11. veebruaril tähistatakse naisteadlaste päeva. Nii päev kui ka teadlase aastakümnetepikkune karjäär koosneb hetkedest. Eesti inseneripedagoogika keskuse juhataja ja kaasprofessor Tiia Rüütmann jagab tähtsaid hetki oma elus.
- Valikuhetk – 2002. aastal seisin valiku ees, kas jätkata tehnikaülikoolis õpetamist inseneeria valdkonnas või teha pööre inseneripedagoogika valdkonda. Tunnetasin, et meie sisseastujate lähteteadmised STEM õppeainetes jätsid soovida, see tulenes enamalt jaolt üldhariduses nende õppeainete õpetamise vajakajäämistest. Soovisin omalt poolt panustada STEM õpetajate teaduspõhisesse koolitusse.
- Selgushetk – ootamatult avanes doktoriõppe võimalus Tšehhimaal ja võtsingi vastu otsuse alustada inseneripedagoogika doktoriõpingutega. Sellega avanes võimalus oma edasisi eesmärke täita. Haarasin võimalusest kohe kinni.
- Kahtlushetk – kas saan hakkama pere ja kolme lapse kõrvalt välisülikooli doktoriõppes? Tagala oli õnneks tugev ja pinged maandati ülikiiresti.
- Võitlushetk – üldlevinud oli arvamus, et STEM õppeaineid õpetatakse täpselt sama moodi, nagu kõiki teisigi õppeaineid, aga see ei pea paika – valdkondlik didaktika on vägagi erinev. Eestis puudus arusaam, et inseneeria on teadmuspõhine, mitte arvamuspõhine valdkond ja selle selgitamine oli võitlus omaette, et STEM valdkonna õpetaja peab olema oma valdkonna spetsialist ja tundma õpetatavat ainet süvitsi.
- Rõõmuhetk – kui mind valiti Rahvusvahelise Inseneripedagoogika Ühingu IGIP presidendiks ja mulle anti Singapuris üle globaalne insenerihariduse autasu – sain aru, et tuleb edasi inseneripedagoogika valdkonda panustada. Olin väga õnnelik, et minu panust oli märgatud.