Mari Öö Sarv | Fotod: Karl-Kristjan Nigesen, Harry Tiits

Meie eelmise intervjuu pealkirjaks oli, et olete inimesi kaasav rektor. Kuidas leiate tee kaasatavateni?

Olen nõus, et inimesi pole lihtne kaasata ja kõiki kaasata ei olegi võimalik. Inimesteni jõudmine ja tagamine, et info nendeni jõuaks, on keeruline.

Pean kaasamise all silmas seda, et inimestega tuleb rääkida. Mäletan, kuis minu teise alma mater’i, Stockholmi ülikooli ametist lahkuv rektor vastas intervjuus ülikooli ajakirja küsimusele selle kohta, mille peale on rektoriametis kõige rohkem aega läinud ehk mis on olnud peamine tegevus nende aastate jooksul. Ta ütles, et inimestega rääkimine. Nii lihtne see ongi: inimestega tuleb rääkida.

Inimesed tunnetavad, kas neid kuulatakse, kas nende arvamus loeb, kas sellest midagi johtub. Kõikide juhti­de poole ei pöördutagi – arvatakse, et tema jutule on raske pääseda ja sellest midagi ei olene. Kui aga liikmeskonna poolt tunnetatakse, et juhiga saab rääkida, siis ka tullakse rohkem. Igasugune suhtlus aitab kaasa.

Kaasamise all pean silmas ka informatsiooni levitamist – millistes kanalites ja kuidas me anname teada, mis ülikoolis toimub, mida juhtkond teeb või mida kavatsetakse. Kommunikatsioon ülikooli sees on ülioluline. Kuid infokanalitega on sama lugu nagu rääkimisega: kunagi pole võimalik kõiki kaasata. On hulk inimesi, kes ei loe infokirju, sest neid ei huvita või nad tahavad keskenduda oma tegemistele. Teine hulk loevad ja kurdavad, et infot on ikka vähe, kolmas hulk, et infot on liiga palju ja vajalikku ei leia üles.

See kõik võtab aega ja mul pole praegu retsepti, kuidas Tehnikaülikoolis see tasakaal saab olema, aga aeg näitab ja kasutan kõiki oma seniseid kogemusi. Kui vaatan tagasi oma ajale Tallinna Ülikoolis, siis ma usun, et see on võimalik.

Kevadel ütlesite, et ei tule TalTechi midagi muutma, vaid esmalt tutvuma ja mõistma, mis üldse vajab muutmist. Mida selle viiekuulise tutvumise jooksul olete mõistnud?

Tudengid kõigepealt: üliõpilastelt tuli palju tagasisidet, et nad soovivad õppetöös enam interdistsiplinaarsust, et eri teaduskondade tudengid kohtuksid ühes ruumis. Interdistsiplinaarsus ehk erialadevaheline koostöö oli ka osa minu valimisplatvormist.

Suve jooksul rektoraadi moodustamise käigus on lauale tulnud ettevõtlusõppe ja ettevõtlikkuse arendamise teema, millele kõikide ülikooli tegevuste hulgas rõhku panna.

Väga oluline on nende teadlaste toetamine, kes on välja jäänud Eesti Teadusagentuuri uurimistoetusest vaatamata kõrgetele hinnetele – kes jäid ehk 0,5 palli allapoole latti. Käisin juba valimiste käigus välja selge kava luua ülikoolis sisemine grandifond teaduse baasfinantseerimise vahenditest. Oleme suve jooksul tulevase teadusprorektoriga arutanud, millised meetmed oleks aktuaalsed, näiteks võiks seal olla lisaks ettevõtlusega seotud toetus, ka arendustegevusega, samuti stardigrant noortele teadlastele. Järelkasvu kasvatamine on ülikoolile väga oluline.

Loomulikult oleks ülikooli grandifondi rahastused selgelt seotud ülikooli enda strateegiliste eesmärkidega.

