Mari Öö Sarv | Fotod: Karl-Kristjan Nigesen

Rüütmann suhtleb tihedalt kolleegidega paljudest Euroopa ja kaugematestki ülikoolidest ning rõhutab: Tallinna Tehnikaülikool on väga hea ülikool, ja ehkki meie võrdlusülikoolid on meist kaugel ees, tuleb meeles hoida, et ka meie oleme paljudele võrdlusülikoolina eeskujuks.

Palju õnne uhke preemia ja suure tunnustuse puhul! Olete pea 20 aastat pühendunud inseneripedagoogikale.

Aitäh! Lõpetasin 1982. aastal Tehnikaülikooli keemiatehnoloogiainsenerina ja jäin siia tööle. Mõne aja pärast hakkasin ka õpetama ja siis mõistsin, et selleks on vaja rohkem kui ainult erialateadmisi – mida õpetada, oli enam-vähem selge, aga kuidas seda teha? 2001. aastal avaneski võimalus enda arendamiseks, kui Tehnikaülikooli juurde loodi inseneripedagoogika keskus, kus koolitatakse STEM-valdkonna (STEM – Science, Technology, Engineering, Mathematics) õpetajaid ja õppejõude. Muide, minu doktoritöö juhendajaks oli kõikide heade tuulte kokkujooksmise tulemusena Austria professor dr Adolf Melezinek, Rahvusvahelise Inseneripedagoogika Ühingu (IGIP) looja ja kes oli ka ühingu president ligi 20 aastat.

Kes inseneripedagoogika keskuses õpivad?

Meil õpivad doktorandid, kes on valinud kõrgkoolididaktika valikaine, ja kutseõpetaja õppekava magistrandid, aga õppima tulevad ka karjäärimuutjad – meie ülikooli lõpetanud insenerid, kes soovivad täiendusõppes omandada STEM-õpetaja lisaeriala ja suunduda õpetajatööle. Nende teadmised matemaatikas, füüsikas, keemias on ikka väga põhjalikud ja see lubab keerulisi teemasid lihtsalt seletada. Õpetajakoolituses õpetatakse reeglina gümnaasiumihariduse põhjale pedagoogikat ja psühholoogiat ning pisut ka ainealaseid teadmisi; meie õpetame kogenud STEM-valdkonna spetsialistidele pedagoogikat ja psühholoogiat. Inseneridest on võimalik koolitada väga häid õpetajaid, vastupidine protsess on tunduvalt keerulisem. Meie keskuse tunnuslauseks ongi „Spetsialistid kooli!“.

Kuidas inseneripedagoogika erineb ülejäänud õpetamisteadusest?

Inseneripedagoogika keskendub reaalainete ja insenerivaldkonna õppeainete mõjusale õpetamisele. See on samasugune suhteliselt uus, 1950.–1960. aastatel arenema hakanud pedagoogika haru, nagu andragoogika, muuseumi-, muusika- või militaarpedagoogika.

Inseneripedagoogika järele tekkis vajadus pärast teist maailmasõda, kui tehnika ja tööstus hakkasid taas kiiremini arenema ning oli tarvis rohkem insenere koolitada. Tööstusinsenerid läksid ülikoolidesse õppejõududena tööle ja neile tuli anda teadmisi, kuidas tulemuslikumalt õpetada.

Keegi pole seni ümber lükanud näiteks vanu häid Võgotski ideid toestamise kohta – sa justkui hoiad õppija ümber turvavõrku ja võtad seda järk-järgult vähemaks, kuni ta saab ise hakkama. Võgotski ütleb ka, et kui õppur ei saa aru, siis tehku õpetaja samm või mitu tagasi sinnamaani, kus ta aru sai, ja hakaku sealt uuesti edasi liikuma. Nii et ideed, mida me inseneripedagoogikas rakendame, tuginevad paljus klassikalisele pedagoogikale. Aga erialadidaktikal on omad väga olulised nüansid vastavalt valdkonna eripärale. Inseneripedagoogika annab teadmisi laborididaktikas, interdistsiplinaarse probleem- ja projektõppe juhtimiseks, ülesannete lahendamise õpetamiseks ja reaalainete mõtestatud õppimiseks.

Insenerid peavad õppima nii mõistuse kui ka käega!

