Samal ajal, kui teadlased registreeruvad videokonverentsidele ja EuroTeQ-i üliõpilased avatud e-kursustele, ruttab kaks noort meest kaamerate ja mikrofonidega mööda peahoone „peamagistraali“. Joonas Kokamägi ja Tanno Mee on multimeediaspetsialistid, tänu kellele toimub suurem osa Tehnikaülikooli videoülekannetest. Käisime neil ühe teisipäeva jagu kannul ja uurisime, mida nad teevad.
Mari Öö Sarv | Fotod: Karl-Kristjan Nigesen
Distantsõppe „plahvatuses“ on multimeediaspetsialistide töö üsna palju muutunud. Iga päev tuleb abipalveid ning nad käivad maja peal õppejõude ja lektoreid nõu ja jõuga toetamas – küll jookseb mõni programm kokku, küll unub mikrofon ühendamata, küll tuleb salvestada (ja hiljem monteerida) videoesinemisi.
Kui keegi kirjutab „soovin konverentsist ülekannet“, kerkib spetsialistide peas rohkem küsimusi kui viieaastasel lapsel päeva jooksul: ülekannet kuhu? kas ainult esinejatest või on slaidid ka? kas kohapeal on ka inimesi? kui palju? kas nemad peavad saama küsida nii, et heli läheb ülekandesse? kas salvestada on ka vaja? kas iga esineja tuleb oma arvutiga? kas ruum on olemas? mis tehnika seal ruumis olemas on? Jne. Kõige keerulisemad on sünkroontõlkega hübriidüritused – kaks erikeelset ülekannet veebi, kaks helikanalit kohapealsetele kuulajatele. Pildi osas seostuvad keerukaimad tangod ekraanijagamistega: millisele ekraanile või kanalisse läheb esineja kaamerapilt, millisesse slaidid, millisesse esinemismärkustega slaidid ja millisesse osalejad.
Põhitööna peaksid nad aga keskenduma sellele, kuidas e-kursustele efektseid videosid luua, ja need koos õppejõududega ka valmis tegema, lisaks panustama siseteenusena oma tehnika ja kompetentsiga ülikooli enda aktustel ja konverentsidel.
Hommik algab kell 9.15 IT-majas, kus mehed pakivad kokku konverentsitehnika (vasakul). Tartus toimunud IT-konverentsil osalesid meie teadlased videosilla vahendusel ja üks pisike ruum täitis kohaliku „konverentsisaali“ aset. Tanno ütleb, et pani siinset stuudiot üles poolteist tundi, kokku lähevad asjad 15 minutiga. „Konverentsisaali“ jääb meist maha tühi tuba, üks pikendusjuhe ja üks sviiter, mille ilmselt keegi esinejatest on kaamerakotti poetanud ja lahkudes unustanud. Kahe tunni pärast tuleb siia vaktsineerimispunkt.
VI korpuse 4. korrusel on multimeediaspetsialistide ehk Tanno ja Joonase kontor ja tööruumid, kuhu tõuseme jalgsi. Siinsamas keldrikorrusel on klaastahvliga „isestuudio“, kus õppejõud käivad oma loenguid üles võtmas ja multimeediamehed neid filmimas; heliisolatsiooniga kontoris käib monteerimistöö ja komplekteeritakse järgmiseks „väljasõiduks“ tehnikat. Kodukontoris need mehed töötada ei saa, sest ehkki suur tükk tööd on arvuti taga monteerimine, on teine suur tükk tööd füüsiline kohalolek koos salvestustehnikaga.
9.50 on videotehnika kappidesse pandud ja audiotehnika kaasa pakitud. Tanno laua juures on väike mitte-Oscar, millele on graveeritud „Parim harkjalaga poiss Eestis“. „Ühe kirja sabas, kus paluti tulla salvestama, oli ühe professori lause, et pole vaja võtta salvestusvõimekusega ruumi, las see poiss tuleb oma harkjalaga. Sellest sai sisenali ja sain kolleegidelt selle auhinna sünnipäevaks,“ selgitab Tanno. Aga BMF-is filmirežiid õppinud Tanno film „Heleni sünnipäev“ sai 2017. aastal ka päriselt Riias Baltikumi parima lühifilmi auhinna.