Ka teadustoe võimekuse kasvatamine on uuel rektoraadil kindlasti plaanis: kuidas ülikool suudaks keskselt pakkuda teadlastele parimat tuge projektide kirjutamise, haldamise ja lõpetamise ajal.

Valimistel debateeriti palju ka juhtimismudeli üle ja siin jõuame jällegi inimeste kaasamise juurde. Lubasin, et algatan arutelu selle üle, kuidas senat kujuneb ja kas ülikooli juhtorgani juures võiks olla rohkem akadeemiliste töötajate esindajaid ja tippteadlasi praeguse ametikohapõhise valiku asemel.

Need teemad koos kaasamise ja kommunikatsiooniga – et inimesed tunnevad, et neile selgitatakse, mis ülikoolis toimub, miks mida tehakse, et nad saaksid otsustest ja plaanidest aru – saavad olema uue rektoraadi laual kohe sügisest. Esimese tegevusena on mul kavas kutsuda ennast külla kõikidesse instituutidesse, kuulata nii rõõme kui muresid ja pakkuda välja ideid ja lahendusi.

Kevadel lubasite, et tõstate akadeemilise karjääri mudeli teema, et see annaks noortele teadlastele kindlustunnet ja perspektiivi, ning ülikoolipoolse teadusrahastuse ja toetamise teemad. Millised on mõtted?

Karjäärimudelist rääkides ei mõtle ma seda kohe muutma hakata – tenuur on hakanud toimima –, aga plaanis on leida ja tegelda kitsaskohtadega.

Üks kitsaskoht ongi see, et praegune mudel eelistab väljastpoolt tulijaid, kuid peame ka oma noortele teadlastele pakkuma karjääriperspektiivi.

Teine väljakutse on doktoriõpe: järjest on suurenenud välismaalt tulnud doktorantide arv, eesti doktorantide arv on kahanenud. Kindlasti ei soovi me, et eesti doktorandid vähemusse jääksid. See haakub ka karjäärimudeliga: oluline on, et ülikooli teadlaskarjääri alumistel pulkadel olevatel teadlastel oleks näha selge perspektiiv.

Eraldi küsimus on tenuuri rahastamine: kavatsen arutleda, kas tenuuriprofessorite rahastamine instituutide alt on parem lahendus kui oleks ülikooli keskne rahastamine. Rõhutan veel, et ma ei torma midagi muutma, aga võiks kaaluda ja arutada selle üle, kui see raha oleks ülikooli tenuurifondis.

Kuidas meeskonna komplekteerimine on suju­nud? Kas olete ametiajaks valmis või on veel asju, mida tahaks enne „sõitu“ ette valmistada?

Komplekteerimine on lõpusirgel, viimased rektoraadi liikmed on veel nõukogus vaja kinnitada. Õppe- ja teadusprorektoriga oleme suve jooksul mitmeid kordi vabamas õhkkonnas kohtunud ja üksteist tundma õppinud. Kolmas prorektor saab olema ettevõtlusprorektor, kelle vastutusalaks jääb koostöö ettevõtetega ja ettevõtluskoostöö mahtude kasvatamine, intellektuaalomandi kommertsialiseerimine ning kaitse ja ettevõtlustegevuste koordineerimine ülikoolis horisontaalselt. See tähendab, et ta peab tegema tihedalt koostööd nii õppe- kui ka teadusprorektoriga. Tulemas on ka uus haldusdirektor. Kui nõukogu on need nimed kinnitanud, siis oleme “sõiduks” valmis.

Valimisdebattides kõlas väga palju sõna „rohelinnak“, kuid TalTechi väärtuste hulgas ei ole praegu keskkonnasäästlikkust, vastutustundlikkust ega jätkusuutlikkust, neid sõnu ei leia ka missioonist ega visioonist. Kuidas linnak muutuma hakkab?

Üks uue haldusdirektori valiku kriteerium oli, et see inimene peaks olema osalenud energiatõhusate ja säästlike hoonete projekteerimisel või ehitamisel.

