Uuringus on tehtud kokkuvõte varasematest teede aluste ja teekatete eluigasid käsitlevatest uuringutest. Lisaks tehti erinevaid laboratoorseid katsetusi, et võrrelda Pakri gneissi omadusi kohalikku päritolu paekivikillustikega. Laboratoorsete katsete tulemused näitasid, et Pakri vesisalvesti ehitusega välja kaevandatava gneissi vastupidavus mehaanilisele kulutamisele on ca 5-6 korda parem võrreldes paekivikillustikuga. Uuringu tulemuste põhjal leiti, et gneissist killustik tee ekspluatatsioonis ei purune, mistõttu saab eeldada, et gneissiga rajatud teede aluste eluiga on vähemalt 50 aastat. Lisaks toodi uuringus välja, et Pakri gneissil on võrreldes paekivikillustikuga oluliselt parem vastupidavus külmumis- ja sulamistsüklitele ning seda eriti libedusetõrjel kasutatavate kloriidide keskkonnas.

Pakri gneissi kasutuselevõtt teedeehituses võimaldaks uuringus vaadeldud stsenaariumite korral vähendada Eesti teedeehituse 50 aasta materjalivajadust üle 40 protsendi ehk 52 miljoni tonni võrra. Lisaks pidurduks gneisskillustiku kasutuselevõtul paekivikarjääride pindala suurenemine 50 aasta jooksul rohkem kui 400 hektari võrra. See toetab otseselt riigi ehitusmaavarade varustuskindlust. Paekivikillustike asendamisel gneisskillustikega kaasneks ka teede ehituse ja renoveerimise otseste ja kaudsete väliskulude vähenemine.

Eestisse imporditakse Põhjamaadest igal aastal keskmiselt ca 1,5 miljonit tonni tard- ja moondekivikillustikke (sh gneissi) nende paremate omaduste tõttu. Pakri poolsaarele rajatava vesisalvesti ehitamise käigus välja kaevandatav gneiss on omadustelt selline, mis võimaldaksid asendada kogu Eestisse teedeehituse jaoks täna imporditava killustiku.

Kivimid jagunevad tekkeviisi alusel kolmeks – sette-, tard- ja moondekivimid. Gneiss liigitub moondekivimiks, mis on tekkinud kõrge temperatuuri ja rõhu koostoimel tard- või setterkivimi muundumise tagajärjel.

Uuringu lõpparuandega saavad kõik tutvuda ning on leitav SIIT.