Eesti teaduse ja kõrghariduse tulevik sõltub sellest, kuidas suudame hoida ja arendada noorteadlasi – neid, kes loovad uut teadmist, õpetavad tulevasi põlvkondi ja panustavad ühiskonna arengusse. Paraku näitavad numbrid ja suundumused, et Eesti ülikoolidel seisavad ees suured väljakutsed noorteadlaste järelkasvu tagamisel ja nende karjääri toetamisel.
Noorteadlaste roll ja probleemid
Noorteadlased on teadusmaastiku selgroog – nad viivad läbi eksperimentaaluuringuid, kirjutavad teadusartikleid, juhendavad üliõpilasi ja panustavad ülikooli arendustegevusse. Samas on nende tee täis väljakutseid.
Eesti teadusagentuuri kogumiku Eesti teadus 2025 andmetel on doktorantuuris õppijate arv viimase kümne aasta jooksul langenud. Riiklik eesmärk on kaitsta 300 doktorikraadi aastas, kuid tegelikkuses pole seda sihtmärki kunagi saavutatud. Lisaks on eestikeelsete doktorantide arv drastiliselt vähenenud – suur osa doktorantuuri astujatest on välisüliõpilased, kes ei pruugi pärast kraadi omandamist panustada eesti keeles õpetamisse ja teadustöösse.
Eesti Noorte Teaduste Akadeemia ja Eesti Teadusagentuuri ühiselt ellu kutsutud ja lähiajal avaldatav uuring „Noorteadlaste roll ja karjäärivõimalused Eesti teadussüsteemis“ toob välja, et paljud noorteadlased kogevad akadeemilise karjääri alustamisel ebakindlust ning tunnetavad, et teadusrahastuse süsteem eelistab kogenud teadlasi, jättes noored konkurentsis nõrgemasse positsiooni.
Samas on doktorantide ja järeldoktorite ootused ülikoolile selged: karjäärivõimaluste kindlus, õiglane ja motiveeriv palk, kvaliteetne juhendamine ning võimalus siduda akadeemiline töö ühiskondliku ja majandusliku arenguga.
Selge karjäär ja viisakas tasu
Üks suuremaid väljakutseid on teadlase ebastabiilne karjäärimudel. Noorteadlased liiguvad projektist projekti, sageli ilma selge arusaamata, kas ja kuidas nende karjäär ülikoolis jätkub. Konkurents akadeemilistele ametikohtadele on tihe ning paljud teadlased lahkuvad erasektorisse või välismaale. Seetõttu ootavad noorteadlased paindlikumaid ja selgemaid karjäärimudeleid, mis pakuksid loogilist arenguteed teaduri-, lektori- ja professoriastmeteni.
Hiljuti vastuvõetud otsused Tehnikaülikooli nooremteadurite palga suurendamise kohta peegeldavad olulist probleemi: akadeemiline karjäär peab olema piisavalt motiveeriv ka majanduslikus mõttes. Noorteadlaste jaoks ei ole palk ainuotsustav tegur, kuid kui töökoormus on suur ja tasu jääb alla erasektori pakkumiste, on akadeemilises teadlaskonnas püsimine keeruline. Ilmselgelt on see väga domineeriv probleem valdkondades ja erialadel, kus erasektori palgad on kõrged, näiteks inseneeria ja IT.
Paljud alustavad teadlased tunnevad, et nende võimalused teadusrahastusele konkureerida on piiratud ning läbipaistvus ja toetavad mehhanismid vajavad arendamist. Eraldi noorteadlastele suunatud teadusrahastus ja rahvusvaheliste võimaluste toetus võiks aidata uutel teadlastel oma uurimisrühmi üles ehitada. Kuigi Tallinna Tehnikaülikoolis on noorteadlastele mõeldud grandifond loodud, on teada ka selle alakasutus. Ehk on küsimus kommunikatsioonis või tuleb meetme kasutusvõimalused ja atraktiivsus – samas ka kasulikkus nii teadlasele kui ülikoolile – üle vaadata.
Järelkasvu kindlustamine ja õiglane jaotus
Eestikeelse kõrghariduse tulevik on ohus, sest üha enam teadlasi ja õppejõude on välismaalased, kes ei ole võimelised pakkuma kvaliteetset õpet eesti keeles. Eelmainitud noorteadlaste uuringus tuuakse esile, et õpetamiskoormus langeb ebaproportsionaalselt palju just eesti keelt valdavate doktorantide õlgadele, mis pikendab nende õpinguid ja vähendab teadustööks panustatavat aega.
Selle probleemi lahendamiseks tuleb teadlaskarjäär muuta atraktiivsemaks Eesti üliõpilastele ning motiveerida doktorante ja noorteadlasi siduma end pikaajaliselt Eesti ülikoolidega. Samas leida atraktiivsemaid võimalusi välismaise taustaga noorteadlaste integreerimiseks ülikooliellu ja teadusmaastikku. Vähem tähtis ei ole ka Eestist välismaale doktorantuuri ja järeldoktorisse siirdunud inimeste tagasipöördumise soodustamine kodumaale ja -ülikooli.
Tihti tuuakse probleemina välja ka õppe- ja teadustöö ebaproportsionaaset jagunemist. Noored teadlased ootavad ülikoolilt selgemaid reegleid ja õiglasemat tööjaotust. Noorteadlaste uuringu kohaselt oleks vajalik süsteemsem juhendamine ja mentorlussüsteem, mis aitaks noorte teadlaste koormust paremini jaotada ning toetada nende akadeemilist arengut.
Kuhu edasi?
Rektorivalimised on võimalus defineerida ülikooli arengusuunad järgmisteks aastateks. Küsimus on selles, kas uued juhid suudavad võtta arvesse noorteadlaste ootusi ja pakkuda neile keskkonda, kus nad saavad kasvada ja panustada Eesti teaduse ja kõrghariduse tulevikku. Teaduse ja hariduse jätkusuutlikkus sõltub noorte teadlaste hoidmisest – see on väljakutse, millele tuleb ühiselt lahendused leida.
Tartu Ülikoolis on noorteadlaste huvide eest seismiseks ellu kutsutud noorteadlaste kogu, mis on lüliks ülikooli noorteadlaste ja juhtorganite vahel. Ehk on Tallinna Tehnikaülikooli arengu mõttes oluline ka meil kaaluda sarnase initsiatiivi loomist, et parandada noorteadlaste kaasatust otsustusprotsessidesse ning aidata ülikooli juhtkonda lahenduste otsimisel.
Arikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirja Mente et Manu rektorivalimiste eriväljaandes.