Tänavusel kevadsemestril otsustas konkursi komisjon määrata õpiraha laevajuhtimise eriala 2. kursuse tudengile Taavi Tammele. Komisjoni liige ja õppekeskuse juht Heili Kangust põhjendas komisjoni valikut järgmiselt: „Kuna sihtasutuse eesmärk on toetada just rannaäärsetest küladest pärit noorte õpinguid, siis fakt, et Taavi on pärit Hiiumaalt, mängis suurt rolli. Lisaks, nagu ta ka ise oma motivatsioonikirjas kirjutas, on tal tulevikueesmärgid selgelt paigas ning ta töötab iga päev nende saavutamise nimel. Ta on väga hea õppe­edukusega ja eeskujuks kõikidele üliõpilastele.“

Saame Taaviga tuttavaks läbi tema enda sõnade.

Minu rannaküla ja päritolu

Stipendiumi saajana esindan täieõiguslikult hiidlasi ja Hiiumaad, kust pärinevad minu emapoolsed vanavanemad. Hiiumaal seadsid mu sugulased end sisse juba pea 130 aastat tagasi. Täpsemalt algab minu suguvõsa teekond Mardi talust, mis paikneb Emmaste vallas Ole külas.

Minu vaarisa Joonas Meiusi kirjeldab oma mälestustes talu algusaegset ümbrust sedasi: „Küla asub mere ääres ning kadakased karjamaad käivad päikesepaiste saatel vastu merd, ainult maa on kesine, kuid kartulas kasvab.“ Oma esimesed eluaastad veetsingi enamuse ajast Mardi talus, kus ma rahustava merekohina saatel mõtisklesin maailma asjade üle ja proovisin aru saada merest kui müstlilisest paigast. Tänaseks on talu kahjuks lagunenud. Kui Hiiumaad külastan, siis viibin talu teises kompleksis – Lassi talus, mis asub samuti Emmastes. Loodan, et ühel päeval suudan Mardi talu kunagise hiilguse taastada.

Minu vaarvanaisa Priidu Meiusi oli tuntud laevaehitaja, kes noorena samuti teenis purjekate peal. Tema on ka üheks minu suurimaks eeskujuks. Ta õppis iseseisvalt meistri kõrval laevaehitustöö selgeks. Ühel ehitusel oli meister haigeks jäänud ning Priidu oli omal käel töö lõpule viinud. Tema ehitatud laev nimega Johanna olevat väga hea laev olnud, seetõttu hakkas vaarvanaisa saama palju tööpakkumisi. Minu suguvõsast on pärit ka laeva­omanik Villem Türi, kes oli minu vaarvanaema õemees ja purjelaeva Alari, hilisema nimega Ernst Jaakson üks omanikest. Selle laeva säilmed seisavad praegu Sõru sadamas, kus toimuvad tavaliselt ka minu suguvõsa kokkutulekud.

Minu eriala – laevajuhtimine

Tänapäeva noorte jaoks on karjäärivaliku tegemine keeruline, sest valdkondi ning erialasid, mille vahel valida, on palju. Nii oli see ka minul. Põhikoolis ja gümnaasiumis pakkusid mulle huvi eelkõige humanitaarained, eriti ajalugu ja ühiskonnaõpetus, ning seetõttu oli pilk suunatud õigusteaduse suunas. Kuna mind huvitab sport, kaalusin ka füsioterapeudi või arsti elukutset. Siis aga juhtus gümnaasiumi viimasel talvel midagi suunda muutvat. Nimelt nägin telekas Tallinna Tehnikaülikooli reklaami, kus üks tudeng simulaatoris tormisel merel laeva juhtis. Otsus sündis hetkega. Võin isegi öelda, et armusin erialasse esimesest silmapilgust. Tore on tõdeda, et sel momendil lahvatanud leek pole siiani kustunud, vaid pigem eredamaks läinud. Reklaami ajendil uurisin Mereakadeemia erialavalikuid ning tõdesin, et tegemist on igati praktiliste ja huvitavalt üles ehitatud õppekavadega. Samuti tuli mulle üllatusena see, kui suur ja paljude karjäärivõimalustega on merendussektor, lihtsalt hämmastav.

Eriala suhtes mul mingit kahtlust polnud, laevajuhtimine oli minu kindel valik, kuigi vaarvanaisa poolt oleks loogiline samm võinud olla ka väikelaevaehitus. Nägin laevajuhtimises suurt tulevikuperspektiivi ning tundsin, et see on väga vaheldusrikas ja äärmiselt huvitav töö, kus iga päev on ainulaadne. Laevajuhtimises lõimuvad juhtimisoskus (nii inimeste kui ka laeva) ja loodusteadused ning erinevad keeled, rahvused ja kultuurid. Kokkuvõtlikult võib öelda, et üks laevajuht peab olema multifunktsionaalsete oskustega ja lahendama igapäevaselt erinevaid olukordi, säilitades seejuures pingelistel hetkedel kaine meele. Pere toetas mu valikut loomulikult, kuid lõplikule otsusele aitas kaasa üks infotehnoloogist peretuttav. Saavutanud IT valdkonnas maksimumi, ütles ta, et kui saaks 20 aastat tagasi kerida, siis läheks ta samuti laevajuhtimist õppima ning vaataks arvutiekraani asemel parem kaugeid maid. Tüürimeeste vastu on tööturul suur nõudlus ja laevajuhtimise eriala annab mulle võimaluse nii kooli ajal kui ka tulevikus töötada ükskõik millises maailma nurgas, ükskõik millistel laevatüüpidel. Lisaks meeldib mulle merenduse juures see, et karjääriredelil on võimalik järjepidevalt tõusta kuni kapteni auastmeni ja see reaalne siht on iga päev silme ees. On au kanda Eesti Mereakadeemia vormi ja panustada merenduse tulevikku.

