Õppejõu igapäevaelu võib üsna kurnav olla – enamus ajast kulub õpetamisele, uurimistööle ning üliõpilaste innustamisele, et nad ikka tähtede poole pürgiksid. Ent on ka üksikuid, kes plagieerivad ja kasutavad lubamatuid otseteid, mis on vastuolus kõige sellega, mille eest meie õppejõududena seisame. Selles kassi-hiire mängus pole midagi uut ning mõlemal osapoolel näib olevat arenemisvõimalusi.
Plagiaat ei ole mingi äsjasündinud pahe, varasematel aegadel on sellele hoogu andnud kummituskirjutajad, erinevatest allikatest (raamatud, internet jne) pärit kopeerimis- ja kleepimistegevused ning muud sarnased võtted. Plagiaaditarkvara on olnud meie tõeline päästja, sest viimase kümnendi jooksul on sellised tehnoloogiad akadeemilistele ringkondadele palju kasu toonud. Ometi on praegu uudiseks see, et tehnoloogia on meie vastu pööranud ning tehisintellekti (AI) juhitud robotid, näiteks ChatGPT, on saanud „uuteks kurjategijateks“. Tegemist on tööriistaga, mis kätkeb endas tohutul hulgal internetis saadaolevaid teadmisi ning pakub vastuseid vestluse vormis. Nagu võiski oodata, on vallandunud murelike õppejõudude ja ülikoolide hädakisa, kusjuures paljud tunnevad hirmu, et kõigist meie üliõpilastest saavad kurikuulsad (ja edukad) petturid. Avaldatud on rohkelt materjale sellest, kuidas ChatGPT väljund on juba lollitanud erinevaid ülikoole ning riiklikke eksamiasutusi (õiguse, meditsiini jne valdkondades). Selline lähenemine on muidugi murettekitav, ent loodetavasti saame pärast hüsteeria vaibumist faktidele rahulikult otsa vaadata ning näha olukorda sellisena nagu see tegelikult on. Lõppude lõpuks, vaatamata kogu kärale, on isejuhtivad autod siiski nišiturg, ning mida vähem räägitakse nn 3D-printimise revolutsioonist, seda parem.
Juriidiliselt saab ainult inimene autor olla
Intellektuaalomandi seaduste järgi saab autoriks või leiutajaks pidada ainult inimest. Nii on näiteks Euroopa Patendiameti andmetel DABUS-i patendijuhtumis tehisintellektiga loodud leiutised patenteeritavad vaid juhul kui leiutajaks on märgitud füüsiline isik. Samamoodi väideti USA-s autoriõiguste vaidluses ahvi poolt tehtud selfie üle - ahvile, kes ei ole inimene, ei saa USA seaduste kohaselt autoriõigusi anda. Seega jääks iga üliõpilase poolt ChatGPT abil läbi viidud plagiaat ikkagi tema enda tööks, mille eest vastutaks ainult tema. ChatGPT on lihtsalt tööriist, pisut parem kui varasemad, ent kindlasti mitte viimane omataoline.
Siin on ära toodud lühike ülevaade võimalikest lahendustest:
- ChatGPT stiilis AI juhitud robotid on keelatud – see on äärmiselt ebatõenäoline. Kuigi ChatGPT kasutab veebiressurssidest pärit materjali ja võib seega rikkuda nende ressursside autoriõigusi, tuleb meeles pidada, et USA ülemkohus otsustas 1980. aastatel peetud Sony Betamaxi kohtuasjas, et kui kõnealusel tehnoloogial on olulisi õigusi mitterikkuvaid kasutusalasid, siis ei saa eitada teiste õigusi osaleda legitiimsetel ja vaieldamatutel ärilistel eesmärkidel. See õigusfilosoofia on digitaalse sfääri autoriõiguse küsimuste tõlgendamise juures kogu maailmas laialdaselt omaks võetud, välja arvatud juhtudel, kui toimub reaalne intellektuaalomandi õiguste rikkumine pahatahtlikul eesmärgil (nt Napsteri juhtum, Pirate Bay juhtum jne).
- ChatGPT stiilis AI juhitud robotid kasutavad vesimärke tehisintellektiga loodud lõpptoote tuvastamiseks - see sõltub valdkonna standardite, parimate tavade, juriidiliste nõuete jms väljatöötamisest ja vastuvõtmisest.
- Tehisintellektiga loodud töid tuvastava plagiaadivastase tarkvara arendamine. See on võimalik juba praegu, kuna saadaval on tõhusad tehisintellekti sisudetektorid (Coalition Technologies, Copyleaks jne). On vaid aja küsimus, millal plagiaaditarkvara ChatGPT vastu võitlemiseks välja arendatakse.
- Tehnoloogiat kõrvale jättes saavad õppejõud endiselt naasta heade vana kooli hindamismeetodite juurde, nagu näiteks traditsiooniline suletud raamatuga eksam auditooriumis, käsitsi kirjutatud eksamivastused, suulised eksamid, ajamahukad suulised individuaalsed lõputööde kaitsmised jne.
Nagu kuulus prantsuse kirjanik Jean-Baptiste Alphonse Karr 1849. aastal kirjutas “pluss ça change, plus c'est la même chose” – mida rohkem asjad muutuvad, seda enam jäävad nad samaks.