Inseneride nappus piirab majanduse tootlikkust, pidurdab kestlikkust ja digiarengut ning raskendab riigi strateegiliste eesmärkide saavutamist. Need mõtteterad on paljudele juba pähe kulunud. Ometi suudab riigikontrolli inseneride järelkasvu audit meid üllatada – olukord on kardetust veelgi halvem.

Üks võimalus on kogu varasem kurtmine taas kirja panna, aga väljapääs on pigem kindlates ja kaalutletud sammudes, mis jätavad kõrvale teeskluse teemal, et inseneride probleem algab ülikooli esimesest kursusest.

Mis alusmüüril viga on?

Tallinna Tehnikaülikool ja teised inseneeriaõpet pakkuvad kõrgkoolid on aastaid tegelenud tagajärgedega: vähene sisseastujate arv, õpingute katkestamised, seda ka ebaühtlaste eelteadmiste tõttu. Audit sõnastab aga selgelt, et probleem ei ole ainult kõrghariduses ega kutseõppes. Juured on palju sügavamal.

Kui 24–25 protsenti põhikooli lõpetajatest ei saavuta matemaatikaeksamil 50 protsendi lävendit, ei saa kõrgkoolilt oodata imet. Ülikool ei saa olla koht, kus lünklikule alusmüürile ehitatakse mõne aastaga üles kõrge kvalifikatsiooniga insener.

Audit ütleb välja ebamugava tõe, et inseneride nappuse põhjused on üld- ja huvihariduses. Reaalainete õpetamise kvaliteet on ebaühtlane, õpetajaid napib ning tehnoloogiahuvi kujundav huviharidus pole igaühele kättesaadav. Omavalitsustele eraldatav huvihariduse toetus on vähenenud, aga samal ajal ootame, et noorte tehnoloogiahuvi kasvaks.

Võib-olla teeme õigesti, kui ütlemegi õpilastele, et kõige laiemas mõttes inseneriks kujunemine on pikk protsess, mis algab varasest east ning eeldab järjepidevat eneseületust. Ja kinnitame avalikkusele, et reaalainete tõhus õppimine ning õpetamine ei ole elitaarne luksus, vaid riigi kestlikkuse küsimus.

Praegu lisandub varasemale veel üks mõõde, tehisaru. See ei muuda matemaatikat vähem oluliseks, vastupidi. Mida võimekamaks kujunevad algoritmid, seda olulisemaks saab inimese suutlikkus mõista mudeleid, hinnata tulemuste usaldusväärsust ja märgata süsteemseid vigu. Kui õpilane kasutab tehisaru lahenduse saamiseks, kuid ei mõista, miks see töötab, ei ole ta sammugi lähemal insenerimõtlemisele.

Matemaatika õpetamine peab seetõttu keskenduma mitte ainult arvutamisele, vaid modelleerimisele, kriitilisele analüüsile ja algoritmilisele mõtlemisele.

Mõned kiireloomulised abinõud

Ma pole küll õpetaja ega koolidirektor, aga soovitan veelkord kaaluda järgmisi mõtteid ja kavatsusi, mis ühel või teisel moel on Eestis juba päevakorral olnud:

• Gümnaasiumis ühtse matemaatika õppekava loomine praeguse laia ja kitsa matemaatika asemel, riigieksamil 50 protsendi lävendi seadmine praeguse ühe protsendi asemel.
• Matemaatika ja füüsika õpetajate järelkasvu erakorraline programm – stipendiumid, õppelaenude kustutamine, konkurentsivõimeline palk.
• Tasemepõhised ja toetavad õpirajad, mis võimaldavad nii järeleaitamist kui ka võimekamate süvendatud arengut.
• Tugev koostöö ülikoolide ja koolide vahel – külalisloengud, projektõpe, teaduslaborite külastused.
• Reaalainete sidumine päriseluliste probleemidega – kestlikkus, puhtam energeetika, küberturvalisus. Noorel peab tekkima arusaam, milleks tal neid vaja on.
• Selge sõnum hariduspoliitikas: kõrgetasemeline matemaatika ei ole valikuline nišš, vaid strateegiline eelistus.