Jaa. Šveitsi teadlane Johann Heinrich Pestalozzi ütles juba sajandeid tagasi, et tegelikult peaks õppima „mõistuse, käe ja südamega“ – alati tuleb arvestada ka väärtushinnanguid: kas see, mida ma teen, on eetiline ja vastab ühiskonna ootustele?

Olen tihtipeale kuulnud üleskutset, et ärge õpetage faktiteadmisi, vaid oskusi seoseid luua. Insenerina küsin seepeale: kuidas ehitada silda, kui see ei toetu jõe kallastele? Seosed luuakse ju teadmiste vahel. Oskused tuginevad samuti teadmistele – seega ennekõike mõistuse ja südame ning siis käega.

Kuidas neid STEM-teadmisi siis anda?

Inseneripedagoogika lähtub sellest, et midagi peab küll ka pähe õppima, aga enamik õppesisust tuleb mõtestatult selgeks saada. Peavad tõesti tekkima seosed ja neid ei pruugi alati kohe näha – kui õppejõud neid ei näita, siis õppurid neid ise alati ei näe. Nii et inseneriõpetaja peab esmalt ise süsteemist aru saama, ainult siis oskab ta õppureile seoseid lihtsalt ja arusaadavalt näidata. Ja kui õppureile on seoseid demonstreeritud, siis hakkavad nad neid ise nägema ja tulevikus ka iseseisvalt otsima.

Tulemuslik õpetamine algab läbimõeldud eesmärgistamisest, õppurite lähteteadmiste ja erisustega arvestamisest, õppesisu ja -keskkonna valikust. Sellele järgneb õpetamise ja hindamise meetodite valik ning õpetamise-õppimise analüüs. Õpetamise mõjusus sõltub seega õppejõu kaalutletud valikutest ja informeeritud otsustest – siin on abiks erialadidaktika.

Muide, inseneriõppes on eksimine üks parimaid õppemeetodeid: kui õppejõud paneb õppureid analüüsima, miks mingi viga tekkis ja mida see endaga kaasa võib tuua, siis jääb ka meelde, mida järgmine kord tuleks teisiti teha. Kriitiline mõtlemine aitab vigadest õppida. Õppimise ajal võib veel vigu teha, aga kui insener tööle läheb, toob eksimine kaasa juba tunduvalt suuremaid probleeme.

Mille üle enda tehtust kõige suuremat rõõmu tunnete?

Ikka inseneripedagoogika käsiraamatu üle[1]. Uuendatud trükk ilmus 2019 ja järgmiseks kavatsen sellest välja arendada e-käsiraamatu, mida on lihtsam täiendada ja mis ehk nüüdisaegsele seltskonnale ka pisut käepärasem. Kui keegi saab minu käsiraamatust või koolituselt kasvõi ühe hea mõtte, kuidas oma õpetamist paremaks teha, siis on minul silm säramas.

Ja ma olen väga tänulik, et minu ümber on sellised inimesed, kes mind toetavad ja edasi liikuma motiveerivad.

Kes need inimesed on?

Suurim tagala on kodus, pere toetuseta pole võimalik midagi teha. Need on minu tohtrist abikaasa, kolm last, nüüd juba kolm lapselast, ja ema, kes on väga suureks toeks. Olen pidanud oma tööga seoses palju kodust eemal olema, osalen mitme rahvusvahelise organisatsiooni töös ja õppisin Tšehhi Vabariigis doktoriõppes – ema ja abikaasa olid siis lastega kodus. Kui Prahasse oma nädala-paaristele sessioonidele sõitsin, siis toona kolmeaastase pesamuna silmad koduaknal mulle järele vaatamas panid ikka rinnus kripeldama küll. Aga tagala on mul kindel ja pere kokkuhoidev. Tähistame ühiselt kõiki pühi ja tähtpäevi ning siis tuleb kokku kaksteist pereliiget. Jaapanlased ütlevad, et sul peab olema oma ikigai – see, mille pärast sa hommikuti tõused ja elad. Eks see ikka pere on, alles järgmisena tulevad töö ja sõpruskond.

Aga mu reedesele kirjale vastasite hilja õhtul. Millal puhkate, kust energiat saate, millega end laete?

