Tekst: Rattamatkaklubi juhatuse liige Aivar Hannolainen | Fotod: Marko Vilberg ja Rain Kattai

„Võta või kätte ja ürita uuesti ülikooli astuda – seekord TalTechi,“ oli tootmisettevõtte omaniku Andrese kokkuvõte 2019. aasta Tipikate Rattamatkast, mis toimus juuli lõpus Järvamaale. Matkal osalesid tudengid, vilistlased ja õppejõud. Nende seas ka mõne teise ülikooli vilistlased, nagu Andres.

Kas on võimalik korraldada rattamatka, mis paneb uuesti ülikooli astuma? Mis peab rattamatkal olema,

et sellest võtaksid osad teiste ülikoolide vilistlased? Selliseid mõtteid pole Tipikate Rattamatkaklubil olnud, aga loetlen siinkohal mõningaid hüpoteese, miks nii võib olla.

Selleks, et grupp (Tipikate Rattamatka puhul suur grupp) koos püsiks ja oleks tore vändata, tuleb eristada inimesi, kes tahavad vähe matkata, aga siiski tahavad matkata, ja neid, kes tahavad palju matkata. Nendele tudengitele, vilistlastele ja õppejõududele, kes tahavad vähe matkata, tellisime bussi TalTechi eest Järvamaale ja veoauto, et viia rattad matka alguspunkti Esna vallamaja ette. Neile, kes tahavad palju matkada, ütlesime, et start on päev varem Taltechi eest ja ise tuleb ratastega Järvamaale välja sõita. Ja nad sõitsidki Taltechi eest ühe päevaga Järvamaale! Kokku tuli tugevate grupi kilometraažiks 133 kilomeetrit, boonuseks saun ja lõke Väinjärve ääres. Pluss 30 kilomeetrit järgmisel hommikul, et liituda põhigrupiga Kareda külas.

Võimalik, et tootmisettevõtte omaniku Andrese jaoks toimisid TalTechi reklaamina hoopiski kohalikud Järvamaa inimesed, kes meid matka käigus vastu võtsid ja kohalikku elu-olu tutvustasid. Enamik neist osutusid hilisemal uurimisel tipikateks. Näiteks kuulutas matka avatuks Järvamaa aktiivseimaks inimeseks valitud Tõnu Taal (TPI vilistlane), kes seejärel otsustas oma jalgrattaga kolmeks päevaks matkaga liituda ja lõi igas peatuspunktis tegevustes aktiivselt kaasa. Erakordset ekskursiooni Eesti jalgrattamuuseumis Väätsal tegi matkalistele Valdo Praust (vilistlane aastast 1993), kes on muuhulgas digiallkirja, digiasjaajamise ning rahvusliku infoturbestandardi ISKE üks loojaid. Julgeid algatusi ja ökoloogilise ehituse alustalasid tutvustas matkalistele Sven Aluste (vilistlane aastast 2004).

Kindlasti oli matka atraktiivseks elemendiks ka tootmisettevõtete külastused. Koerus asuvas Koneskos tutvusime elektrimootorite valmistamisega; Türil saime tuttavaks OÜ Metrega, kes tegeleb keeviskonstruktsioonide ja masinaehituskomponentide tootmisega; Koksveres tutvustas tipikatele biometaanijaama tööd Biometaan OÜ tegevjuht Ahto Oja.

Võimalik, et tootmisettevõtte omaniku Andrese jätsid kõik põnevad kohtumised külmaks ja talle meeldis, et matkal ei pidanud oma asju tassima pakikal, vaid hommikul võis anda asjad saateautole, mis toimetas raskemad kompsud järgmisesse laagripaika. Aga võib-olla oli atraktiivne see, et süüa pakuti normaalselt ja õhtuti ei pidanud konutama omaette telgis, vaid sai osa võtta ühisest lõkkeõhtust ja diskost. Mine sa tea.

Allakirjutanu arvab, et matkale tulijad tahavad küll rattaga sõita ja kogeda matkaselli tunnet, aga kõige rohkem tahavad matkalised omavahel suhelda, network’ida ja tunda, et ollakse osa millestki suuremast ja ühisest tiimist. Võib-olla et isegi Taltechi tiimist. No ja miks mitte seda ka teha, kui on suvi ja vaba aeg. ■