Plaanis on luua töörühm, kes töötaks välja laiema rohelinnaku kontseptsiooni. Kaasame sinna ülikooli seest akadeemilise poole inimesi, Jarek Kurnitski näiteks on ka väga huvitatud, samuti targa linna tippkeskuse juurest, aga ka väljastpoolt. Kui ELi struktuuritoetuste vahendid avanevad, peaks meil juba olema võimekus hange välja kuulutada, et hakata ehitama, muutma, täiustama. Selleks peab kontseptsioon olema varem tehtud ja selleks ka ekspertidest töörühm.

Jätkusuutlik areng aga puudutab mitte ainult rohe­kampust või prügi sorteerimist, millele siin majas on muide tudengid tähelepanu juhtinud, vaid kogu ülikooli toimimist ja nii õppe- kui teadustegevust läbivalt. Meie suurim väärtus on tudengid, keda kampuses on üle viie korra rohkem kui töötajaid, ja kui me nendega ei tegele, siis me juba ei ole jätkusuutlikud. Peaksime mõtlema kogu Tallinna üliõpilaste peale. Tallinnas on ülikoolid nii lähestikku, et EKA, TLÜ ja TalTech saaksid ja peaksid oma jätkusuutlikke tegevusi kindlasti koordineerima.

Jätkusuutlik temaatika puutub otse ka teadusprojektidesse – uue eelarveperioodi Horisondi teadus­rahastamise programmi meetmetes hinnatakse kõikides valdkondades eraldi kestliku arengu teemasid.

On ka uusi ideid sünergia ja erialade lõimumise innustamiseks, selle kasvatamiseks või uutes valdkondades/dimensioonides rakendamiseks?

Toon ühe näite Tallinna Ülikoolist, kus interdistsiplinaarsus on arengukavas strateegiline eesmärk ja selle arendamisele õppekavades ja teadustöös panime eraldi rõhku. Lõime 2016. aastal õppeaine, mille nimi oli alguses IDP ehk interdistsiplinaarne projekt. Praegu on selle nimi ELU – Erialasid Lõimiv Uuendus. Elu ju ongi interdistisiplinaarne, kõik on omavahel seotud, me peame kogu aeg lahendama erinevaid probleeme ja hakkama saama. See kuuepunktine kursus on meeskonnatöö ja tiimis peavad olema vähemalt nelja eri valdkonna tudengid, lisaks juhendajad valdkondadest: tulevad kokku ja koostöös juhendajaga pakuvad välja probleemi, mida tahavad lahendada, lõpuks kaitsevad oma töö ja saavad ka hinde. See on kõikidele baka- ja magistritudengitele kohustuslik aine ja väga populaarne, ka väga paljud juhendajad on andnud tagasisidet, et saavad paremini tundma teiste instituutide teadlasi või õppejõude. Miks see ei peaks siin majas populaarne olema! Saame kaasata Mektory ja ettevõtluskoostöö. Usun, et sügise jooksul pakume ses osas juba välja konkreetsed mõtted, mida tudengitega arutada.

Kas Tehnopoliga on samuti sarnaseid koostöömõtteid?

Esmalt on mul kavas nendega kohtuda ja uurida, mida nemad plaanivad. Soovin näha enamat koostööd ka siinsamas kampuses asuva KBFIga, mis on täis pikitud häid teadlasi, kes on kindlasti valmis osalema ka õppetöös või juhendamises.

Me ei saa seda vestlust lõpetada rahvusvahelistumise teemata. Mis selle väärtus on, miks on rahvus­vahelistumist ülikoolile tarvis?

Ennekõike kvaliteedi tagamiseks, hoidmiseks ja tõstmiseks. Kui meil oleks null välistudengit, siis kellega me saaksime end võrrelda, kus kogemusi jagada, kuidas seaksime sihte kvaliteedi tõstmiseks? Rahvusvahelistumine on osa ka sellest, et me oleme nähtavad ja atraktiivsed, et meie mõjukus tuleks paremini välja. See ongi kõige tähtsam.