Mida teha juba põhihariduses?

Hoiak, kas matemaatika koondub lausesse "mina ei ole selleks loodud" või "see on keeruline, aga ma saan hakkama" kujuneb juba põhikoolis. Eduelamus ei teki ainult vähest lahendamisvaeva nõudvatest ülesannetest, vaid õigesti doseeritud pingutusest ja toetusest. Taas pakun vaid kõrvaltvaataja arvamuse ja kordan ehk juba tõdetut, aga põhihariduses tuleks:

• Tagada võimalikult tugev matemaatikaõpetus igas koolis, seda sõltumata piirkonnast. E-õppe lahendused ja riiklikult koordineeritud tugi võivad praegust kvaliteedilõhet vähendada.
• Investeerida õpetajate professionaalsesse arengusse, eriti didaktikasse, sellesse, kuidas õpetada nii, et tekiks arusaamine, mitte ei piirdutaks pelgalt valemite päheõppimisega.
• Suurendada huvihariduse rahastust, et robootika, programmeerimine ja tehnoloogiaringid ei oleks vaid suurte keskuste privileeg.
• Luua süsteemne karjäärimudeli tutvustus juba varases eas – insener kui loov probleemilahendaja, mitte "tehnik kuskil tehases".
• Vähendada hirmukultuuri hindamises – kujundav hindamine, mis toetab arengut ja vähendab matemaatikatraumat.
• Tugevdada ainete lõimimist ja näidata, kuidas matemaatika, loodusteadused, tehnoloogia ja loovus moodustavad ühtse terviku.
   

Mida audit ei ütle

Et mitte maalida üleni musta pilti inseneeria arengutest, tuleb positiivsena tõdeda, et tööandjad ja ülikoolid ei istu käed rüpes oodates, mida teeb riik. 2022. aastal lõid ettevõtjad algselt füüsikaõpetajatele suunatud haridusprogrammi Lae End, kuhu on praeguseks kaasatud keemia- ja matemaatikaõpetajad ning millega on liitunud ka Tallinna Tehnikaülikool.

Eelmisel aastal lõi Tehnikaülikooli Arengufond põhikooli reaalainete õpetaja stipendiumfondi, kevadel anti välja esimesed 21 stipendiumi. Energeetikalaager Enerhack kaasab igal aastal ligi tuhat last ja noort nii talvel kui suvel Tehnikaülikooli laboritesse ja õpiruumidesse. Rääkimata perekond Kotka algatatud projektist Unicorn Squad, mille eesmärk on tuua (on juba toonudki!) üha rohkem tüdrukuid tehnoloogia valdkonda.

Ka minu enda algatusel sündinud matemaatikavõistlus e-rehkendus, mida TalTech koos ERR-i ja SEB pangaga sel aastal juba kolmandat korda korraldab, on kantud soovist näidata matemaatika olulisust ühiskonnas.

Nappus pole paratamatus

Õnneks pole inseneride nappus loodusnähtus, vaid valikute küsimus. Kui huvihariduse toetus väheneb, veerand põhikooli lõpetajaid ei ületa matemaatika miinimumlävendit…

Insener sünnib siis, kui laps kogeb, et ta suudab keerulise ülesande lahendada. Kui teismeline avastab, et füüsika kirjeldab maailma loogikat. Kui gümnasist mõistab, et matemaatika ei ole takistus, vaid tööriist. Ja kui ülikool pakub talle keskkonda, kus sellest tööriistast saab meisterlikkus.

Audit on ütleb selgelt, et kui tahame kõrge kvalifikatsiooniga ja vastutusvõimelisi insenere, peame vaatama kogu haridusteed kui ühtset protsessi. Mitte lappima katust, kui vundament on pragunenud.

Eesti tulevik ei sõltu sellest, mitu inseneri me suudame diplomeerida näiteks aastal 2029. See sõltub suutlikkusest panna juba täna alus pikale, järjepidevale ja kvaliteetsele õpiteele, mille lõpus ei ole lihtsalt lõpetaja, vaid professionaal, kelle õlgadel võib püsida terve riigi areng.

Arvamuslugu ilmus uudisteportaalis Novaator.