Jakob Kübarsepp kirjutas Trialoogis, et Tallinna Tehnikaülikooli ja selle eelkäijate – Tallinna Tehnikumi, Tallinna Tehnikainstituudi ning Tallinna Polütehnilise Instituudi – õppejõud ja teadlased on andnud märkimisväärse panuse eestikeelse tehnikasõnavara loomisse ja arendamisse.
Eesti keel tõusis kõrgharidus- ja teaduskeeleks 1920.–1930. aastatel. Tehnikakeele sihipärase ja süsteemse arendamisega tegi algust Eesti Tehnika Selts (ETS). Selle eestvedamisel alustasid 17. detsembril 1918 tööd ETS Tehnilised Erikursused – seda kuupäeva peab Tallinna Tehnikaülikool oma asutamispäevaks ning 2026. aasta septembris möödub asutamisest 108 aastat.
Tehnikaterminite arendamisel osalesid lisaks ETS-ile Eesti Inseneride Ühing ja Tartu Õpetajate Selts. 1933. aastal ilmus esimese eestikeelse tehnikasõnastiku osa „Illustreeritud tehnikasõnastik. I osa. Masinad ja tööriistad“. Sellest pärinevad mitmed tänapäevalgi kasutusel olevad terminid, nagu „keevitama“, „keere“, „liigend“, „pidur“, „sidur“. 1936. aastal pandi ehitusvaldkonnas kirja hulk oskussõnu, millest siiani on kasutusel näiteks „koormus“, „korrus“, „raketis“, „sarrus“, „tarind“. Samuti aitasid eestikeelset oskussõnavara juurutada enne Teist maailmasõda ilmunud kõrgkooliõpikud.