Luu-lihaskonna haigused on esikohal kutsehaiguste hulgas mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Arvukad uuringud selles vallas näitavad, et töö- ja kultuurikeskkonna erisuste tõttu on nende haiguste kujunemise mehhanismid mõnevõrra erinevad. TTÜs kaitstud doktoritöö vaatles mitut Eesti piirkonda, uuritavate valim koosnes 505 inimesest (kontoritöötajaid, õmblustööstuse töölised ning võrdlusrühm koosnes kutsehaigetest).

Tööga seotud luu-lihaskonna haiguste kujunemist soodustavad tegurid jagunevad kolme suurde rühma: füsioloogilised, psühho-sotsiaalsed ja individuaalsed tegurid. Neist kõige kaalukamaks peetakse füsioloogilisi ohutegureid: korduvaid käte liigutusi, nagu haaramine, hoidmine, töötamine ebamugavas sundasendis ja töö monotoonsus.

„Doktoritöös keskendusime eelkõige kontoritöötajate ja õmblustööstuse töötajate luu-lihaskonna haiguste tekkepõhjuste võrdlemisele ja sümptomite avaldumisele. Võrdlusrühmana uurisime kutsehaigeid. Juba väljakujunenud, krooniliste ülekoormushaiguste (karpaalkanali sündroom, epikondüliit) ravi on oluliselt kallim, aeganõudvam ja patsiendile koormavam, võrreldes esmaste, üldist laadi lihasvalu sümptoomide leevendamisega,“ selgitas doktoritöö üks juhendajatest, ärikorralduse instituudi professor Piia Tint.

Uurimisest ilmnes, et kontori- ja õmblustööstuse töötajate hulgas on lihasvalud kahjuks laialt levinud. Selgus ka, et riskitase õmblustöötajate töökohtadel on kõrgem kui kontoritöötajatel (arvutiga töötajad), erinev on ka nende valude spekter. Kontoritöötajatel esines sageli kaelavalu, mis oli enamasti isemööduv. Õmblejate seas oli aga valude kestvus pikem (30 päeva või rohkem). Nemad kurtsid valu lisaks kaelalale ka õla, käte ja selja piirkondades.

Töös on välja toodud kolmeastmeline luu-lihaskonna haiguse kujunemise skeem. Varajases ehk esimeses staadiumis on töökorralduse muutmise ja raviga võimalik veel töötajal kiiresti taastuda. Teise staadiumi korral, kui haigussümptomid on pikemat aega kestnud, võib ravi ja taastumine nõuda rohkem aega ja esineb juba oht spetsiifilise ülekoormushaiguse väljakujunemiseks. Luu-lihaskonna ülekoormusehaiguse diagnoosimise korral võib haigestumist käsitleda juba kolmanda staadiumina, mille tunnusteks on käte või õlavöötme kestvad, nn hulgipaikme valud ja võimalikud liigeste funktsioonihäired. See tähendab aga, et välja võib kujuneda püsiv töövõime kaotus.

Teadaolevalt on luu-lihaskonna haigused juhtival kohal tööealise elanikkonna ajutise ja püsiva töövõimetuse põhjustajana. Kuna haiguse sümptomid esinevad remissioonidega (st haigusnähtude ajutise kadumise või nõrgenemisega), teeb see lihaste seisundi hindamise ja haiguse kulu prognoosimise kaunis keerukaks. Ka taastusravi tulemused lubavad väita, et mida varem seda alustatakse, seda suurem on tulemuslikkus. Krooniliste vaevuste puhul (lihasvalude esinemine üle 30 päeva või peaaegu iga päev) on taastusravi efekt tunduvalt väiksem.

Käte ja õlavöötme lihaste toonuse määramiseks ja seega haiguste ennetamiseks pakutakse doktoritöös müotonomeetria (lihase toonuse mõõtmine mehaaniliste omaduste alusel) mõõtmismeetodit.

Professor Tint: “See innovaatiline meetod väärib enam uuringuid ja rakendamisvõimalusi töötervishoius luu-lihaskonna haiguste ennetamiseks ja võimaldab täpsustada individuaalselt töötaja lihaste seisundit. Müotonomeetrilised mõõtmised on kergesti teostatavad ja korratavad ning võimaldavad jälgida lihaste seisundit dünaamikas nii töökoormuse muutuste kui ka raviefekti hindamiseks.“

Doktoritöö juhendajad olid professorid Peeter Ross, Piia Tint ja professor Ruth Sepper (TTÜ).
Oponendid olid professor Janis Ievinš (Riia Tehnikaülikool) ja dotsent Eda Merisalu (Eesti Maaülikool).

Doktoritöö on avaldatud raamatukogu digikogus aadressil https://digi.lib.ttu.ee/i/?6970

Kersti Vähi, TTÜ teadusosakond