Lõpetasin TalTechi MBA üheksa aastat tagasi ja see on kindlasti minu kõige parem koolikogemus üldse! Lisaks teadmistele olen saanud koolist oskuse ja harjumuse õppida, areneda, kohaneda ja luua suhteid. Suhted on elus üks hinnaline väärtus, mida tasub hoida. Suhted, mis said loodud koolis koos kogedes, võivad jääda kestma aastateks ka peale kooli lõpetamist ja anda sulle uusi võimalusi.

Seda, et tahan saada ettevõtjaks, teadsin juba 19-aastaselt, kui omandasin rakenduslikku kõrgharidust Mainori Ettevõtluskõrgkoolis. Siis ei olnud ma veel valmis, tundus, et mul on alustamiseks liiga vähe teadmisi, kogemusi ja ressursse. Lükkasin seda sammu edasi ja jätkasin palgatöötajana.

Kui ettevõtlusunistuse ootele jätsin, oli mul kindel eesmärk saada juhiks. Toona tundus see olevat edu näitaja. Täna ma enam nii ei arva. Kõik ei pea, ei saa ega taha olla juhid. Miks mitte olla hoopis väga hea spetsialist?

Tol ajal oli see siiski minu eesmärk ja esimese juhtiva ametikoha kohta sain vihje TalTechi magistris õppides oma kursusekaaslaselt. Vaatamata tutvustele tuli mul läbida kolm vooru, misjärel pääsesin ostu- ja müügijuhi positsioonile. Kulus veel kolm kuud enesetõestamist, enne kui sain ametikõrgendust.

Töötasin neli aastat Eesti Postis jaekaubanduse osakonna juhina. Sealt liikusin tööle apteegiketti, kus olin retseptiravimite kategooriajuht omamata farmaatsiast mingisuguseidki eelnevaid teadmisi. Seejärel läksin tööle Teliasse, kus juhtisin hoopiski tehnoloogiavaldkonna tiimi.

Nagu näete, olen töötanud väga erinevates valdkondades, mida ma ei oleks saanud teha ilma hulljulguseta astuda tundmatusse ja enesesse uskumata. Sa ei pea valdkonnast kõike teadma, aga sul peab olema siiras huvi selle ja ettevõtte vastu ning usk oma võimetesse.

Unistus vabadusest ja ettevõtlusest oli minu sees ikka alles ja ootas õiget hetke. Töökogemused ja majandusõpingud olid mind ettevõtluseks ette valmistanud. Võtsin igast töökohast kaasa eduelamuse, et saan ükskõik millisel alal ja olukorras igal juhul hakkama. Õppisin, et isegi kõige hullemad olukorrad mööduvad.

Kuus aastat tagasi tundsin, et olen valmis päriselt ettevõtjaks saama, ning hakkasin valmistuma oma ettevõtte loomiseks. Kuna olen alati armastanud söögitegemist ja õppinud toitumisnõustajaks, siis otsustasin avada tervisliku elustiili kohviku. Inspiratsiooni sain sellest, et olin juba paar aastat teinud kodukohvikut.

Avasin Bopp Kohviku 9. augustil 2019. aastal ehk umbes pool aastat enne koroonaperioodi, mis oli teadagi üks keerulisemaid aegu toitlustuses, aga ka hea võimalus kohaneda ja kanda kinnitada.

Oma ettevõttes oli mul võimalik ise valida kõik töötajad ja luua selline keskkond, mis haakub täielikult minu väärtustega. Ma unistasin vabadusest ise otsustada, aga loomulikult kaasneb ettevõtlusega ka suur vastutus. Esimene aasta ei olnud lihtne, olin laenanud algkapitali ja ebaõnnestumise hirm oli tohutu. Ettevõtluse üks võlu on loobuda üheksast viieni tööst, aga ei tohi unustada, et ettevõtja on tööl 24/7. Nii juhtus see ka minuga, tööd ja muret oli palju.

Avasin ja sulgesin esimese kolme aasta jooksul veel kaks kohvikut. Sain üsna pea aru, et kahe uue kohviku tulud ei ole piisavad ja kulud on liiga suured. Oluline on võtta rasked otsused vastu pigem varem kui hiljem. Täna töötab üks kohvik kasumlikult ja keskendun selle toimimisele. Mul on suurepärane ja usaldusväärne tiim, mis annab mulle võimaluse tegeleda muude endale huvipakkuvate teemadega.

Olen ennast ettevõtlusaastate vältel mitmesugustel kursustel pidevalt täiendanud ja tegutsen hetkel ka diplomeeritud juhtimistreeneri ja NLP koolitajana. Nõustajana aitan inimestel avastada oma potentsiaali ja täide viia unistusi. On tõeline privileeg näha, milleks on minu nõustatavad võimelised ja see inspireerib mind ennastki tegutsema.

Minu jaoks on pidev areng ülioluline ja mulle väga meeldib õppida! Mulle ei meeldi klassikalisel viisil tuupida, aga ma olen väga uudishimulik ja janunen uute teadmiste järele. Kibelen igal suvel ülikooli tagasi ja sellel aastal, pärast üheksa-aastast pausi, esitasin taas avalduse SAIS-is. Maailm on alatises muutumises ja pidevalt tekib juurde uusi põnevaid õppekavasid, mis kõnetavad, seega tasub hariduse võimalustel silma peal hoida!

Minu edu võti on olnud julgus võtta vastu väljakutseid, kartmata läbikukkumist. Usun, et läbikukkumisi ei olegi, iga kogemus õpetab ja annab edaspidiseks tarkust. Üks hea küsimus, mida endale esitada: „Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda?“

Minu soovitused sulle, armas ülikooli lõpetaja: ära lõpeta kunagi õppimist, unista julgelt, õpi tundma ennast ja oma väärtusi.

Ja nüüd tähistama, sest ka see on päriselt oluline! Tähista alati oma suuri ja väikeseid võite!

Artikkel ilmus ajakirjas Mente et Manu nr. 1899