Eks suvel saab puhata ja nädalavahetuseti ka. Pere noorim laps õpib nüüd Tartus arstiõppes. Ootan teda nädalalõppudel koju, siis teeme ikka midagi head süüa ja jutustame tundide kaupa. Meil on ka suur aed, tegelen aiandusega. Olen eriti uhke oma rooside ja pojengide üle, tänavu suvel õitses meil aias üle 300 pojengiõie!

Mulle meeldib ka reisida, ehkki see pole nüüd enam võimalik olnud. Tänu oma töötubadele olen käinud paljudes Euroopa riikides, Hiinas, Mehhikos, Brasiilias, Argentiinas – reisikihku olen saanud töö kõrvalt rahuldada, nii on need töötoad ka veidi puhkuseks töö kõrvalt. Kui lähed mitmeks päevaks võõrsile, siis mõne õhtu ikka näpistad, et ringi vaadata ja vaatamisväärsustega tutvuda. Viimane kutsutud esinemine oli mul Lõuna-Koreas, aga see toimus veebis ja siis olin küll kurb – oleksin väga tahtnud kohale minna!

Oktoobris toimus inseneripedagoogika konverents Mektorys ja veebis, nii et reisida taas ei saanud. Seal arutati selle üle, kuidas insenere tulevaste tööstusrevolutsioonide jaoks ette valmistada. Millised olid huvitavamad mõtted?

Kaks põhilist mõtet, mida konverentsilt kaasa võtsin: Dresdeni Tehnikaülikooli professor ja praegune IGIPi president Hanno Hortsch tutvustas IGIPi uuendatud õppekava, mille järgi soovitatakse tehnikaülikoolidel õppejõudude pedagoogilist täienduskoolitust arendada: tutvustati uusi õppeaineid, mida oma riigi ja ülikooli vaatenurgast üles ehitada. Oleme Eestis ainuke ülikool, kellel on õppekavapõhine pedagoogiline täiendusõpe õppejõududele, meiegi tugineme IGIPi õppekavale. Uuendused sisaldavad parimate praktikate omavahelist jagamist, mentorlust ja soovitust, et õppejõud võiksid ettevõtetes stažeerimas käia, kasvõi paar nädalat, et saada tänapäevast erialainfot ja kogemusi.

Teine põnev esineja oli Ühendkuningriigist kutsutud dr Ruth Graham, kes rääkis õppejõudude tunnustamisest tehnikaülikoolides. Meie ülikoolis oli küll vähikäiguks dotsentide ametikohtade kaotamine, aga üldiselt on meil praegu väga palju tehtud õppejõudude tunnustamiseks ja motiveerimiseks. Peame oma taset väärtustama.

Õpetate ka ise. Mõistuse ja käega tegutsedes on nüüd distantsõppel kindlasti ohtralt miinuseid ja väljakutseid?

Didaktika areneb ju pidevalt, õpe muutub aina aktiivsemaks, osa õppetegevustest jääbki internetti. Interaktiivsed loengud viiakse üle laborisse, kus antakse „amps“ teadmist ja kohe seejärel sellega seonduvaid praktilisi kogemusi. Distantsõppes on võimalik läbi viia loenguid ja seminare. Oskusi aga interneti teel anda ei saa, sest inseneriõpe eeldab laboritöid, probleem- ja projektõpet ning erialapraktikat.

Laborirühmad on nüüd muutunud väiksemaks. Insenerivaldkonna rakenduslikud erialad kannatasid sel kevadel tublisti, kuni lõputöödeni välja, mis nõudsid ju uurimistööd ja katseid laboris. Õnneks lubati, et päris lukku meie riiki enam ei panda. Loodame, et laboritööd jätkuvad, aga töö väikeste rühmadega tõstab õppejõudude koormust.

Kasutusele on võetud palju simulatsioone, kaug-, kodu- ja e-laboreid, aga mingil hetkel peab ikka sõna otseses mõttes praktilisi töövõtteid õppima, eriti esimestel kursustel. Mina keemiatehnoloogiainsenerina võin näiteks öelda, et võib ju lõputult vaadata videosid tiitrimisest, aga oma käe sisse saad selle õige tunde siiski ainult harjutades, kuidas ja kui palju lahust kolbi tilgutada. Selliseid näiteid on palju, näiteks mehaanikas keevitamise õppimine.

Millised on tänased tudengid, need homsed insenerid ja ülehomsed tööstusrevolutsiooni tegijad?