Matkame ligi 400 meetrit NRG-majja ja sõidame liftiga rektoraati. Joonas loeb ja vastab kirjadele ka matka ajal. SOC-majja on siit veel sada meetrit, nii et kui multimeediaspetsialistid saavad mõnelt majandusteaduskonna õppejõult väljakutse, tuleb ette võtta pea kilomeetrine jalgsimatk. Samme koguneb päeva jooksul maja peal 6000 ringis, lisaks kerge jõutreening tehnika transportimisest.
Ülikoolil on kümneid automaatse loengusalvestussüsteemiga auditooriume, mida Tanno ja Joonas oma arvutist reaalajas jälgida saavad, nii et vahel saab ka ilma matkata ütelda, milles asi, ja juhendada selle lahendamist telefonitsi.
Õppeprorektor Hendrik Voll peab ettekande uute töötajate e-kursuse jaoks, tutvustades ülikooli akadeemilist struktuuri. Selliste asjade jaoks on ruumi kaja ja vaikus väga olulised, nii et oleme end sulgenud rektoraadi väiksesse koosolekutuppa. Joonas kuulab keskendunult, klapid peas, ja salvestab heli, meie fotograaf Karliga istume vaikselt nagu hiired.
Kuni ootame sellesama kursuse jaoks kantsler Tea Trahovit salvestama, teeb Joonas telefonis tööd: tulemas on majandusteaduskonna seminar rohepöördest, mida edastatakse otseülekandena YouTube’is. Virgo Vellend on ette valmistanud kaks helikanalit – inglise ja eesti keeles – ning teinud vastavad YouTube’i lingid, Joonas saadab need kommunikatsiooniinimestele levitamiseks uudiskirjas, veebilehel jm.
Tea Trahov räägib uutele töötajatele tugistruktuurist, kuid Joonas ei ole rahul sellega, mida kõrvaklappidest kuuleb – personaliosakonna koosolekuruumi kostab koridorist ja kontorist läbi mikrofoni samme ja kõnelusi. Kolime väiksesse ja vaiksesse kontoriruumi ja kantsler esineb tulevastele uutele töötajatele seal. Helimees Joonas jääb rahule.
Pärast lõunat on vaikne tund: mehed monteerivad õppejõudude videosid, meie fotograafiga segame neid, aga hästi vaikselt. Montaaž on selline töö, mida on hea teha järjest, korralikult süvenedes, kuid tegelikult tuleb selleks aega leida muude käimiste vahel. Tunniajase loengu köhatustest või sassiminemistest puhtaks lõikumine on rutiin, kuid kõige põnevam on teha spetsiifilisi eritellimusi. Näiteks tahab keegi oma konverentsile ägedat promovideot ning annab tegijale ülesehituse, efektide ja muusika osas vabad käed; õppejõud tutvustab video vahendusel uut maja või teeb videopraktikumi, mille käigus saab käia katusealustes ventilatsioonišahtides ja muudes seesugustes paikades, kuhu muidu kunagi ei satu.
Kaamera, valgustus ja statiivid moodustavad ulatusliku koorma, mis sunnib Tannot igas ukseavas, liftis ja trepikäänakul põhjalikult manööverdama.
Kell kaks algab salvestus MOOC-ile „Mikroelektromehaanika biomeditsiinis“, mida jagatakse ka EuroTeQ-i partnerülikoolidega. Kui tegu oleks tavalise ülikoolisisese loenguga, kasutataks auditooriumi sisseehitatud automaatset salvestussüsteemi, kuid see on just üks neist ainekursustest, kuhu pannakse rohkem ressurssi ehk multimeediaspetsialistide põhitöö. Tanno läheb pool tundi varem tehnikat üles panema: milline kaameranurk on parim? kuidas panna prožektorid nii, et tahvlile ei tekiks peegeldusi? milliste filtritega näeb valgus kõige parem välja? Pärast pooltunni jagu sättimist ei ole Tanno pildi kvaliteediga rahul ja lippab just enne loengu algust tagasi kontorisse teist kaamerat tooma. Sellel on palju parem pilt, kuid ta kipub pikapeale üle kuumenema. Loodame parimat!
