Meie igapäevaelu on täis süsteeme. Digiretsept, e-maksuamet, koolide infosüsteemid, haiglate järjekorrad, sotsiaaltoetuste taotlemine, ühistransport. Kui kõik toimib, ei pane me neid tähele. Kui ei toimi, tekib kiiresti abituse ja ebaõigluse tunne. Sellistes olukordades ei ole probleem enamasti „halb inimene“. Probleem on halvasti mõtestatud süsteem.

Eestis on viimastel aastatel korduvalt nähtud, kuidas head kavatsused põrkuvad tegelikkusega. Süsteem on tehniliselt olemas, kuid inimene ei saa aru, kuidas selles liigelda, kelle poole pöörduda või miks mõni otsus sünnib. 

Näiteks kasutab maksu- ja tolliamet automaatseid süsteeme, mis täidavad tuludeklaratsioone ja kontrollivad andmeid pankadega. Inimene saab teate, et deklaratsioon vajab täpsustamist, või ta ei saa seda esitada, sest osa andmeid pole üle tulnud. Tehniliselt töötab süsteem õigesti ja otsus põhineb reeglitel või algoritmil, inimene aga ei mõista, miks just tema teate sai, kas ta on midagi valesti teinud ja kuidas olukorda lahendada. Lõpuks laheneb probleem ühe ametniku tehtud klikiga, mida kasutaja ise teha ei saanud.

PRIA digitaalsetes ja reeglipõhistes süsteemides on toetuse tingimused loomulikult detailirohked. Otsused võivad tunduda ootamatud ja väikeettevõtja ei pruugi mõista, milline detail sai määravaks. Süsteem on korrektne, aga läbipaistvus kasutaja vaates nõrk. Ka ehitisregister on tehniliselt toimiv ning otsused põhinevad reeglitel ja dokumentidel, kuid kasutaja ei saa sageli aru, milline dokument on puudu või miks taotlus tagasi lükati. Või tuleb tervishoiuteenu­se pakkujalt e-kiri „teile on saabunud uus teade“, kuid selle nägemiseks tuleb siseneda tervishoiuteenuse pakkuja süsteemi. ID-kaardi või Mobiil-ID asemel tuleb seal teha uus konto e-posti aadressiga, mis hiljem ei pruugi korralikult töötada. Inimene tunneb end nagu Muhv, kes käib omaenda andmeid mitmest kohast välja otsimas ega saa aru, miks ei kasutata turvalist ja ühtset lahendust. Killustatud ja ebaloogilised süsteemid väsitavad kasutaja ära – ning ta otsustab lihtsalt mitte osaleda.

Meil ei ole puudu tehnoloogiast – meil on puudu oskusest süsteeme mõista ja juhtida. Siin jõuame olulise järelduseni: ühiskond vajab rohkem inimesi, kes oskavad IT-mõtlemist kasutada, isegi kui nad ei tööta IT-valdkonnas.

IT-taustaga inimestel on siin selge eelis. Aastate jooksul on neid õpetatud mõtlema süsteemides, töötama ebatäieliku info tingimustes ja nägema ette, kus asi võib katki minna. Nad teavad, et lahendus ei ole kunagi täiuslik ning et igal otsusel on kõrvalmõjud. Just seetõttu saab IT-inimesi „taaskasutada“ palju laiemates rollides kui ainult arendajana. Nad sobivad hästi komplekssuse tõlkideks – inimesteks, kes aitavad selgitada, miks süsteem käitub nii, nagu ta käitub, ja kus oleks mõistlik sekkuda.

Aga see ei tähenda, et ainult IT-inimesed suudaksid seda teha. Vastupidi. Me vajame rohkem ka õpetajaid, ametnikke, juhte ja spetsialiste, kes oskavad mõelda IT-loogika järgi, isegi kui nad ei kirjuta kunagi rida koodi või ei ole kunagi suutnud kaevuda tehisintellekti kõhtu.

Näiteks Eesti koolides ei ole probleemiks see, et õpetajad ei oska kasutada digilahendusi, mis omavahel ei harmoneeru. Probleem on selles, et keegi ei vaata tervikut: millised süsteemid dubleerivad üksteist, milline info on tegelikult vajalik ja milline tekitab lisakoormust. Sellist pilti ei saa näha ilma süsteemse ja IT-laadse mõtlemiseta.

Tervishoius ei peaks patsient olema projektijuht, et oma teekonnast aru saada. Kui vastutus on hajunud ja otsused killustunud, on see märk sellest, et süsteem ei ole tervikuna läbi mõeldud. Sama kehtib omavalitsustes, kus head digi­lahendused ei aita, kui inimene ei mõista, miks midagi tehakse või miks midagi ei saa.

Tehisintellekti ajastul muutub see oskus veelgi olulisemaks. TI suudab pakkuda kiireid ja veenvaid lahendusi, kuid ei küsi ise, kas eeldused on õiged või kas automatiseerimine on üldse mõistlik. Selleks on vaja inimesi, kes oskavad küsida õigeid küsimusi ja vajadusel süsteemi pidurdada.

Seepärast ei ole enam piisav, et IT-oskused jäävad kitsalt ühe valdkonna pärusmaaks. IT-mõtlemine – süsteemide, loogika ja seoste mõistmine – peaks olema osa üldisest haridusest ja täiendõppest, mitte ainult tehniline eriala.

Küsimus ei ole selles, kas IT kaob. IT ei kao. Küsimus on selles, kas meil on piisavalt inimesi, kes oskavad IT-loogika abil keerulisi probleeme lahendada, tehnoloogiat mõtestada ja ühiskonda koos hoida.

Tehisintellekti ajastul ei hoia meid koos algoritmid, vaid inimesed, kes oskavad süsteeme mõista – ja selleks tuleb IT-oskusi õppida palju laiemalt, kui seni oleme harjunud.

See ei tähenda, et IT-inimesed profileeritakse sunniviisiliselt ringi, sest ühiskond vajab jätkuvalt neid, kes hoiavad töös olemasolevaid süsteeme, arendavad ja loovad uusi lahendusi ning tagavad, et kriitiline taristu toimiks ka siis, kui kõik ei ole ideaalne. Samal ajal laieneb IT roll: tehnilise teostuse kõrvale kasvab vajadus inimeste järele, kes oskavad süsteeme mõtestada, hinnata automatiseerimise piire ja siduda tehnoloogiat päriseluliste otsustega. Tuleviku IT ei ole ainult koodi kirjutamine, vaid ka vastutuse võtmine selle eest, kuidas süsteemid inimesi mõjutavad.

Seega lahendus on mitte IT kitsendamine, vaid selle mitmekesistamine ja avamine: anda IT-taustaga ja IT-mõtlemisega inimestele võimalus liikuda haridusse, tervishoidu, avalikku sektorisse ja juhtimisse ning samal ajal õpetada ka teistele valdkondadele IT-mõtlemise aluseid. Nii muutub Eesti tugevus „IT“ osaks ühiskonna otsustusvõimest – just seal, kus keerukus kasvab kõige rohkem.

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.