Rahvusvahelistumine ei peaks aga käima sel moel, et võtame vastu nii palju välisüliõpilasi kui võimalik. Peaksime looma rahvusvahelise õppe põhimõtted, eesmärk on, et sellest saaksid osa kõik teaduskonnad ja kogu ülikool. Rahvusvaheliste õppekavade avamisel ja arendamisel tuleb teha valikuid. Kas keskenduda neile, mille lõpetajad on vajalikud Eesti tööturule? Kindlasti! Aga mitte ainult. Kui meie lõpetajad lähevad tagasi oma koduriiki, siis nad on ju suurepärased Eesti ja meie ülikooli turundajad ning selle läbi saame uusi häid tudengeid, tõuseb kvaliteet ja konkurentsivõime.

Minu selge nägemus on, et esindatud peaks olema erinevad riigid ja kultuurid, ülikool laiemalt peaks olema mitmekultuuriline ja väärtustama eri traditsioone. Ning kõik need välistudengid õpivad siin ju samamoodi nii Eesti kui kõiki teisi kultuure.

Kui tahame välisõppureid Eesti tööturu ja kultuuriga integreerida, siis peaksime palju rohkem eesti keelt õpetama, aga me pole ju keeltekool, me koolitame insenere…

Meie halduslepingus on kirjas vastutusvaldkonnad ja seegi, et ülikool peab pakkuma eesti keele ja kultuuri õpet. Üks võimalus on riigi poolt seda mahtu lepingus tõsta ja ka rahastada rohkem, teisalt pole ju tõesti mõeldav, et me hakkaksime välistudengitele õpetama suures mahus B tasemel eesti keelt. Samas ma ise olen elanud üle kümne aasta Rootsis, läksin seal doktorantuuri – räägin rootsi keelt suhteliselt vabalt ja loen iga päev Rootsi ajalehte. Siin võiksime teha koostööd teiste ülikoolide või keeltekoolidega.

Rahale taandub see ka sel juhul.

Jah. Aga mina arvan, et see võiks olla ennekõike riigi huvi.

Samas oleme näinud, kus ülikoolide sihid lähevad risti valitsuse eelistustega. Mis suunas peaks TalTech minema, kas ja kellega oma sihid kooskõlastama?

Ikka ülikool ise seab oma sihid.

2010. aastal loodi ministeeriumis kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia, kus muuhulgas seati ülikoolidele eesmärgid, kui palju peaks olema välistudengeid aastaks 2020. Need numbrid olid täidetud juba 2018. aastaks ja praegu heidetakse ette, et oleme liiga rahvusvahelised ja võtame liiga palju.

Aga ülikool on ju seaduse mõttes autonoomne ja võtab oma otsused ise vastu, lähtuvalt oma strateegiast ja profiilist, me ei peaks sellistes küsimustes ootama, mida riik või ministeerium ütleb. Ministeeriumiga on halduslepingud, aga ülikoolil peaks endal olema selged sihid.

Võtame ka rahvusvahelised pingeread ette. Kas hea koht seal tuleb orgaaniliselt ise või tuleb selle nimel eraldi tööd teha? Ehk kas see on eesmärk või tulemus?

See on muna-kana küsimus ja alustada võiks mõistmisest, et üle oma varju ei hüppa. Vaatame realistlikult taustsüsteemi, kus me oleme, ja neid ülikoole, kelle hulka võiksime kuuluda. Vaadates meie mahtu, tudengite ja akadeemiliste töötajate arvu, rahalist võimekust ja teadustööd, usun, et võiksime olla maailmas esimese 500 hulgas.

Kui ülikooli strateegiline eesmärk on pingereas tõusta, siis ta tegutseb vastavalt, finantseerides tegevusi või valdkondi, mis kohta tõstavad. Kui võtaksime eesmärgiks jõuda saja hulka või Tartu Ülikoolist mööda minna, peaksime hoopis teistmoodi tegutsema. Näiteks palkama igasse teaduskonda kaks nobelisti – siis tõuseksime kohe 200 kuni 300 kohta.