Üldkokkuvõttes on tänased tudengid igati tublid. Kuid kui õppurid tehnikaülikooli tulevad, peavad nad ka mõistma, et õppimine eeldab pingutust. Heaoluühiskond on loonud pingutuseta õppimise sündroomi. Stressivaba ja hinneteta kool on küll tore mõte, aga tegelik elu, eriti ülikoolis ja pärast seda, ei ole alati stressi- ega ka hinnangutevaba. Tuleb õppida ennast juhtima ja pingutama, aga ka oma tegevust kriitiliselt analüüsima ja vahel ka õppimist õppima.

Miks aktiivõpe kasutusele võeti? Vanasti istusid üliõpilased auditooriumis ja kuulasid poolteist tundi järjest loengut. Aktiivõpe pakub vaheldust – teadmiste omandamine vaheldub aktiivse tegevusega ja kui õpitut kohe rakendada, saadakse ka paremini aru. Kui õppurid on omandanud esialgsed alusteadmised, jõuavad nad õpikõvera tippu, kuid kui hakatakse ülesandeid lahendama või teadmisi praktikas rakendama, siis kukutakse alla „auku“. Ilmneb, et teadmisi küll on, aga neid ei osata uutes tingimustes kasutada. Enesekindluse saavutamiseks tuleb harjutada, katsetada, praktilisi töid teha ja tulevase tööga seotud probleeme lahendada.

Õppejõud peab pidevalt mõtlema metoodika mitmekesisusele: mida teha, et tund oleks eluline, huvitav, kaasahaarav ja vaheldusrikas. Õpetajatöö on looming ja tegelikult sünnib iga tund kohapeal, kombineerides eri õpetamismeetodeid vastavalt õpisituatsioonile ja -sisule. Kui sinu tunnis on alati midagi uudset ja põnevat, siis tulevad õppurid kohale ja osalevad aktiivselt. Aga üks on kindel – kõige parem tund on rahulik tund ja hoiduda tuleks meetodite tulevärgist, sest see ei toeta mõtestatud õppimist.

Meie ülesanne insenerivaldkonna õpetamisel on panna oma tudengeid kogu aeg kaasa mõtlema. Mitte lihtsalt vaatama ja kuulama, vaid aktiivselt kaasa mõtlema. Mõtlemist toetavad mitmed meetodid, lihtsaim moodus on küsimusi esitada. Mis siis, kui valime materjaliks puidu asemel metalli? tõstame temperatuuri? alandame rõhku? … Inseneril tuleb kõik võimalused läbi analüüsida ja nagu males 3–4 käiku ette mõelda.

Me ei tea, millised probleemid meie üliõpilasi tulevikus ees ootavad. Kui me õpetame neid tänaseid probleeme lahendama ning end pidevalt edasi täiendama ja juurde õppima, siis on nad ka tulevikus võimelised ettetulevaid keerukusi lahendama.

Nii maailm kui ka tehnoloogia arenevad kiiremini kui ülikoolid ja kõrgharidus. Milline on inseneriõpe 25 aasta pärast?

Ega me keegi täpselt ei tea, milliseks tulevik kujuneb. Tollal, kui värviteler oli uus ja moodne asi, ei osanud me tänast tulevikku ettegi kujutadagi. Teine näide: suur osa Tallinna linnast püsib lükatil tehtud arvutustel, kuid tänaste inseneride jaoks on see vahend juba ammu muuseumieksponaat.

Selge on see, et insenerivaldkond ei kao kunagi. Aina enam pööratakse tähelepanu õpetamise kvaliteedile, õppimiskesksele õpetamisele ja õppima õppimisele. Õppimise kohta oskan nii palju öelda: ka ülikoolid ei kao, aga õpe jätkub peale ülikooli töökohal. Muutuvad nii erialad kui ka õppeained. On spekuleeritud, et noorem põlvkond ei väärtusta enam pikki õppeprogramme, soovitakse pigem väikeseid amps-koolitusi teatud oskuste-teadmiste omandamiseks. Tulevikus tuleks doktorikraadile jätkuks midagi uut välja mõelda, ehk siis „redel“ peaks muutuma pikemaks, et oleks, mille poole edasi püüelda, kui suurem osa inimesi on doktorikraadiga. Usun, et õpime aina rohkem, kuid kraadiõpe muutub järjest lühiajalisemaks.

