Otsustasin doktorantuuri astuda, sest juba bakalaureuse ja magistriõpingute ajal nautisin väga just laboris töötamist ja tahtsin teadusesse veel sügavamalt süüvida. Ka enne ülikooli õppima asumist huvitasid mind väga loodusteadused ja ka toitumine. Samas, kui internetis ringi vaadata, siis võib toitumise kohta leida väga palju, tihti vastandlikku, informatsiooni. Seega soovisin saada paremat arusaama toitumise biokeemiast ning üleüldiselt toidu maailmast.  Õpingute ajal avastasin, et see on veelgi rikkam ja põnevam valdkond, kui oleksin osanud oodata ja jäin oma valikuga väga rahule.

Tegelen doktorantuuris jääga seonduvate valkude uurimisega, need on valgud, mis suudavad kinnituda jääkristallide pinnale ja sellega takistada jääkristallide kasvu või kontrollida nende suurust. Kui mõelda, kuidas see on seotud toiduga, siis külmutatud toitude peamiseks kvaliteeti langetavaks teguriks on jääkristallid, mis võivad lõhkuda toidu struktuuri. Näiteks külmutatud marjade ja köögiviljade puhul lõhub jää taimerakke, mille tõttu muutuvad need pehmeks. Minu töö on neid valke toota, iseloomustada ja leida rakendusalasid toidus.

Valdkond, mida ma uurin on veel suhteliselt uus, esimesed taolised valgud avastati umbes 50 aastat tagasi ning eriti on tegemist uue suunaga kui rääkida aplikatsioonidest toidus. Samuti on valk, mida ma uurin hetkel kirjanduses täiesti kirjeldamata, nii et on põnev avastada, midagi uut. Mul oli võimalus osaleda spetsiifiliselt jääga seonduvatele valkudele pühendatud konverentsil Kanadas, kus kirjeldati teekonda avastamisest praeguse hetkeni, kus arusaamad nende valkude toimemehhanismidest on aina paremini kirjeldatud. Mul oli võimalus rääkida ka oma tööst ja kuna olin ainuke toiduvaldkonna inimene seal, siis oli selle vastu palju huvi.

Doktorantuur on minu jaoks olnud väga positiivne kogemus. Mulle meeldib see, et saan ise oma tööd planeerida ja oma graafiku järgi töötada. Samas teeb just see doktorantuuri keeruliseks, kuna pidin õppima aja planeerimist, realistlike eesmärkide seadmist ja ka seda, et kõik katsed ei tule esimesel korral välja. Erinevalt bakalaureuse või magistri õpingute ajal tehtud praktilistest laboritest, tuleb doktorantuuris ise välja selgitada, mis meetodid toimivad ja mis tingimustel. Üldiselt saan öelda, et kuigi doktorantuur on kahtlemata väljakutsuv, siis sama palju on see rahuldust- ja tähendust pakkuv.

Neile, kes on huvitatud doktorantuuri astumisest ütleksin, et neil on tegelikult juba kõige olulisem asi olemas – huvi. Peamine motivaator, mis mind igapäevaselt kooli kutsub, on huvi teada saada, kuidas mu eelmised katsed õnnestusid, mis järeldusi saan teha ja kuidas edasi liikuda. Üldiste soovitustena oskan veel öelda, et tasub olla avatud meelega, osata vajadusel abi paluda ja kui miski kohe ei õnnestu, siis see on tegelikult kõige parem koht kus õppida.

Doktorantuurist edasi minekuks on tegelikult mitmeid erinevaid võimalusi, kas jätkata teaduse suunal, akadeemias või minna hoopis tööstusesse. Tulevikku muidugi ette ei näe, aga hetkel tunnen, et teadus on see suund, mis mind kõige rohkem kutsub.