Selleks aga, et meie tõuseksime, peab ju keegi kukkuma, kuid teada on, et Aasia ülikoolid panustavad väga palju ressursse sellesse, et ise pingeridades tõusta. Sellepärast ütlengi, et Tallinna Tehnikaülikoolile oleks realistlik tõusta 500 parima hulka. Me ju teame kriteeriume, mida hinnatakse.

Oluline on ka rahvusvahelistumine ja kui meil on vähem rahvusvahelisi tudengeid, võime pisut jälle kukkuda. Oma partnerülikoolides peaksime olema aktiivsemad, hea aluse nähtavuse tõstmiseks annab EuroTeQi võrgustikku kuulumine ja seal tegutsemine. Peaksime jääma rahulikuks ja mitte üksteist süüdistama, miks oleme kukkunud. Kiiret tõusu pole võimalik teha, õigemini see pole mõistlik.

Kas kõrge koht võib olla ka hea ülikooli orgaaniline tagajärg, mitte strateegilise tegutsemise tulemus?

Jaa, saab ikka.

Kelle jaoks pingereakoht oluline on?

See on kõikide jaoks oluline. Välistudengid vaatavad ülikooli kohta kindlasti, vaatavad ka akadeemilised töötajad, välismaalt kandideerivad teadlased. Usun, et ka granditaotluste hindajate jaoks on vahe, kas taotlus tuleb maailma parima 3% või 6% ülikoolist, 450. kohalt või 900. kohalt.

Seda vaadatakse ka siis, kui tahame värvata välismaalt võimekaid tenuuriprofessoreid, kes looks enda ümber teadusgrupi ja suudaks edukalt taotleda teadusrahastust. See on oluline.

Kuidas leida koroonamaailmas tervislik tasakaal rahusvahelistumise kui väärtuse ja rahvusvahelistumise kui terviseriski vahel?

Suvel Tartus nägime, kui vähesest piisab, et viirus ka ilma reisimiseta uuesti levima läheb. Terviseamet saab praegu väga hästi meie inimeste teekondade kaardistamisega hakkama, aga tähtis on, et ei korduks kevadine olukord.

Üks koroonakriisi õppetund on see, et käitume rahvarohketes kohtades teistmoodi ja peseme rohkem käsi, ehkki ööklubi näited on kurvad. Kui selliseid asju vältida, saame õppida elama koos selle uue olukorraga. See on osa olelusvõitlusest looduses, kuni vaktsiini ei ole ja kriitilisel massil elanikkonnast tekib immuunsus.

Kliimakriis, koroonakriis ja nn nurjatud probleemid võiksid teadust hästi populariseerida, ometi kipuvad nii inimesed kui ka valitsused ignoreerima kõikvõimalikke teadlaste hoiatusi.

See on poliittehnoloogiline probleem: poliitikud lähtuvad oma valimistsüklist ja palju sõltub sellest, milline valitsus parasjagu võimul on. Meil on praegu väga hästi, valitsusel on Covidi teemal teadusnõukoda, kelle ettepanekuid võetakse kuulda, ja see on kindlasti põhjus, miks meil on see viirus suhteliselt hästi kontrolli all. Ameerika Ühendriikides, kus on presidendivalimised tulemas, on olukord hoopis teine: riigi üks tunnustatumaid epidemiolooge on oma ametit kaotamas, sest ta ei lähe kaasa poliitiliselt sobiva jutuga. Ja see on tõsine oht.

Siin on teadlase ja ülikooli roll jääda iseendaks, rääkida, rääkida, rääkida tõenduspõhistest seisukohtadest, olla ekspert ja mitte alla anda. Teadlased ei tohi painduda, loobuda, ära väsida, meie kohustus on ka kõige raskemates oludes jätkata ühiskonnale rääkimist, kuidas asjad on, kui meil on need teadmised tõendatult olemas.