Paljudes riikides ongi juba selline süsteem, kus õppenõustaja koostab õppurile personaalse õppekava vastavalt sellele, mis teadmised-oskused tal juba olemas on ja mida ta juurde soovib õppida. Samasugune individuaalne lähenemine nagu rätsepatöös.

Usun ka seda, et suureneb õppejõudude, üliõpilaste, teadlaste ja praktikute koostöö, kasvab erialadevahelise probleemõppe ja juhendamise osakaal õppetöös. Suuremat populaarsust koguvad „õigel hetkel“ õpetamine ja „ühe sihtmärgiga“ õppimine probleemõppes. Olulisemaks muutub kognitiivne paindlikkus ja kasvab psühhodidaktika osatähtsus õppetöö kavandamisel.

Aga selle mõtte pooldaja ma küll ei ole, et saame ainult internetis õppida. Minu jaoks on inimese kohalolek hästi oluline. Kui vaatame üksteisele silma ja mõtleme koos, arutleme ühiselt, arvestame teiste vaadetega, siis genereerime ka uusi väärtuslikke ideid.

Võrdleme minevikuga ka. Millised on täna väljalangemise põhjused võrreldes 20–30 aasta taguse ajaga?

Praegu on väljakutseid ja võimalusi palju rohkem kui mõnekümne aasta eest: kui tunnetan, et õpitav mulle ei sobi, vahetan lihtsalt eriala, võib-olla hoopis võtan vaheaasta ja reisin maailmas ringi, kogun kogemusi, võin ka teistes ülikoolides kursuseid võtta…

Õppimise ajatelg on samuti pikenenud. Kui varem lõpetati ülikool kahekümnendate eluaastate keskel, seejärel mindi tööle ja loodi pere, siis praegu õpitakse edasi ka 40–50ndates eluaastates. Vanasti oli lõpetamata kõrgharidus nagu veidi häbiasi, nüüd ei vaadata karjääripöördele üldse viltu. See ei tähenda aga, et kõik oma õpitud erialal ka tööle asuksid. Töökuulutusteski nõutakse ikka pigem kõrgharidust kui erialast kõrgharidust.

On’s inseneriõppes õpingute katkestamiseks teistsugune taust kui muudes valdkondades?

Jah, koolilõpetajate ettevalmistus reaalainetes on ebaühtlane, nii et ülikoolis tehnikaaladel õppimine on paljudele raske.

Koolis on õppurite hirm reaalainete ees suur. Kui alguses küsisite, mis on inseneripedagoogikas teistmoodi – üks põhimõtteid on, et karta ei tohi ja vigadest tuleb õppida. Läbi eksimise hirmu ei ole võimalik õppida. Hirmu põhjuseks on aga tõsiasi, et õpetajatel pole tihtipeale piisavalt erialateadmisi ega oskusi reaalainete õpetamiseks. On ju näiteid matemaatika riigieksamitelt, kus hindajad ei saanud aru, et ülesannet võiks lahendada mitmel moel ja kõik variandid on õiged. See tähendab, et õpetaja ei valda teemat piisavalt.

Õppurid tajuvad ebakindlust ja hakkavadki pelgama. Kui lisaks kuuled meedias rääkimas inimesi, kes on väga kaugele jõudnud, et nad reaalainetest suurt midagi ei jaga, siis kujunebki arusaam, et ega siis mina ka ei pea asjast aru saama...

Õpikeskkond peab olema hästi toetav nii kodus kui ka koolis. Kui õppisin Prahas doktoriõppes, käisin samal ajal koolis vaatluspraktikal. Gümnaasiumi matemaatikaõpetaja alustas kontrolltöö läbiviimist sõnadega: täna teeme kontrolltöö, me oleme selleks valmistunud, kõik teemad on teile tuttavad, saate kindlasti hakkama. Meil vaadatakse rangel pilgul õppureid: „Saame siis näha, kes on tänaseks õppinud ja kes selle kontrolltööga hakkama saab!“ – sageli õpetaja ei ootagi, et kõik ta õpilased reaalainetes ülesandeid lahendada oskaksid. Aga teadmised-oskused reaalainetes on õpitavad ja arendatavad. Hea õpetaja mõistab, et positiivse ja turvalise õhkkonna ning toetava keskkonna loomine on väga vajalik. Õppimine käibki läbi eksimuste ja kui oleme kukkunud, tuleb end motiveerida uuesti tõusma ja edasi minema. Kui aga eksimuste eest naeruvääristatakse või häbistatakse, siis pole tahtmist tõusta, lüüakse käega, sest keegi meisse niikuinii ei usu. Ja seejärel valitaksegi kitsas matemaatika kursus.

