olemasolu. Tehnikaülikool aitab teemasse selgust tuua.

Eesti, olgugi väikeriik, on maailmale andnud mitmeid uusi lahendusi. Neid välja töötanud eestlased on õppinud just Eesti ülikoolides, paljud neist Tallinna Tehnikaülikoolis. Olgu selleks Iseauto, Skype või digiriik. Meie ambitsioon riigina võiks aga olla veelgi suurem, ja selleks, et välja töötada uudseid tehnilisi lahendusi, tuleb tehnikavaldkonda ka panustada, järjekindlalt. Liiatigi on tänased tehnoloogiad oluliselt keerulisemad, kui aastal 1994, mil erinevad loodusteadused moodustasid teadusuuringute mahust väiksema osa  –  35%, tehnika- ja arstiteadused olid aga kõrgemalt väärtustatud kui täna.

Meie tulevik on seotud tehnoloogiatega

Maailma Majandusfoorumi tulevikutöö raportist selgub, et 2025. aastaks täidavad enam kui pooli tööülesandeid masinad. Masinate kasutuselevõtuga kaob globaalselt hinnanguliselt 75 miljonit töökohta, kuid uued tehnoloogiad toovad juurde ka 133 miljonit uut ametikohta. Ennekõike on selleks vaja tehnikateadlasi ja insenere. Suunates teadus- ja arendustööks (TA) vajalikke vahendeid tehnikateadustesse oleme paremini valmis tulevikutrendideks ning suudame ka ise vajalikke lahendusi pakkuda.

Kas jõuame järgi? Või läheksime ette? 

Arendustegevuse ja innovatsioonistrateegia „Teadmistepõhine Eesti“ seadis eesmärgiks, et 2020. aastaks on ettevõtete tootlikkus vähemalt 80% EL keskmisest. 2017. aastal oli see 74,4%. Samas on täna keskmisest oluliselt maha jäänud meie tööstus – Eesti tööstuse tootlikkus hõivatu kohta moodustas 2017. aastal 55,4% EL keskmisest, sh töötlev tööstus 49,7%. 

See näitab, et meie tootmine peaks olema rohkem automatiseeritud/mehhaniseeritud ning me peaksime tegutsema sektorites, millel on suurem lisandväärtuse potentsiaal, ehk mõtlema, kuidas võimalikult efektiivselt kasutada tootmise sisendeid, et toota kindlas koguses ja väärtuses kaupa. Tööstussektoril on võtmeroll tootlikkuse kasvatamisel, ning sektor ise on tihedalt seotud insener-tehniliste võimekuste ja arengutega. Suunates TA vahendeid tehnikateadustesse, panustame eesmärgipärasemalt majandusarengusse ja lisandväärtuse kasvatamisse.

Üks pikema ajalooga tehnikateaduste valdkondi Eestis on energeetika. Eesti energiasüsteemi ootavad järgmise 30 aasta jooksul ees väga suured muudatused ja uuendused:

• kasvab nõudlus uute energiatootmise ja -salvestamise tehnoloogiate järele,
• kasvab nõudlus kliimaneutraalsete, sh nullenergia lahenduste järele,
• kasvab nõudlus tarkvõrkude ja targa linna lahenduste järele,
• kasvab nõudlus energiasüsteemi suurema paindlikkuse järele,
• tekivad uudsed uurimist vajavad sotsiaalsed kooslused, nt nullenergiakogukonnad,
• ees ootab energiavõrkude desünkroniseerimine.

Energeetika on ülemaailmse kliimaarutelu keskpunktiks. Eestis on energeetikateadmised maailmatasemel. Tehnikateadlased on juhtrollis, et uusi kliimaneutraalseid lahendusi välja pakkuda. Tehnikateaduste osakaal Eesti teadusrahastuses peab kasvama.

Tehniline haridus tasub ära. Parema hariduse tagab parem teadus

Haridus- ja Teadusministeeriumi uuringu „Kutse- ja kõrgharidusõpingud lõpetanute edukus tööturul 2017“ üheks peamiseks järelduseks on, et tehnilist laadi haridus tagab kõrgema sissetuleku. Seega, vastavasse valdkonda suunatud TA investeeringud omavad ja omaksid ka lähitulevikus suuremat mõju nii lisandväärtuse loomisele, tööjõu tootlikkuse kasvatamisele kui riigi suuremale konkurentsivõimele. 

Teadus peab aitama Eestit hoida konkurentsis 

Teaduse rahastamine peab olema paremas kooskõlas Eesti ühiskonna vajandustega ja majanduse väljakutsetega. Selline on olnud üldine erinevate strateegiate ja ettevõtjate eesmärk ning Eesti 2035 strateegia koostamise üks soovitustest. Eesti ettevõtjad on pikalt rääkinud kvalifitseeritud inseneride ja tehnoloogiaspetsialistide puudusest, mille tõttu kannatab ka meie rahvusvaheline konkurentsivõime. Panustades enam vahendeid tehnikateadustesse, saame olla kindlamad, et antud valdkond ei kaota enda rahvusvahelist konkurentsivõimet ning meie tööandjate areng ja ühiskonda panustamine ei pidurdu spetsialistide puuduse tõttu. 

Tee on teada, kuid suund on vale

OSKA 2018. a uuring toob välja, et aastani 2026 tekib juurde info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud töökohti ning hõive kasvu on oodata ka puidutööstuses, elektroonika- ja elektriseadmete tootmises. Samas, kas ülikoolide lõpetanute arv nendel erialadel on piisav, et täita loodavad töökohad? Teiseks, kas TA-sse suunatavad vahendid peegeldavad ühiskonna ja ettevõtjate ootusi? Kas võimalikud muudatused eraldatavate vahendite struktuuris tehakse õiges suunas ja piisavalt kiirelt, sest muudatuste mõjud avalduvad teatud viiteajaga?   

Teadus- arendus ja innovatsioonitegevuse selgrooks on teaduslik uurimistöö. Uurimistoetuste jaotuse puhul on järgitud ajalooliselt kujunenud valdkondlikke proportsioone, kuid need on viimase 15 aasta jooksul lahku kasvanud Eesti ühiskonna ja majanduse vajadustest. Ülikoolidel ei ole võimalik pakkuda kõrgetasemelist haridust, kui teadusvaldkonnas ei toimu kõrgetasemelist akadeemilist teadustööd. Sinna takerdub ka areng. Uurimistoetuste valdkondlik jaotus peaks senisest paremini olema kooskõlas Eesti majanduse struktuuriga ja tulevikutrendidega. Tänaste uurimisrahastuste proportsioonidega on tulevik tume. Kas tõesti olime aastal 1994. paremas olukorras? Haridus- ja teadusministeeriumi soov muuta proportsioone on suur samm Eesti tehnikateaduste ja majandusarengu edendamise teel. 

Autor: Aleksander Vukkert, TalTechi teadus- ja arendustegevuse projektide peaspetsialist

Loe ka inseneriteaduskonna teadusprodekaani Argo Rosina artiklit samal teemal.