Ja eks teadlased räägivad ka. Kui tuleme teaduse populariseerimise juurde, siis ERRi portaalis Novaator on palju väärt kraami. Iseasi, kui palju sellest jõuab teiste portaalide esilehtedele või on need kolmanda või isegi viienda järgu uudised. Nii et ajakirjanikel on siin samuti roll ja võiksime tulevastele ajakirjanikele meelde tuletada, et teadus- ja tõenduspõhiseid uudiseid kuvataks ülevalpool.

Aga kuidas ilma kriisideta ühiskonnas teadlas­karjääri mainet tõsta? Eesti noorte teaduste akadeemia on sõnastanud, et üks nende sihte on populariseerida teaduse populariseerimist. Kuidas kavatsete innustada TalTechi teadlasi oma tööst innustavalt rääkima?

Eks teadlane kipub olema pigem nohiku tüüpi, kes teeb oma laboris oma asja ega tunne vajadust sellest rääkida. Usun, et kui ülikool tunnustab parimate teadlaste ja õppejõudude kõrval ka aasta teaduse populariseerijaid, ja miks mitte neid ka rahaliselt premeerida, siis saame rohkem teadlasi oma tööst rääkima ja siis tulevad teisedki kaasa – mida rohkem inimesi seda teeb, seda tavalisemaks see saab.

Kuidas aga loodus- ja täppisteadusi noorte hulgas popiks teha?

Mustamäele tuleb üks kolmest Tallinna riigigümnaasiumist, just tehnika- ja loodusteaduste kallakuga. Meie tagahoovis saab olema tuhat gümnaasiumiõpilast ja kool peaks olema Tehnikaülikooli koostööpartner kõikides valdkondades.

Loodan, et saame Tallinnas luua noortele sarnase ministeeriumi rahastusega teaduskooli, nagu on Tartu ülikoolil. Olen sel teemal haridus- ja teadusministriga vestelnud. Tallinnas lihtsalt peab olema selline koht.

Tõsi ju on, et kõik reaalkallakuga gümnaasiumide lõpetajad ei jää sellesse valdkonda, paljud neist lähevad õppima arstiks või õigusteadust. Kui saame need noored ülikooli laboritesse uurimistööd tegema, on tee neile tuttav ja teema põnevam.

Tutvusta ennast, palun.

Olen pigem introvert kui ekstravert, aga probleemid ei jää minu sisse kuhjuma, saan nendest kiiresti üle. Isiklikes küsimustes otsustan kiirelt ja võtan julgelt väljakutseid vastu – kui ei proovi, siis ei tea, kuidas oleks olnud või oleks saanud. Koolipõlves olin aktiivne sportlane ja jätkuvalt tähtsustan sporti väga. Olen seda meelt, et alati on võimalik leida probleemidele lahendus, ka nendele, mis tunduvad lahendamatud. Kui mind miski ärritab, siis on see sallimatus ja sildistamine.

Milliseid varasema tööelu kogemusi ja teadmisi TalTechi tood?

Ennekõike toon endaga kaasa meeskonnatöö kogemuse. Tean, et kõikide mõtete ja ideede ühiselt läbiarutamine tasub end ära.

Mida tahad Tallinna Tehnikaülikooli rektorina korda saata?

Tehnikaülikool peaks saama kõige ettevõtlikumaks ülikooliks Eestis. Usun, et läbi selle saame ülikoolina tõeliselt panustada Eesti majanduskasvu ja konkurentsivõime tõstmisse, sest tänapäeval ei piisa vaid kvaliteetsest haridusest ja tunnustatud teadustööst. Tahan panustada oluliselt enama ja sisukama koostöö arendamisse Eesti ülikoolide vahel, eriti Tallinnas.

Üks üllatus, mis uuel töökohal on olnud?

Vaatamata sellele, et Tehnikaülikool ja Tallinna Ülikool on erinevad ülikoolid ning ka konkurendid, on nad tegelikult inimeste tasandil väga sarnased.