Tehnikaülikooli jaoks on aga oluline, et õppurid õpiksid reaalaineid arusaamisega, mõtestatult. Kui Tehnikaülikooli tuleb paremini ette valmistatud noori, ei pea me esimeste kursuste õppuritele tasandusõpet tegema, vaid saame kohe ülikooliprogrammi juurde asuda.

Šveitsis otsustati 1970. aastatel professor Heinrich Urspungi, toonase riigisekretäri ja ETH Zürichi presidendi eestvedamisel, et insenerid hakkavad koolides reaalaineid õpetama, sest insenerid oskavad eluliselt ja integreeritult õpetada ning lihtsalt seletada. Tänu sellele tegi riik suure arenguhüppe. Akronüümis STEM on E (engineering) see, mis kõik kokku seob: inseneeria lõimib matemaatika, loodusteadused (füüsika, bioloogia, keemia) ja IT päriselu probleemide lahendamiseks. Ja nii muutub õppimine huvitavaks.

Meie keskusesse on tulnud koolidest mitmeid tänukirju ja nii oleme teada saanud põnevatest projektidest, mida inseneridest õpetajad koolides ette võtavad. Näiteks ühes Eesti koolis uuriti võimalusi kooli üleviimiseks päikeseenergiale. Projektis töötasid koos füüsika ja matemaatika õpetajad ning õpilased. Tuli läbi mõelda, kuhu päikesepaneelid paigutada, kas katusele, seinale või maapinnale; otsiti parimaid hinnapakkumisi; uuriti, milliseid seadmeid tarvis oleks ja kuidas neid ühendada; arvutati, kui palju kokkuhoidu sellega kooli eelarves tekiks jne. Sellised projektid panevad matemaatikat-füüsikat hoopis huvitavamalt õppima ja insenerivaldkonda teistmoodi tunnetama.

Teist räägitakse kui innustavast eestvedajast ja toetavast kolleegist. Eestvedamist ja toetamist on kindlasti tarvis ka noortel. Kuidas oma õppureid innustate ja toetate?

Olen seda õppinud doktoriõppes, aga ka meie ülikooli koolitustel. Anu Virovere rääkis oma koolitusel esmamulje olulisusest: kui tuled esimest korda oma õpilaste ette, siis näita, et armastad neid kõiki. Tollal tundus see mulle naljakas. Aga tõsi ta on: niipea, kui võtan esmamuljena seisukoha, et too seal tagapingis on üks „totu“ ja niikuinii hakkama ei saa, siis hakkangi temasse nõnda suhtuma. Tema omakorda hakkab sama mulle tagasi peegeldama ja kohe algusest peale ongi suhtes teravus, ilma igasuguse põhjuseta – „jube vastik õppejõud“ ning „ääretult tülikas õppur“. Jan Amos Komensky on öelnud, et õppejõudu peab austama ja õppurit ei tohi alavääristada.

Olen mõistnud, et õpetaja enesehäälestamine on tõepoolest tähtis ja mina usun küll, et kõik, kes on minu tundi tulnud, saavad hakkama. Kui mina õppejõuna loon positiivse ja turvalise õpikeskkonna, kasutan huvitavaid ülesandeid ja õppesisuga sobivat mitmekesist metoodikat ning koostan ka õppesisule vastava õppematerjali, siis teen omalt poolt kõik, et õppurid saaksid hakkama. Aga õppimine on ka tahteline protsess – vastu tahtmist pole võimalik kedagi õpetada.

Olen juhindunud oma doktoritöö juhendaja Adolf Melezineki mõttest: Nobeli preemiad ja teadusliku uurimistöö tulemused kujundavad ülikoolide prestiiži, ent kõrghariduse kvaliteedi üldiselt määrab õppejõudude igapäevane töö. Seepärast ongi meil vaja koolitada häid õppejõude, kes lisaks oma erialale valdaksid ka õpetamisoskusi ja oleksid ise motiveeritud. Ja häid õppejõude tuleb tunnustada. Selles osas on meil Tehnikaülikoolis väga hea olukord – olen teinud õpitubasid mitmes ülikoolis nii Euroopas kui kaugemal, Mehhikost ja Brasiiliast Venemaani, ja kinnitan, et me oleme heal tasemel.