Minu tulevik

Akadeemias alustades kujutasin oma tulevikku ja ametit ette mereromantikule kohaselt. Arvasin, et eesootav elu on suur seiklus, kus hommikuti äratavad mind merepinnal sillerdavad päikesekiired ja et uinun loojuva päikese saatel. Elu rikastavad tormid, kauged maad, sadamad ja imelised juhtumised.

Täna olen juba oluliselt pragmaatilisem. Olen aru saanud, et aeg on raha ning sadamas seismise ajad on läinud lühikeseks ja meeskonnad väikeseks. Suvepraktikal, kus sain veelgi kinnitust õigesti valitud eriala osas, ütles vanemtüürimees: „Meri, see pole enam ammu romantika, meri, see on orjatöö.“ Nõus ma selle ütlemisega ei ole. Minu jaoks on meri siiski eelkõige romantika. Kui ma oleksin saanud sündida purjelaevade ajastul, mil meremehi kimbutasid küll muud probleemid, oleks vast hingelist rahu lihtsam leida olnud. Oma tulevikku kujutlen ma ikkagi ette laeva juhtides ja kaugemas tulevikus õppejõuna. Kindlasti areneb tehnoloogia pidevalt ja juba hakkavad ilmuma autonoomsed laevad. Seda enam peab tänapäevane laevajuht olema mitmekülgne ning ennast pidevalt harima ja täiendama. Ootan juba pingsalt uut praktikavõimalust, sest mere kutse on tugev.

Minu generatsioon

Mina olen Z-generatsioonist. Te võite küll öelda, et kunagi oli muru rohelisem ja et tänapäeva noored on hukas. Mina isiklikult tunnetan, et meie põlvkond on pigem avatum, uuendusmeelsem, tolerantsem, innovaatilisem ja praktilisem kui vanemad põlvkonnad. Võib-olla mõne koha pealt oleme natuke saamatumad ja hellemad. Näiteks füüsilise ja enda kätega töö tegemise oskus on nirum. Kindlasti oleme digitaalselt osavad, mitmekülgsed, kuid samas veidi pealiskaudsemad, sest suhtleme virtuaalselt. Kohati oleme liialt aheldatud oma nutiseadmete külge, kuid see ei ole enam ammu ainult meie generatsiooni omapära. Õues jalgpalli mängimise asemel mängime kodus teleka taga.

Ennast pean ma suhteliselt praktiliseks, kohusetundlikuks ja ettenägelikuks inimeseks, kelle maailmavaade kattub tänapäeva noorte omaga. Kuid ma ei väsi kordamast, et ma olen ikkagi mereromantik ning mulle meeldib inimestega pigem silmast silma suhelda või siis vähemalt paberkirju saata. Samuti ihkan pigem reaalseid seiklusi ja vaatan arvutiekraani asemel parem laevasilla aknast välja, lootes silmaga riivata mõnda mereelukat.

Minu hobid

Mind on lühikese elu jooksul saatnud palju huvitavaid tegevusi, kuid kõige esimeseks kirglikuks täiskohaga hobiks oli automudelite kogumine ja mustkunstitrikkide õppimine. Mustkunstnikukarjäär piirdus küll vaid kaardimajade ehitamisega. Algkooliaegadest mäletan väga intrigeerivaid kabelahinguid oma vanaemaga. Olen samuti tegelenud taekwondo ja lauatennisega. Kuuendas klassis hakkasin tõsisemalt harrastama korvpalli, kuid lõpetasin selle peale põhikooli, sest siis polnud mul mingit eelaimdust, et ma gümnaasiumi ajal veel üle 20 cm pikemaks kasvan. Gümnaasiumis tegelesin kergejõustikuga, täpsemalt kesk- ja pikamaajooksuga, mis andis mulle palju väärtuslikke õppetunde. Näiteks õpetas see spordiala mind mitte kunagi alla andma. Merendusvaldkonnast mul otsest hobi pole olnud, küll aga meeldis mulle vanaisaga kalal käia ja pärast suitsuahjus haugi küpsetada. Täna saan muidugi tulevikku vaadates öelda, et mu töö saabki olema mu suurim hobi ja vastupidi. Võit-võit olukord.