Kuidas Te ise kõige paremini õpite ja kes Teid õpetab?

Ma õpin erinevalt: kolleegidelt, konverentsidelt, teaduskirjandusest, aga ka üliõpilastelt ja oma lastelt. Kogun mõtteid ja ideid kõikjalt ning mulle meeldib seoseid luua ja mustreid otsida.

Akadeemiliselt olen selline õppija, kes tahab vaikuses omaette lugeda, teen loetud teksti kõrvale enda jaoks graafikuid ja tabeleid – pean süsteemi enda jaoks visualiseerima, analüüsima ja siis sünteesima, et mul hakkaksid vajalikud seosed tekkima.

Ühtpidi olen mentor meie ülikooli õppejõududele, aga mul on ka endal kaks mentorit, üks Praha Tehnikaülikoolis ja teine Eestis. Käin nende juures iseenese jaoks selgust loomas, analüüsin oma tegevust õpetajana ning otsin teid, kuidas edasi ja paremini.

Meie ülikoolis käivitati mentorlus 2010. aastal ESFi programmi Primus raames, aga kui programm läbi sai, hääbus ka mentorlus, mis kahjuks jäigi projektipõhiseks tegevuseks. Paljud kolleegid toetavad läbi mentorsuhte üksteist siiski edasi. Sellest ajast on ka minu juurde käima jäänud mõned inimesed, kohtume kord-paar kuus ja arutame õpetamisega seonduvat. Selline kolleegilt kolleegile infovahetus, ilma mingi töösuhteta, inimeste vahel, kes omavahel klapivad, on väga innustav ning vastastikku toetamiseks tänuväärne õppimise ja enesetäiendamise võimalus. Kui mõne probleemi kõva häälega välja ütled, saad enda jaoks pildi palju selgemaks ja hakkad justkui iseenesest lahendusi leidma.

On Teil eeskujusid, kes omakorda Teid innustavad ja eest veavad?

Muidugi on, kellel siis poleks! Erialaselt on nendeks mitmed kolleegid rahvusvahelisest kogukonnast, näiteks professor Kristina Edström KTHst Rootsis ja professor Dana Dobrovskà Praha Tehnikaülikoolist.

Kui hakkan ära väsima, siis innustavad ja toetavad mind meie keskuse head ja pühendunud kolleegid. Teeme koostööd Ija Stõuniga – kavandame pedagoogilist täiendusõpet ja arutame koolituste teemasid. Inseneriteaduskonna õppeprodekaan Ivar Annus on õppinud meie keskuse inseneripedagoogika kursustel, rakendab õpitut edukalt oma töös ja nüüd õpin juba mina tema kogemustest. Kohtun inseneri- ja loodusteaduskonna kolleegide ning doktorantidega, kes soovivad individuaalselt didaktikaalast nõustamist – ka see protsess innustab oma valdkonnas edasi tegutsema. Siin ülikoolis on hetkel väga hea õhkkond, mis toetab pedagoogika ja didaktika väärtustamist.

Ka rahvusvaheline suhtlus on väga aktiivne. Inseneripedagoogika keskuse juhtidest häid kolleege on mul Rootsis, Tšehhis, Slovakkias, Saksamaal, Ungaris, Itaalias, Portugalis ja mujalgi. Jagame oma võrgustikus infot, uusimat kirjandust ja innovaatilisi ideid. Viimastel aastatel oleme läbi Erasmus programmide teinud koostööd ka Venemaa ja Kasahstani tehnikaülikoolidega, et töötada neile välja õppejõudude pedagoogiline täiendusõppesüsteem. Olen sealt palju õppinud – absoluutselt teistsugune lähenemine, palju uusi ja huvitavaid mõtteid!

Inseneripedagoogika rahvusvahelise kogukonnaga kohtume kaks korda aastas konverentsidel, see on justkui teine perekond, positiivsed ja toetavad kolleegid. Olin väga üllatunud ja rõõmus, kui IGIPi kolleegid tänavuse elutööpreemia just mulle andsid. See on väga suur tunnustus.